ВепКар :: Тексты

Тексты

Вернуться к просмотру | Вернуться к списку

Segoinuded lindud. 1 PALA. 4-6 lugu

История изменений

12 октября 2021 в 17:48 Nataly Krizhanovsky

  • изменил(а) автора источника
    с Raisa LARDOT
    на

26 марта 2019 в 15:35 Нина Шибанова

  • изменил(а) текст
    4. lugu Mužikad kogozihe kesk irdad. Pigai heile pidab lähtta. Nägen, kut baboi kukitab iknaspäi i hänen modospäi nägub, miše samvar om jo kehunu i tuli aig joda čajud. Minä tahtoin kulištada vanhembiden sanoid. Peitos seižun pertin saumas, sel’gän taga Klaša seižub. Klaša om minun parahim sebranik. Mužikad-ki nägištiba babtein. Käzil ozutaba, miše pigai tulem. Üks’ mužik tuli pertin seinännoks, potkaiži mikš-se parden i kükištihe seinäd vaste. Midä hän ecib? Kucui ičezennoks toižid-ki. Hö tuliba, eläbas pagižeba min-se polhe, küzeleba toine-toišt. Naprin kundelta. Pagižeba miččiden-se kividen polhe. Lujas hüvin minä kulin sanan ”kivi”. Minä čududelimoi, min polhe hö pagižeba, rindal ei olend nimiččid kivid. Üks’ mužik sanui midä-se, minä kuti sanan ”palada” kulištin. Midä hän tahtoib sanuda, meiden pert’ nikonz ei olend palanu. Sid’ mužikad tönduiba irdverajannoks. Minä čukerzimoi, ei sand, miše mindai nägištaižihe. I kebnas hengähtin, konz kaik mäniba verajan taga. Vaiše mindai niken ei voi väges otta pertihe, kuni sigä oma verhad. Kändimoi Klašan polhe. Minä surduin čilkištada, tahtoižin išttas maha, no se oli vilu, a mamoi ei laskend mindai vilul ištta. Klašan sil’mäd tegihe kehkeroikš, kut kaiken-ki, konz hän ei el’gendand midä-se. Küzuin, kuli-ik hän, kut mužikad pagižiba palandan polhe. ”Ka”, – sanui Klaša. Meleta nügüd’ – mitte azj om, jose pert’ voib palada? Sid’ johtui mel’he Peška-däd’. Händast ei olend jo hengiš, vaiše minä lujas äjan kulin mamoišpäi Peška-dädän istorijan, i konz pagin mäni palandan polhe, ka kaiken meletin hänen polhe. Ka kaikes küläs ei sa löuta üht-ki mest, kudamb ei johtutaiži Peška-dädäd paginoiš palandan polhe. Peška oli mamain noremb vel’l’. Hän oli koumevozne, konz satati jaugan muga pahas, miše kaiken igän rambiči. Kazdes, hän oti akaks neiččen ičeze küläspäi, kut toižed-ki meil enamban tehliba. Anna oli lujas gol’l’, i Peškan kazvatajad Moisei-ded i Maria-bab, tahtoiba tehta muga, miše poig ei oliži nainu. Vaiše kaik oli uhtei. Nored eläškanziba Peškan kazvatajiden pertiš. No laindsanad muga i lendiba heiden polhe, sikš nored meletiba lähtta edemba, eskai Kondopolihe. Edel ajandad Peška ehti – muga pagištas – virigoitta kazvatajiden pertin, miččes händast Annanke muga pahas vastatihe. Muga oli vai ei muga, vaiše kaik külän eläjad meletiba, miše nece paland oli Peškan käziden rad. Viriganzi pert’ Juunan ös, konz lujas kuiv sä oli. Lämoiš paloiba kut Moisejan pert’, muga i völ kaks’toštkümne pertid, ani pigai paloiba, nimidä ei jänd, vaiše kegälehed tuhkanke. Mamoi voiki, sikš ku paloi lipaz-ki, täuz’ erazvuiččid čomid pühäpäiväižid paidoid i paikoid, se oli hänen svadibelo. A konz Kondopoliš raudtel oli tehnus sur’ avarii i Peškaspäi vähä midä jäi, siloi mamoi i kaik külähižed lopuks uskoiba, miše Peška oli suren palandan värnik. Mamoi sanui meile, lapsile, miše Jumal školib mehid kaikiš, laske peniš-ki grähkiš; a sid’ ei midä pagišta-ki. Ičeze sanad mamoi täuduti azjoil-ki. Erasišti minei näguihe, miše mamain om Jumalan abunik. I konz Jumal ei ehtind školda grähkmehid, ka siloi abuhu tuleskeli mamoi. Nimidä minä muga en varaidand, mi kacta, kut mamoi školib Rozkan da Ven’kan. Minei necidä-ki täudui, miše nikonz poikheze mamalein vajeht-ki en sanund. Minä säraižin i voikin, laske mindai niken sormel-ki ei koskend; minun heng oli täuz’ sizariden kibul. Hö peitihe edambaižehe čogaha karzinnoks, kingitihe seinäd vast, a heiden sil’mäd varaidusespäi tegihe kaik tobjembikš, konz mamoi sirdihe heidennoks. A mi oli tehnusse – nit’katušk kuna-se kadoi, sizared eciba, eciba, ei voinugoi löuta. Mamalein ei tarbiž olend löda mindai, ei tarbiž olend laida-ki, minä kaiken jo ehtin tehta edel hänen käsköid. Minä en värita mamdain neciš. Hän tegihe mugomaks sikš, miše hänele oli lujas jüged. Kaiken rados hän oli, ezmäi kolhozas, jäl’ges – suomalaižile midä putui radoi. Kolhozha siloi väges ei kirjutadud, vaiše tegihe muga, miše kaik rahvaz sigä radaškanzi. Mamoi mušteli, kut miččed-ne mužikad tuliba tatainnoks bumagad i vin kerdal, jotiba händast humalahasai, jäl’ges andoiba kädehe kirjutimen i käskiba panda nimen. Tatoi tegi sen, vaiše kolhozaha ei mänend radole, a läksi Lomkan kal’l’ole, kus kaidihe kivid. Mamoi üksnäze vedi töpäiväi, tatan-ki sijas. Hän kündi mad, čapoi puid mecas. A nügüd’, konz suomalaižed tegeškanziba ičeze zakonoid, mamoi kaivoi mad ten täht i radoi erazvuiččil jügedoil radoil, sikš ku kaik mužikad oliba voinal. Se azj, miše om äi lapsid, ihastust mamalein ei ližadand, kaik söda tahtoiba. Erasišti mamoi oli mugoine ozatoi siš, miše meid, lapsid, oli muga äi. Hän lajihe meiden päle siš, miše mö olem sündunuded i miše Jumal andoi meile hengen. Sen täht meile tarbiž oli ištta hilläs i tünäs, konz hän oli hot’ kodiš, hot’ radol, aigoin siloi mamoi ei näge muga, kuverz’ meid om. Hondomb kaiked oli se, miše mamoi ei navedind tatoid i edelez kidasti hänen päle, hot’ tatoi völ ei ehtind i künduses päliči haškahtada. Enambal mamoi lajihe vinan i akoiden tagut. A minä en voind el’geta, miš oli viga. Jonus tatoi oli lujas hüvä minun täht. Kaiken hän ištuti mindai kombuile i huššuti polhe-toižhe. Völ sil aigal tatoi nagroi i tackenzi suhu kogonaižid solatud senid, nagroi sihesai, kuni minä-ki zavodin nagrda kaikehe än’he. Vaiše konz minä kacuin mamoihe, ka edelez tacin nagrandan. I en teda, midä tehta-ki: kacta tatoihe i nagrda, vai kacta mamoihe i olda mugoižen-žo pil’vekahan i käredan. Ah, Klaša-sebranik, sinä kaiken völ oled peitnus päiväižel lämbitadud saumanno. Sinai-se aig om jo mända kodihe, a homen möst tulda minunnoks. Ištumoiš mö laučale kohtaiti, kuti tämbei homendesel. Sirdäm päd toine toižennoks i šuhaidam vedehižiden da mechižiden polhe, i minä sanuškanden sinei, miše todeks-ki nägin tämbei mechišt, vähäižel, pol’sil’mhä nägin. Mö šuhaidaškandem, sinä da minä, a baboi rindal ištub. Hän kacub meiden päle, muhadab i ühtes valab vas’klampaha karasinad. Karasinan haju iškeb nenaha, no meile nece haju om kuti znam, miše baboi om rindal. I meden sanoita hän kaiken tedab vedehižiden polhe. Mäne, Klaša, ko dihe i jäta mindai üksnein mamdain radolpäi varastamha, hän nügüd’ tuleb jo. Minä kacun tele, lujas tahtoin nägištada mamdain ezmäižikš, vaiše hän ozutase koditehudel. Nägen tel akan hahkoiš sobiš i mi väged joksen hänennoks: Mamoi, mamoi! Tulen rindale-i mi? Se om veraz naine. Kerdan mamoi oti mindai mecha keradamha samlod. Hänel kaimlos oli sur’ havad, telpäi mö mänim mecha, mamoi edel, minä – jäl’ghe. Venka i Rozka völ školas oliba, sikš mamoi mindai ičezenke oti. Mö hotkas kerazim hahkhobedad samlod, minä radoin mi om väged, en tahtoind, miše mamoi olnuiži hubiš meliš minun taguiči. Konz havad oli jo täuz’, mö pördimoiš kodihe. Kodiš mamoi tegi taiginaha tahtast, pani sihe samloid-ki. Puižel labidol pani läpuškad päčhe, a konz ned küpsniba, mamoi lohkaiži leibpalan i andoi minei mujada. Minä en rohtind söda mamain aigan – a ku ei mel’he linne, läksin hul leib kädes pordhile i mujain sigä. Se oli kova must leibpala, vaiše minä sanuin ičelein, miše parahimad sidä ei ole, ved’ paštoi leibän mamoi – voin-ik minä pahenzoitta mamoin mel’t. 5. lugu Ven’ka i Rozka mäniba školha suriš holiš: nügüd’ sigä pidi pagišta suomeks. Sigä oliba suomalaižed opendajad i pagištihe toinevuiččiš azjoiš, miččiš pagištihe, konz škol oli venänkeline. Jäl’ghe urokoid sizared völ pordon pagižiba školan polhe. Tezim-ik mö, miše suomalaižed oma meile heimos, ani kut velled da sizared mö olim kesknemo. Kel’-ki oli vähäšt mugoine-žo. Vaiše Suomes elo oli paremb, aigoin sen täht, miše sigä ei olend venälaižid, kudambad oliba-ki värnikad hubas elos, miččen eliba Vepsän mal, Olonec-lidnas i kaikes Päivnouzm-Karjalas. Nügüd’ kaik vajehtase, nügüd’ vel’l’ oigenzi käden vellele i Azijan zakonoid meiden mas enamb ei linne. Tuliba uded aigad i kaikile meile – mamoile, baboile i penikaižile sizarile tarbiž uskta necihe. Vanhembad sizared, eskai rusttenuded, kahthe än’he sel’genzoitiba meile, völ meletomile, necen znamasižen azjan polhe. Minä en voind uskta. Mi meid varastab! Minai eskai vacan kibištaškanzi neniš melišpäi. Neičukaižed toiba školaspäi kirjoid, miččiš oli čomid, mujukahid kuvid Suomenman elon polhe. Minei anttihe kacta kirjoid vaiše heiden käzišpäi, miše ei redustada lehtesid, i ei sand otta kirjoid ičein käzihe. Völ, miše näritada meid, kaksjaižed pagižeškanziba suomeks kesknezoi, mö vähän midä el’genzim. Minunnoks siloi tuli mel’ hotkemba kazda, tehtas openikaks, miše opendai minei-ki, kuti minun sizarile, andaiži ningomid kirjoid čomiden, kirjaviden kuvidenke. Kerdan minei lasktihe kävuda školha, hot’ minä völ en olend kaznu. Ven’ka i Rozka pagižiba opendajanke, miše minä lujas tahtoin kävuda školha. I opendai sanui: laske neičukaine tuleb. Konz minä nägištin školpertin lähemba, ka eskai säru oti. Kut vaiše sizared kaikuččel päiväl ei varaikoi tänna kävelta? A ken ehtib lämbitada kaik päčid, miše homendeseks ned kaik jo hulad oližiba? A opendajad? Kuverz’ opendajal oli hüvüt, hän kaikile muhadab, eskai minei-ki. Opendai käski mindai vaiknašti ištta klassas i kacta, kut openikad toine toižen jäl’ghe kävuba laudannoks. Hö vaumičesoiš Raštvoikš, sanui opendai, en-ik tahtoi minä kacuhtada? I sid’ minä nägištin, miše laudanno seižub meiden Rozka i midä-se pagižeb. Minä ihastuin, eskai hüppahtin i mašiškanzin käzil, lujas hüvä oli nägištada armast sizart verhiden mehiden keskes. I sid’ kulištin komedan nagrandan – niken ei varastand tünäs neičukaižespäi ningošt udatid. Minä roimahtin išttas laučale. Tahtoin sanuda neičukaižele, kudamb ištui rindal, miše nece om minun sizar, vaiše hän ei voind azotadas nagrandaspäi, kuti kaik toižed-ki. Minä rusknin huiktaspäi. Ka, minä pidin ičtain toižikš, ei kut toižed neičukaižed i prihaižed neciš klassas. Kaiken tarbiž kacta, kut toižed pidäba ičtaze i tehta heiden vuiččikš. Sil päiväl opendai lahjoiči minei kaks’ mujukuvad. Toižel oli pirttud Pakaine-uk. Minä sidä en tedand, no vanhemb mindai rindaline neičukaine nevoi, miše Suomes kaikuččehe pertihe pästtas necidä dedoid, kudamban sel’gäs ripub šaug lahjoidenke. Lahjad Pakaine-uk jagab lapsile. Minä ezmäi en uskond. Jagada lahjad havadoil! Nimidä mugošt täs em olgoi kulnuded-ki. Toižel kuval oli ristit suugad sel’gäs. ”Nece om angel, sinun kajičii, – šuhahti minei korvha neičukaine. – Hän kaiken käveleb sinun jäl’ghe i kacub, miše sindai niken ei abidoičiži, muga meile opendai sanui”. Minä tantoin mända kodihe. Lujas äjan erazvuiččid uzid azjod tämbei tedištin. Kodi oli rindal, opendai tuli pordhile kaimdamaha mindai. Minä pidin kädes kuvad. I sid’ minä kulištin, miše jäl’ghe ken-se astub. Jose angel-kaičii? Pigai kändouzimoi. Nikeda. Hilläšti, barbhaižil tegin erasid haškuid. Ka, todeks-ki tagana mi-se šuhaiži, ani kuti suugad. Minä vähäižel kändin päd, angelale ei tarbiž nägištada, miše minä kacun hänehe. Vaiše nikeda ei nägund, te tesarehesai om pal’l’az. ”Baboi!” – pöl’gästuin minä i jokseškanzin kodihepäi. – Baboi! – kidastin minä mi väged, avaida verai! Avaida pigemba!”. I kuni joksin pertinnoks, ka kaiken mujuin, kuti sel’gän taga om täuz’ käzid, miččed tahtoiba tabata mindai. Minun heng tüništui vaiše siloi, konz baboi oti mindai üskaha. Minä sanuin sen polhe, mi oli školas, kut nagroiba minun päl i kut huiged minei oli. Baboi vastha nimidä ei sanund, vaiše siliti minun päd. Ka hänele ei tarbiž olend nimidä sanuda-ki. Minä hengel mujuin, miše baboi el’gendab, miš om azj. Sid’ minunnoks-ki tuli mel’ – min täht mindai nagrdihe školas. Minä sizaren kucuin vepsäks Rozka-nimel, a ved’ klassas händast nügüd’ kuctas Ruusu. Uded nimed saiba toižed-ki sizared. Venera nügüd’ oli Valma, Tamara – Taimi, Maria – Maija. Vaiše minai, en teda, mikš jäi venälaine nimi. ”Ka minä, baboi, unohtin sen polhe, sikš miše lujas ihastuin, konz nägištin klassas sizaren”. Sid’ školaspäi pördihe kodihe sizared. Ani künduselpäi Rozka maihutaškanzi kirjeižel: kackat, midä minä olen sanu. Aune-suomaliženke neičukaiženke hö tundištihe kirjeižiš. Läz kaikuččel openikal školas oliba suomalaižed sebranikad, kudambidenke hö kirjutiba toine toižele kirjeižid. Opendajad andoiba openikoile adresoid. Aune eli kus-se Suomes, miččes-se Lappeenrantas. Aune kucui sidä lidnaks. Hän starinoiči ičeze kodiš, mamas, tatas, velles – kaikuččen kirjutadud sanan taga kaičihe minun täht mitte-se sarn. En voind meletada-ki, miše kus-se om tozi-ki mugoižid ristituid, kuti Aunen kodiš. Ei, minei näguihe, miše kaikuččen päivän hö paniba päle prazniksädoid, kävuiba hö tünäs, kuti tätüižed, i miše hö nikonz, eskai ridan-ki aigan, ei libutanugoi än’t toine toižen päle. Naguihe, miše eskai heiden käziden kosketuz-ki oli mugoine, kuti pil’v vai höuneh kosketi sindai. Čomembad fotokuvad, miččes mö ezmäižen kerdan nägištim Auned, minä en nägend nikonz edel. Konz sizared oliba školas, minä paksus kacelin neiččen modkuvaha. Siloi niken ei voind laida mindai siš, miše otin fotokuvan küzumata. Aunen oli päl sädo da ezipaik, miččen lebe oli čomitadud vauvhal lental, a jaugas oliba vauktad kengäd da vauktad noskaižed. Vauktad noskaižed! Kerdan rohtin ozutada necen čudon ičeze sebranikale Klašale. Se mugažo lujas čududelihe neche: ningoižid penikaižid vauktoid kengid, miččed oliba Aunel, hän mugažo nikonz ei nägend. Sid’ mö molembad saupsim sil’mid i zavodim kuvitelda, kut se oliži, ku meiden jaugas oližiba mugoižed lumivauktaižed čomad kengäižed. 6. lugu Tatoi enamban ei olendki Rusttas Armijas. Vai mina en tedand, oli han siš, ani ei olend, mina vaiše homaičin, miše hanen pal oli mugoine-žo hahk voinform, kut suomalaižil. Tatoi starinoiči koukuižil, mida om tehnus. Kut ho i vol kaks’ tošt vepslašt segoiba i jaiba toižišpai, mittušt nal’gad ho nagiba, kut ho nal’gas rikoiba hebon, kudamb oli heidenke. Sil aigal heid louziba-ki suomalaižed, konz ho jo oma meletanuded, miše oma surmankundusel. Muga ho putuiba plenha. Sid’ tatoi zavodi uhtnagoi starinoita Olonecan radion polhe, siš, kut han radaškanzi kandajan udel hanen taht sijal. Mina el’genzin vahan tatoin starinoišpai. Sel’ged oli vaiše se, miše hanele tuli oza jada henghe da vol ozastui louta kandajan radod. Tatoi naguihe minei korktembaks, mi ende. Hanen sel’g oigenzihe, karpišk sil’miden keskes tegihe suvembaks siš aigaspai, kut mina muštin. Nagištin, kut mamoi koverzihe da zavodi heitta sapkoid tatoin jaugaspai. Hatrad han pani kuimaha pačinkarha, kuna oli pandud kuimaha hanen alaižed. Baboi seižui tatoin edes solatud sened saviastjas: tahtoib-ik han sid’-žo soda vai mohemba? Mina ištuin laučal varastamas. Tatoi oli lujas vajehtanus. Jose han ei nage, kut minei ei olend mel’he ištta necil laučal. Hanen uskas om paremba. Lopuks tatoi homaiči mindai. Nagrdes han ištuti mindai uhtele kombule, a sid’ toižele – Tomkan-ki. No nece ilo jatkui vahaižen aigan. Han pasti meid lavale, mida-se holestoiti handast lujas. Nugud’ han ei voind elada muga, kut ende. Sid’ tatoi tuli karaidusen valdha. Bol’ševikad oma varnikad kaikes, – kidasti han – da paazjan siš, miše mo muga hubin elim. Ka, elim hubin, no nugud’ kaik vajehtase, – sanui tatoi maihutaden kadel. Mina kacuin umbri. Ka ved’ ei ole kaik, tatoi. Kacu meiden pertihe. Meile siš muiteki om huva elada, – meletin mina. Tezi-ik baboi, tezi-ik mamoi, miše meid ottihe valdha, miše meid pidetine nal’gas da kaikenlaižes gol’l’udes, da tuleskeli-ik heile paha, kut paremba eletas paivlaskendmas. Heimolaižiden mas. Tatoin sil’miš eskai kindled kehuškanziba, konz pagištihe mehiden armastuses. Laheližed armastaba toine tošt, ei-ik muga? Vahvemb vel’l’ kaiken abutab vallembale. Jose mugoine azj ei kosketa henged, voib-ik neciš meletada kundlita? Tatoi puhki ičeze sil’mad. Mamoi oli lujas pol’gastunu. Han kaiken oli pol’gastusiš, konz mida-se elos vajehtihe. Baboi kacui uhthe čokmehe da meleti miš-se. El’genzi-ik han, min polhe pagiži tatoi? Mamoi zavodi pagišta. Han pagiži ajan, miše ozutada tatoile, miše han el’gendab tatoin melid. Mamoi johtuti, miše sused Akulina pakiči suomalašt opendajad tehtas ristimamaks hanen vagahaižele poigale. Opendai hokkahti da vol toi čoman lahjan – laman sijakatusen. Huvad oma suomalaižed, ani huvad, pagiži mamoi, miše huvitada tatoid, kudamb tambei ei olend humalikaz. Sid’ hanen paha tuli mel’. Vahaižen meletades mamoi sanui, a ku han-ki pakičiži suomalašt opendajad tehtas ristimamaks meiden Maikale, miše kitta mugoižel mahtol suomalaižid heiden huvudes...ei, ei lahjoiš, a muite... Mamoi ruskni holiš, sil’mad tegihe surikš. Han ei harjenend pagišta tarktoiš azjoiš humalatomanke tatoinke. Tatoi-žo meleti miš-se toižes. – Mikš ei pakita, pakiče, ku taht om, – andoi vastusen han. A jal’ges zavodi pagišta toižes azjas: hanele anttihe vastusenpidai rad – olda kandajan Petroskoiš uhtele suomalaižele. Suomalaine oli professoran, koktas opetud mehen. Han radab Helsinkin universitetas. Suomalaine professsor ištui muga lahen tatoinke, kut nugud’ mamoi ištub, stolan toižes polespai, a han, kandai, toižes polespai. Radiopaginad nugud’ oliba erazvuiččil kelil i paginoil: ludikelel, olonecan i vepsan kelel. Tatoi sanui, miše professor kitab handast i lugeb melekahaks, tarkaks meheks. Vol homendesel ho pordon ištuiba kahten rindati, jal’ges tatoi haugoi ičeze norman haugoid radiostancijan taht, vol kaks’ mužikad rindal haugoiba, mugažo plenmehed. Tatoi radoi hotkas, i hanel kaiken oli joudajad aigad. Siloi han kerazi materialoid radion taht, vai muite kaveli Petroskoi-lidnadme. Sid’ mamoi holestui. Kut muga – kavelen lidnadme! Mikš azjata šlinkta lidnadme? Ei-ik akoidennoks han kavele? Most enččehe pordihe, vaiše nugud’ nece hanel kucuse kavelta lidnadme. – Ka vaikastu sina, – kareganzi tatoi, – vaikastu i ištu hillemba! I mamoi kundli, ved’ hanen mužik tambei ei olend humalas. Tatoi sai kormanaspai miččen-se bumagpalaižen, tazoiti kombuil, mod hanen tegihe kuti lapsel, kudambale anttihe lahj. – Luge, Rozka, luge, kuldaine tutar, seižutade laučale i luge, miše kaik kuližiba. Se pigašti libui laučale, rugahti, miše puhtastada kurkun, i tondui: Niitand Zvoni viikateh minun! Kuidase nitul heinäd. Proidun udheze mecaiči, tüun’, tüun’, tüun’. Em nuktud, radoim, higo, kut pidab,valui. Tervhen, hüvä sängišt, kaik ümbrišt nitunke! Ehtkoine vauged om, hil’l’, veri se pöudho i d’ogehe. D’augoidenno, mujutud, nukkub čoma ma. Sinä, minä külläks d’o niitim, meid lebu varastab. Kus-žo čoma sinun paik, kut cvetuine kus cvetib? Sinä kaiken päivän sabrad loid. Viinal, medel haižub hein, I sä ed žal’dinu kaiken pol’t, ištuid avaiten meleta pol’ven. Väzuid sinä lujas rates, Teravas, rauk, sömha kuctaze. Ken se airol šlöputab! L’uubin, a sinä ala küzu – Ved’ tedad! (Runo om paindud M. Airilan, A. Turužen i J. Rainion ”VEPSANOPAS”-kirjas. L 43-44. Voinaigal tatoi ei voind kirjutadas ičeze nimel). – Heikki Niittunen, lugi meiden Rozka lopuks. Vaiše tatoin nimi ei ole Heikki Niittunen, handast Grigorii Lar’uškin kuctas. Tatoi nagraškanzi. Han tezi, mitte nimi om hanel, vaiše vol oti toižen – Heikki Niittunen. Kaikil, ked todeks kirjutiba, oliba toižed nimed. Tatoi oti necen suomalaižen nimen, radiol sanutihe hanele, miše vepslaižele tarbiž otta vepslaine nimi, ved’ han vol runod-ki vepsan kelel kirjuti. Vaiše tatoi tahtoi kuctas suomalaižel nimel, ka han ičtaze-ki lugi jo vahaižeta suomalaižeks, ei nagend sur’t erod. Ehtal mina en voind uinota. Kulin, kut pagižiba kazvatajad. Tatoi johtuteli heinantegod, sida aigad, konz kahten, han i mamoi, astuiba vikatehed kades homendezmecadme i kaste lanksi heiden ougile, kut nouzi i kaiken ulemba libui paivaine, kut jal’ges ho radoiba nitul – nagrden da vazuden. A jal’ges heid kuctihe longile, i ho pal’hal jaugal štoleižiba viluižes jarven vedes. Heinaspai laksi vai meden, vai vinan haju. A ehtpoles ken-se venehel tondui joges paliči, ala kuzu, ken, ved’ tedad, se ajoi priha mel’hižen neiččennoks. Lujas čoma oli aig! Tatoi mahtajan oli, han runoid-ki kirjuti, pirdi minun taht ilosižid kuvid-ki, vandi balalaikal, a konz tarbiž oli, ka torvel-ki torzi. Mamoi saneli, miše, konz ho zavodiba vasteltas, ka siloi tatoi Šoutjarven orkestras vandi. Vaiše jal’ges mamoi kaiken pagiži, miše tatoi siloi jo humaloiči, i žal’, miše niken ei nevond hanele, ei ozutand necida vigad, a iče han vol ei olend melekahan. Ka ved’ han valita-ki siloi oliži voinu! I mamoi tondui lugemaha prihoid, kudambad tahtoiba otta handast mehele. Sid’ i Miškasused oli, i Sen’ka, kudamb kahtes pertiš paliči eli, i Peška – edemba, seičemes pertiš paliči, i Mit’ka, mugažo kahten pertin taga eli, vaiše toižel kadel, i vol-ki uks’ priha kozimehid oigenzi, nimed-ki hanen mamoi jo ei mušta. Se mez’ jal’ges iče-ki oli tulnu kozimaha, koumetoštkumne virstad meiden kulahasai haški. A mamoi, meletoi, tattein valiči, ka kudamb oli-ki kaikid čomemb i vagekahamb meiden kulas. Tezi mamoi, miše kaik Lar’uškinoiden rodus humaloičiba, ka kuti toižed-ki kaik meiden agjas. Vaiše oli mamalain toiv uhthižes elos tehta muga, miše tatoi heitaiži vinan jondad. Pahad meled tuliba minunnoks, konz muštlin kazvatajiden elod. Mikš mehed ei olgoi mugomad, kut baboi? Baboi nikonz ei tahtoind tehta mehid toižikš, mi ho oma todeks. Sina nukkud-ki čomin, minun armaz baboi, mina habi kulen sinun hengitusen. Sina kuti lipkaine oled, kuti linduine.

26 марта 2019 в 15:29 Нина Шибанова

  • создал(а) текст
  • создал(а) текст: 4. lugu Mužikad kogozihe kesk irdad. Pigai heile pidab lähtta. Nägen, kut baboi kukitab iknaspäi i hänen modospäi nägub, miše samvar om jo kehunu i tuli aig joda čajud. Minä tahtoin kulištada vanhembiden sanoid. Peitos seižun pertin saumas, sel’gän taga Klaša seižub. Klaša om minun parahim sebranik. Mužikad-ki nägištiba babtein. Käzil ozutaba, miše pigai tulem. Üks’ mužik tuli pertin seinännoks, potkaiži mikš-se parden i kükištihe seinäd vaste. Midä hän ecib? Kucui ičezennoks toižid-ki. Hö tuliba, eläbas pagižeba min-se polhe, küzeleba toine-toišt. Naprin kundelta. Pagižeba miččiden-se kividen polhe. Lujas hüvin minä kulin sanan ”kivi”. Minä čududelimoi, min polhe hö pagižeba, rindal ei olend nimiččid kivid. Üks’ mužik sanui midä-se, minä kuti sanan ”palada” kulištin. Midä hän tahtoib sanuda, meiden pert’ nikonz ei olend palanu. Sid’ mužikad tönduiba irdverajannoks. Minä čukerzimoi, ei sand, miše mindai nägištaižihe. I kebnas hengähtin, konz kaik mäniba verajan taga. Vaiše mindai niken ei voi väges otta pertihe, kuni sigä oma verhad. Kändimoi Klašan polhe. Minä surduin čilkištada, tahtoižin išttas maha, no se oli vilu, a mamoi ei laskend mindai vilul ištta. Klašan sil’mäd tegihe kehkeroikš, kut kaiken-ki, konz hän ei el’gendand midä-se. Küzuin, kuli-ik hän, kut mužikad pagižiba palandan polhe. ”Ka”, – sanui Klaša. Meleta nügüd’ – mitte azj om, jose pert’ voib palada? Sid’ johtui mel’he Peška-däd’. Händast ei olend jo hengiš, vaiše minä lujas äjan kulin mamoišpäi Peška-dädän istorijan, i konz pagin mäni palandan polhe, ka kaiken meletin hänen polhe. Ka kaikes küläs ei sa löuta üht-ki mest, kudamb ei johtutaiži Peška-dädäd paginoiš palandan polhe. Peška oli mamain noremb vel’l’. Hän oli koumevozne, konz satati jaugan muga pahas, miše kaiken igän rambiči. Kazdes, hän oti akaks neiččen ičeze küläspäi, kut toižed-ki meil enamban tehliba. Anna oli lujas gol’l’, i Peškan kazvatajad Moisei-ded i Maria-bab, tahtoiba tehta muga, miše poig ei oliži nainu. Vaiše kaik oli uhtei. Nored eläškanziba Peškan kazvatajiden pertiš. No laindsanad muga i lendiba heiden polhe, sikš nored meletiba lähtta edemba, eskai Kondopolihe. Edel ajandad Peška ehti – muga pagištas – virigoitta kazvatajiden pertin, miččes händast Annanke muga pahas vastatihe. Muga oli vai ei muga, vaiše kaik külän eläjad meletiba, miše nece paland oli Peškan käziden rad. Viriganzi pert’ Juunan ös, konz lujas kuiv sä oli. Lämoiš paloiba kut Moisejan pert’, muga i völ kaks’toštkümne pertid, ani pigai paloiba, nimidä ei jänd, vaiše kegälehed tuhkanke. Mamoi voiki, sikš ku paloi lipaz-ki, täuz’ erazvuiččid čomid pühäpäiväižid paidoid i paikoid, se oli hänen svadibelo. A konz Kondopoliš raudtel oli tehnus sur’ avarii i Peškaspäi vähä midä jäi, siloi mamoi i kaik külähižed lopuks uskoiba, miše Peška oli suren palandan värnik. Mamoi sanui meile, lapsile, miše Jumal školib mehid kaikiš, laske peniš-ki grähkiš; a sid’ ei midä pagišta-ki. Ičeze sanad mamoi täuduti azjoil-ki. Erasišti minei näguihe, miše mamain om Jumalan abunik. I konz Jumal ei ehtind školda grähkmehid, ka siloi abuhu tuleskeli mamoi. Nimidä minä muga en varaidand, mi kacta, kut mamoi školib Rozkan da Ven’kan. Minei necidä-ki täudui, miše nikonz poikheze mamalein vajeht-ki en sanund. Minä säraižin i voikin, laske mindai niken sormel-ki ei koskend; minun heng oli täuz’ sizariden kibul. Hö peitihe edambaižehe čogaha karzinnoks, kingitihe seinäd vast, a heiden sil’mäd varaidusespäi tegihe kaik tobjembikš, konz mamoi sirdihe heidennoks. A mi oli tehnusse – nit’katušk kuna-se kadoi, sizared eciba, eciba, ei voinugoi löuta. Mamalein ei tarbiž olend löda mindai, ei tarbiž olend laida-ki, minä kaiken jo ehtin tehta edel hänen käsköid. Minä en värita mamdain neciš. Hän tegihe mugomaks sikš, miše hänele oli lujas jüged. Kaiken rados hän oli, ezmäi kolhozas, jäl’ges – suomalaižile midä putui radoi. Kolhozha siloi väges ei kirjutadud, vaiše tegihe muga, miše kaik rahvaz sigä radaškanzi. Mamoi mušteli, kut miččed-ne mužikad tuliba tatainnoks bumagad i vin kerdal, jotiba händast humalahasai, jäl’ges andoiba kädehe kirjutimen i käskiba panda nimen. Tatoi tegi sen, vaiše kolhozaha ei mänend radole, a läksi Lomkan kal’l’ole, kus kaidihe kivid. Mamoi üksnäze vedi töpäiväi, tatan-ki sijas. Hän kündi mad, čapoi puid mecas. A nügüd’, konz suomalaižed tegeškanziba ičeze zakonoid, mamoi kaivoi mad ten täht i radoi erazvuiččil jügedoil radoil, sikš ku kaik mužikad oliba voinal. Se azj, miše om äi lapsid, ihastust mamalein ei ližadand, kaik söda tahtoiba. Erasišti mamoi oli mugoine ozatoi siš, miše meid, lapsid, oli muga äi. Hän lajihe meiden päle siš, miše mö olem sündunuded i miše Jumal andoi meile hengen. Sen täht meile tarbiž oli ištta hilläs i tünäs, konz hän oli hot’ kodiš, hot’ radol, aigoin siloi mamoi ei näge muga, kuverz’ meid om. Hondomb kaiked oli se, miše mamoi ei navedind tatoid i edelez kidasti hänen päle, hot’ tatoi völ ei ehtind i künduses päliči haškahtada. Enambal mamoi lajihe vinan i akoiden tagut. A minä en voind el’geta, miš oli viga. Jonus tatoi oli lujas hüvä minun täht. Kaiken hän ištuti mindai kombuile i huššuti polhe-toižhe. Völ sil aigal tatoi nagroi i tackenzi suhu kogonaižid solatud senid, nagroi sihesai, kuni minä-ki zavodin nagrda kaikehe än’he. Vaiše konz minä kacuin mamoihe, ka edelez tacin nagrandan. I en teda, midä tehta-ki: kacta tatoihe i nagrda, vai kacta mamoihe i olda mugoižen-žo pil’vekahan i käredan. Ah, Klaša-sebranik, sinä kaiken völ oled peitnus päiväižel lämbitadud saumanno. Sinai-se aig om jo mända kodihe, a homen möst tulda minunnoks. Ištumoiš mö laučale kohtaiti, kuti tämbei homendesel. Sirdäm päd toine toižennoks i šuhaidam vedehižiden da mechižiden polhe, i minä sanuškanden sinei, miše todeks-ki nägin tämbei mechišt, vähäižel, pol’sil’mhä nägin. Mö šuhaidaškandem, sinä da minä, a baboi rindal ištub. Hän kacub meiden päle, muhadab i ühtes valab vas’klampaha karasinad. Karasinan haju iškeb nenaha, no meile nece haju om kuti znam, miše baboi om rindal. I meden sanoita hän kaiken tedab vedehižiden polhe. Mäne, Klaša, ko dihe i jäta mindai üksnein mamdain radolpäi varastamha, hän nügüd’ tuleb jo. Minä kacun tele, lujas tahtoin nägištada mamdain ezmäižikš, vaiše hän ozutase koditehudel. Nägen tel akan hahkoiš sobiš i mi väged joksen hänennoks: Mamoi, mamoi! Tulen rindale-i mi? Se om veraz naine. Kerdan mamoi oti mindai mecha keradamha samlod. Hänel kaimlos oli sur’ havad, telpäi mö mänim mecha, mamoi edel, minä – jäl’ghe. Venka i Rozka völ školas oliba, sikš mamoi mindai ičezenke oti. Mö hotkas kerazim hahkhobedad samlod, minä radoin mi om väged, en tahtoind, miše mamoi olnuiži hubiš meliš minun taguiči. Konz havad oli jo täuz’, mö pördimoiš kodihe. Kodiš mamoi tegi taiginaha tahtast, pani sihe samloid-ki. Puižel labidol pani läpuškad päčhe, a konz ned küpsniba, mamoi lohkaiži leibpalan i andoi minei mujada. Minä en rohtind söda mamain aigan – a ku ei mel’he linne, läksin hul leib kädes pordhile i mujain sigä. Se oli kova must leibpala, vaiše minä sanuin ičelein, miše parahimad sidä ei ole, ved’ paštoi leibän mamoi – voin-ik minä pahenzoitta mamoin mel’t. 5. lugu Ven’ka i Rozka mäniba školha suriš holiš: nügüd’ sigä pidi pagišta suomeks. Sigä oliba suomalaižed opendajad i pagištihe toinevuiččiš azjoiš, miččiš pagištihe, konz škol oli venänkeline. Jäl’ghe urokoid sizared völ pordon pagižiba školan polhe. Tezim-ik mö, miše suomalaižed oma meile heimos, ani kut velled da sizared mö olim kesknemo. Kel’-ki oli vähäšt mugoine-žo. Vaiše Suomes elo oli paremb, aigoin sen täht, miše sigä ei olend venälaižid, kudambad oliba-ki värnikad hubas elos, miččen eliba Vepsän mal, Olonec-lidnas i kaikes Päivnouzm-Karjalas. Nügüd’ kaik vajehtase, nügüd’ vel’l’ oigenzi käden vellele i Azijan zakonoid meiden mas enamb ei linne. Tuliba uded aigad i kaikile meile – mamoile, baboile i penikaižile sizarile tarbiž uskta necihe. Vanhembad sizared, eskai rusttenuded, kahthe än’he sel’genzoitiba meile, völ meletomile, necen znamasižen azjan polhe. Minä en voind uskta. Mi meid varastab! Minai eskai vacan kibištaškanzi neniš melišpäi. Neičukaižed toiba školaspäi kirjoid, miččiš oli čomid, mujukahid kuvid Suomenman elon polhe. Minei anttihe kacta kirjoid vaiše heiden käzišpäi, miše ei redustada lehtesid, i ei sand otta kirjoid ičein käzihe. Völ, miše näritada meid, kaksjaižed pagižeškanziba suomeks kesknezoi, mö vähän midä el’genzim. Minunnoks siloi tuli mel’ hotkemba kazda, tehtas openikaks, miše opendai minei-ki, kuti minun sizarile, andaiži ningomid kirjoid čomiden, kirjaviden kuvidenke. Kerdan minei lasktihe kävuda školha, hot’ minä völ en olend kaznu. Ven’ka i Rozka pagižiba opendajanke, miše minä lujas tahtoin kävuda školha. I opendai sanui: laske neičukaine tuleb. Konz minä nägištin školpertin lähemba, ka eskai säru oti. Kut vaiše sizared kaikuččel päiväl ei varaikoi tänna kävelta? A ken ehtib lämbitada kaik päčid, miše homendeseks ned kaik jo hulad oližiba? A opendajad? Kuverz’ opendajal oli hüvüt, hän kaikile muhadab, eskai minei-ki. Opendai käski mindai vaiknašti ištta klassas i kacta, kut openikad toine toižen jäl’ghe kävuba laudannoks. Hö vaumičesoiš Raštvoikš, sanui opendai, en-ik tahtoi minä kacuhtada? I sid’ minä nägištin, miše laudanno seižub meiden Rozka i midä-se pagižeb. Minä ihastuin, eskai hüppahtin i mašiškanzin käzil, lujas hüvä oli nägištada armast sizart verhiden mehiden keskes. I sid’ kulištin komedan nagrandan – niken ei varastand tünäs neičukaižespäi ningošt udatid. Minä roimahtin išttas laučale. Tahtoin sanuda neičukaižele, kudamb ištui rindal, miše nece om minun sizar, vaiše hän ei voind azotadas nagrandaspäi, kuti kaik toižed-ki. Minä rusknin huiktaspäi. Ka, minä pidin ičtain toižikš, ei kut toižed neičukaižed i prihaižed neciš klassas. Kaiken tarbiž kacta, kut toižed pidäba ičtaze i tehta heiden vuiččikš. Sil päiväl opendai lahjoiči minei kaks’ mujukuvad. Toižel oli pirttud Pakaine-uk. Minä sidä en tedand, no vanhemb mindai rindaline neičukaine nevoi, miše Suomes kaikuččehe pertihe pästtas necidä dedoid, kudamban sel’gäs ripub šaug lahjoidenke. Lahjad Pakaine-uk jagab lapsile. Minä ezmäi en uskond. Jagada lahjad havadoil! Nimidä mugošt täs em olgoi kulnuded-ki. Toižel kuval oli ristit suugad sel’gäs. ”Nece om angel, sinun kajičii, – šuhahti minei korvha neičukaine. – Hän kaiken käveleb sinun jäl’ghe i kacub, miše sindai niken ei abidoičiži, muga meile opendai sanui”. Minä tantoin mända kodihe. Lujas äjan erazvuiččid uzid azjod tämbei tedištin. Kodi oli rindal, opendai tuli pordhile kaimdamaha mindai. Minä pidin kädes kuvad. I sid’ minä kulištin, miše jäl’ghe ken-se astub. Jose angel-kaičii? Pigai kändouzimoi. Nikeda. Hilläšti, barbhaižil tegin erasid haškuid. Ka, todeks-ki tagana mi-se šuhaiži, ani kuti suugad. Minä vähäižel kändin päd, angelale ei tarbiž nägištada, miše minä kacun hänehe. Vaiše nikeda ei nägund, te tesarehesai om pal’l’az. ”Baboi!” – pöl’gästuin minä i jokseškanzin kodihepäi. – Baboi! – kidastin minä mi väged, avaida verai! Avaida pigemba!”. I kuni joksin pertinnoks, ka kaiken mujuin, kuti sel’gän taga om täuz’ käzid, miččed tahtoiba tabata mindai. Minun heng tüništui vaiše siloi, konz baboi oti mindai üskaha. Minä sanuin sen polhe, mi oli školas, kut nagroiba minun päl i kut huiged minei oli. Baboi vastha nimidä ei sanund, vaiše siliti minun päd. Ka hänele ei tarbiž olend nimidä sanuda-ki. Minä hengel mujuin, miše baboi el’gendab, miš om azj. Sid’ minunnoks-ki tuli mel’ – min täht mindai nagrdihe školas. Minä sizaren kucuin vepsäks Rozka-nimel, a ved’ klassas händast nügüd’ kuctas Ruusu. Uded nimed saiba toižed-ki sizared. Venera nügüd’ oli Valma, Tamara – Taimi, Maria – Maija. Vaiše minai, en teda, mikš jäi venälaine nimi. ”Ka minä, baboi, unohtin sen polhe, sikš miše lujas ihastuin, konz nägištin klassas sizaren”. Sid’ školaspäi pördihe kodihe sizared. Ani künduselpäi Rozka maihutaškanzi kirjeižel: kackat, midä minä olen sanu. Aune-suomaliženke neičukaiženke hö tundištihe kirjeižiš. Läz kaikuččel openikal školas oliba suomalaižed sebranikad, kudambidenke hö kirjutiba toine toižele kirjeižid. Opendajad andoiba openikoile adresoid. Aune eli kus-se Suomes, miččes-se Lappeenrantas. Aune kucui sidä lidnaks. Hän starinoiči ičeze kodiš, mamas, tatas, velles – kaikuččen kirjutadud sanan taga kaičihe minun täht mitte-se sarn. En voind meletada-ki, miše kus-se om tozi-ki mugoižid ristituid, kuti Aunen kodiš. Ei, minei näguihe, miše kaikuččen päivän hö paniba päle prazniksädoid, kävuiba hö tünäs, kuti tätüižed, i miše hö nikonz, eskai ridan-ki aigan, ei libutanugoi än’t toine toižen päle. Naguihe, miše eskai heiden käziden kosketuz-ki oli mugoine, kuti pil’v vai höuneh kosketi sindai. Čomembad fotokuvad, miččes mö ezmäižen kerdan nägištim Auned, minä en nägend nikonz edel. Konz sizared oliba školas, minä paksus kacelin neiččen modkuvaha. Siloi niken ei voind laida mindai siš, miše otin fotokuvan küzumata. Aunen oli päl sädo da ezipaik, miččen lebe oli čomitadud vauvhal lental, a jaugas oliba vauktad kengäd da vauktad noskaižed. Vauktad noskaižed! Kerdan rohtin ozutada necen čudon ičeze sebranikale Klašale. Se mugažo lujas čududelihe neche: ningoižid penikaižid vauktoid kengid, miččed oliba Aunel, hän mugažo nikonz ei nägend. Sid’ mö molembad saupsim sil’mid i zavodim kuvitelda, kut se oliži, ku meiden jaugas oližiba mugoižed lumivauktaižed čomad kengäižed. 6. lugu Tatoi enamban ei olendki Rusttas Armijas. Vai mina en tedand, oli han siš, ani ei olend, mina vaiše homaičin, miše hanen pal oli mugoine-žo hahk voinform, kut suomalaižil. Tatoi starinoiči koukuižil, mida om tehnus. Kut ho i vol kaks’ tošt vepslašt segoiba i jaiba toižišpai, mittušt nal’gad ho nagiba, kut ho nal’gas rikoiba hebon, kudamb oli heidenke. Sil aigal heid louziba-ki suomalaižed, konz ho jo oma meletanuded, miše oma surmankundusel. Muga ho putuiba plenha. Sid’ tatoi zavodi uhtnagoi starinoita Olonecan radion polhe, siš, kut han radaškanzi kandajan udel hanen taht sijal. Mina el’genzin vahan tatoin starinoišpai. Sel’ged oli vaiše se, miše hanele tuli oza jada henghe da vol ozastui louta kandajan radod. Tatoi naguihe minei korktembaks, mi ende. Hanen sel’g oigenzihe, karpišk sil’miden keskes tegihe suvembaks siš aigaspai, kut mina muštin. Nagištin, kut mamoi koverzihe da zavodi heitta sapkoid tatoin jaugaspai. Hatrad han pani kuimaha pačinkarha, kuna oli pandud kuimaha hanen alaižed. Baboi seižui tatoin edes solatud sened saviastjas: tahtoib-ik han sid’-žo soda vai mohemba? Mina ištuin laučal varastamas. Tatoi oli lujas vajehtanus. Jose han ei nage, kut minei ei olend mel’he ištta necil laučal. Hanen uskas om paremba. Lopuks tatoi homaiči mindai. Nagrdes han ištuti mindai uhtele kombule, a sid’ toižele – Tomkan-ki. No nece ilo jatkui vahaižen aigan. Han pasti meid lavale, mida-se holestoiti handast lujas. Nugud’ han ei voind elada muga, kut ende. Sid’ tatoi tuli karaidusen valdha. Bol’ševikad oma varnikad kaikes, – kidasti han – da paazjan siš, miše mo muga hubin elim. Ka, elim hubin, no nugud’ kaik vajehtase, – sanui tatoi maihutaden kadel. Mina kacuin umbri. Ka ved’ ei ole kaik, tatoi. Kacu meiden pertihe. Meile siš muiteki om huva elada, – meletin mina. Tezi-ik baboi, tezi-ik mamoi, miše meid ottihe valdha, miše meid pidetine nal’gas da kaikenlaižes gol’l’udes, da tuleskeli-ik heile paha, kut paremba eletas paivlaskendmas. Heimolaižiden mas. Tatoin sil’miš eskai kindled kehuškanziba, konz pagištihe mehiden armastuses. Laheližed armastaba toine tošt, ei-ik muga? Vahvemb vel’l’ kaiken abutab vallembale. Jose mugoine azj ei kosketa henged, voib-ik neciš meletada kundlita? Tatoi puhki ičeze sil’mad. Mamoi oli lujas pol’gastunu. Han kaiken oli pol’gastusiš, konz mida-se elos vajehtihe. Baboi kacui uhthe čokmehe da meleti miš-se. El’genzi-ik han, min polhe pagiži tatoi? Mamoi zavodi pagišta. Han pagiži ajan, miše ozutada tatoile, miše han el’gendab tatoin melid. Mamoi johtuti, miše sused Akulina pakiči suomalašt opendajad tehtas ristimamaks hanen vagahaižele poigale. Opendai hokkahti da vol toi čoman lahjan – laman sijakatusen. Huvad oma suomalaižed, ani huvad, pagiži mamoi, miše huvitada tatoid, kudamb tambei ei olend humalikaz. Sid’ hanen paha tuli mel’. Vahaižen meletades mamoi sanui, a ku han-ki pakičiži suomalašt opendajad tehtas ristimamaks meiden Maikale, miše kitta mugoižel mahtol suomalaižid heiden huvudes...ei, ei lahjoiš, a muite... Mamoi ruskni holiš, sil’mad tegihe surikš. Han ei harjenend pagišta tarktoiš azjoiš humalatomanke tatoinke. Tatoi-žo meleti miš-se toižes. – Mikš ei pakita, pakiče, ku taht om, – andoi vastusen han. A jal’ges zavodi pagišta toižes azjas: hanele anttihe vastusenpidai rad – olda kandajan Petroskoiš uhtele suomalaižele. Suomalaine oli professoran, koktas opetud mehen. Han radab Helsinkin universitetas. Suomalaine professsor ištui muga lahen tatoinke, kut nugud’ mamoi ištub, stolan toižes polespai, a han, kandai, toižes polespai. Radiopaginad nugud’ oliba erazvuiččil kelil i paginoil: ludikelel, olonecan i vepsan kelel. Tatoi sanui, miše professor kitab handast i lugeb melekahaks, tarkaks meheks. Vol homendesel ho pordon ištuiba kahten rindati, jal’ges tatoi haugoi ičeze norman haugoid radiostancijan taht, vol kaks’ mužikad rindal haugoiba, mugažo plenmehed. Tatoi radoi hotkas, i hanel kaiken oli joudajad aigad. Siloi han kerazi materialoid radion taht, vai muite kaveli Petroskoi-lidnadme. Sid’ mamoi holestui. Kut muga – kavelen lidnadme! Mikš azjata šlinkta lidnadme? Ei-ik akoidennoks han kavele? Most enččehe pordihe, vaiše nugud’ nece hanel kucuse kavelta lidnadme. – Ka vaikastu sina, – kareganzi tatoi, – vaikastu i ištu hillemba! I mamoi kundli, ved’ hanen mužik tambei ei olend humalas. Tatoi sai kormanaspai miččen-se bumagpalaižen, tazoiti kombuil, mod hanen tegihe kuti lapsel, kudambale anttihe lahj. – Luge, Rozka, luge, kuldaine tutar, seižutade laučale i luge, miše kaik kuližiba. Se pigašti libui laučale, rugahti, miše puhtastada kurkun, i tondui: Niitand Zvoni viikateh minun! Kuidase nitul heinäd. Proidun udheze mecaiči, tüun’, tüun’, tüun’. Em nuktud, radoim, higo, kut pidab,valui. Tervhen, hüvä sängišt, kaik ümbrišt nitunke! Ehtkoine vauged om, hil’l’, veri se pöudho i d’ogehe. D’augoidenno, mujutud, nukkub čoma ma. Sinä, minä külläks d’o niitim, meid lebu varastab. Kus-žo čoma sinun paik, kut cvetuine kus cvetib? Sinä kaiken päivän sabrad loid. Viinal, medel haižub hein, I sä ed žal’dinu kaiken pol’t, ištuid avaiten meleta pol’ven. Väzuid sinä lujas rates, Teravas, rauk, sömha kuctaze. Ken se airol šlöputab! L’uubin, a sinä ala küzu – Ved’ tedad! (Runo om paindud M. Airilan, A. Turužen i J. Rainion ”VEPSANOPAS”-kirjas. L 43-44. Voinaigal tatoi ei voind kirjutadas ičeze nimel). – Heikki Niittunen, lugi meiden Rozka lopuks. Vaiše tatoin nimi ei ole Heikki Niittunen, handast Grigorii Lar’uškin kuctas. Tatoi nagraškanzi. Han tezi, mitte nimi om hanel, vaiše vol oti toižen – Heikki Niittunen. Kaikil, ked todeks kirjutiba, oliba toižed nimed. Tatoi oti necen suomalaižen nimen, radiol sanutihe hanele, miše vepslaižele tarbiž otta vepslaine nimi, ved’ han vol runod-ki vepsan kelel kirjuti. Vaiše tatoi tahtoi kuctas suomalaižel nimel, ka han ičtaze-ki lugi jo vahaižeta suomalaižeks, ei nagend sur’t erod. Ehtal mina en voind uinota. Kulin, kut pagižiba kazvatajad. Tatoi johtuteli heinantegod, sida aigad, konz kahten, han i mamoi, astuiba vikatehed kades homendezmecadme i kaste lanksi heiden ougile, kut nouzi i kaiken ulemba libui paivaine, kut jal’ges ho radoiba nitul – nagrden da vazuden. A jal’ges heid kuctihe longile, i ho pal’hal jaugal štoleižiba viluižes jarven vedes. Heinaspai laksi vai meden, vai vinan haju. A ehtpoles ken-se venehel tondui joges paliči, ala kuzu, ken, ved’ tedad, se ajoi priha mel’hižen neiččennoks. Lujas čoma oli aig! Tatoi mahtajan oli, han runoid-ki kirjuti, pirdi minun taht ilosižid kuvid-ki, vandi balalaikal, a konz tarbiž oli, ka torvel-ki torzi. Mamoi saneli, miše, konz ho zavodiba vasteltas, ka siloi tatoi Šoutjarven orkestras vandi. Vaiše jal’ges mamoi kaiken pagiži, miše tatoi siloi jo humaloiči, i žal’, miše niken ei nevond hanele, ei ozutand necida vigad, a iče han vol ei olend melekahan. Ka ved’ han valita-ki siloi oliži voinu! I mamoi tondui lugemaha prihoid, kudambad tahtoiba otta handast mehele. Sid’ i Miškasused oli, i Sen’ka, kudamb kahtes pertiš paliči eli, i Peška – edemba, seičemes pertiš paliči, i Mit’ka, mugažo kahten pertin taga eli, vaiše toižel kadel, i vol-ki uks’ priha kozimehid oigenzi, nimed-ki hanen mamoi jo ei mušta. Se mez’ jal’ges iče-ki oli tulnu kozimaha, koumetoštkumne virstad meiden kulahasai haški. A mamoi, meletoi, tattein valiči, ka kudamb oli-ki kaikid čomemb i vagekahamb meiden kulas. Tezi mamoi, miše kaik Lar’uškinoiden rodus humaloičiba, ka kuti toižed-ki kaik meiden agjas. Vaiše oli mamalain toiv uhthižes elos tehta muga, miše tatoi heitaiži vinan jondad. Pahad meled tuliba minunnoks, konz muštlin kazvatajiden elod. Mikš mehed ei olgoi mugomad, kut baboi? Baboi nikonz ei tahtoind tehta mehid toižikš, mi ho oma todeks. Sina nukkud-ki čomin, minun armaz baboi, mina habi kulen sinun hengitusen. Sina kuti lipkaine oled, kuti linduine.