ВепКар :: Тексты

Тексты

Вернуться к просмотру | Вернуться к списку

Mäggärv’. Külä, kudambas minä rodimoi

История изменений

16 октября 2021 в 23:44 Nataly Krizhanovsky

  • изменил(а) автора источника
    с Valentina Lebedeva
    на

03 апреля 2019 в 15:36 Нина Шибанова

  • создал(а) текст
  • создал(а) текст: Minä olen pen’. I minä olen jänu iksnäin kodihe. Babam mäni tanhale, a mamam völ ei tulend radolpäi. Sügüz’eht tuleb aigoiš, pertiš tegihe jo pimed, ümbri stolas lampaspäi om vauged, a čogad upsiba pimedaha. Mina ištun hengeta i varaidan kacuhtada päčin alle. Sigä eläb Bukoi, must, karvikaz ukoine. Hän kaičeb pertid, a kundlematomid lapsid pel’göitab i otab ičezenke. Necen minei sanui baboi, i necidä Bukoid minä varaidan kaikid enambad. Lopud kodi-ižandaižed da kodiemägaižed ei olgoi pahad, i elos enamban-se abutaba kaiken. Minä ičein meles en näge sel’ktas, miččed hö oma, vaiše näguse minei, miše tanhan emägaine om mugoi penikaine vanh akaine vauktas paikaižes. Hän om hüvähüvä, i vändab tanhal vazaiženke. Minä mugažo vändan vazaženke kaiken kezan, andan sille leibäd, vazaine imeb ilosižin minun sormed i vändab minunke tiphu. Sügüst mina en voi nähta, sügüzel vazaižen riktas, i minä surmhasai värižen kaikuččel kerdal, mugoi minei om vazašt žal’. Muštelen, miše jäl’ges kaik voded mamam käski rikta vazaižen siloi, konz mindai ei olend kodiš, olin internatas. Ühtel vodel mamam unohti sarajalpäi heitta nahkan, kudamb ahavoičihe kalul, i minä sidä homaičin. Olin jo sur’ neičukaine, a värižin muga, miše mamam babanke ei tednugoi, midä rata da midä tehta. Melel kaik sijad el’genzin, a vaiše kaik minun südäin libui rikondad vastha … Baboi tuli tanhalpäi lüpsiragend kädes. Minä ihastuin, kacuhtin rohktas päčin alle, i ozutin Bukoile kelen. Konz baboi rindal, ka midä händast varaita? Baboi sehloiči maidon i pani kehmaha samvaran. Samvar om vanh, anttud babale pridannijaks. Nece vaskine samvar minei om ani mel’he! Se pajatab miččil taht änil, vihel’däb, kirbotab kibinoid i zavodib veslas bul’botada. Čai kehui. I mamam tuli. – Mamoi! A kuspäi sinä mindai otid? – Eee, kaimlon alpäi, tütär. * * * Baboi keitäb kislid. Valab astjaha, kus om garbl’oid i kežad, samvaran kranaspäi vet i segoitab sen kaiken luzikal. Mina kacun surel interesal, kut kisel’ edel vaugištub, sid’ tegese rusked i saged. Naku se vaumiž om-ki! Ehtlongen aigan tuleb Van’a-susedan ak – Saša-t’ot – kožal’ kerdal. Baboi kucub händast stolan taga, hän ištuse meidenke jomha čajud. Zavodišoi paginad, minä libun baban magaduzsijale i kundlen kaikihe korvihe. Besedale tuleb völ toižid-ki susedoid. Minä ištun kuti hirüt. Vaiše ku mamam ei küksaiži mindai magadamha! Paginadžo oma konz-ki miččed. Mina tahtoižin sanuda, mi minei mäni muštho, i mi abutab minei kirjutada runoid ičein kelel, i kuspäi minä otan nenid elokuvaižid. Ezmäine pagin Oli meiden küläs neižne. Parembad da baskembad händast ei olend-ki nikeda. Nece neižne nenan nühkaiži-ki, – kutak, kaikid čomemb ved’ om! Mäni ojale dei vedhe kuti zirkloho zavodi kacta da meletada: “Mitte minä olen čomšine, parembad mindai i ei ole nikeda.” Tuli kodihe, paižoti kaiken hibjan hänel, i siš päiväspäi zavodi hänennoks kävelta vedehine. Kuctihe noidid, da vaiše vedehine vägekahamb oli, i neižne nece koli. Toine pagin Ümbri meiden pagastas oli kivine zavor. I kividen keskes eli gad. Üks’ ak uinzi necen zavoranno, i hänen suhu gad ličihe-ki. Ak läžuškanzi. Gad kaikuččel öl lähtli suspäi kerandeshe vet jomha. Job vet, i möst suhu ličese, a ak uniš nägeb, miku viludvilud vet job. Koumanz’ pagin Zdviženjan päiväl mecha ei sa kävelta. A sil sügüzel oli ani äi babukoid, i jo hallad zavodihe. Baboi varaiži, miše jäb senita, i mäni Zdviženjoil mecha. Kerazi babukoid i läksi jo kodihe, da vaiše kacub, – ka kaikjal oma gadad! Gadad jaugoiden al, gadad puišpäi rippuba! Baboi väges läksi sigäpäi i joksi kodihe kaiken ten. Nellänz’ pagin Oli aig, miše Litva voinanke astui meiden tahodme. Mužikad mäniba voinale, a akad lapsidenke mäniba man alle. Minä tuha kerdad küzelin kaikil, kut muga “mäniba man alle?” – vaiše niken minei ei voind nimidä sanuda. Siš aigaspäi om jänu sanutez “miku litvoi proidi”, konz mitte-ni rozorind lähteb. Videnz’ pagin Üks’ komun’aka ei uskond mecižandaižihe. A oli mijal üks’ noid-bapkaine Uudoit’otoi, Oleksejan-ak. Händast vägekahambad noidad ümbri küliš ei olend-ki. Mugoi oli hüvä nece bapkaine, abuti kaikile: voili i hajenuzid živatoid i ristituid löuta, voili läžundas i prizoras pästta. Öl i päiväl lämbitihe hänel kül’bet’, miččes kudambas hän pezeti puhundanke läžujid ristituid. I naku nece komun’aka paimendab heboid, a siriči astub tesarihe arboimaha Uudoi-t’otoi, käded čokaitet sel’gän taga. Nece komun’aka mäni hänen jäl’ghe. Tagaz külähä hän tuli toižiš štanoiš, pautnad vauktemb i naku min sanui: ”Uudoi-t’otoi min-se lugi, kumardelihe, i läksiba mecaspäi ked-se, puid korktembad. Küzuiba hänel: ”Mikš sinä toid necen prihan?” Prihal-komun’akal jaugad katksiba, i hän muštota lanksi. Jäl’ghe sidä uskoškanzi komun’aka mecižandaižihe. Kudenz’ pagin Raštvoiden aigan mäniba neiččed arboimaha gomn’aha. Radon radoiba i mäniba kodihe. Üks’ neižne tuli kodihe, vaiše verajan avaiži, da jumalkodaha-se ku kacuhtab, – ka sigä näguse hänele grob. Kezal mäni hän mehele, da vaiše sil vodel koli-ki. Seičemenz’ pagin Raštvoiden aigal mäniba neičukaižed arboimaha gomn’aha. A arboites taribž muštta, miččil’ vaihil’ arboindan zavodid’. Hö-žo unohtiba ned vaihed. Kod’he heid kaiken ten ked-se rajaziba, a kodiš babaze pigašti heiden päile pani savesižed padeižed. I nened padeižed ked-se heil kaik pileidoitiba. Kahesanz’ pagin Ühtel norel murz’amel koli mužik, Juuša. Hän tuskičeškanzi äjal, i kaiken väriži da pakiči, miše mužik hänele ozutaižihe uniš. Ühtel öl anop’ nouzi i kuleb, miše nevesk kenenke-se pagižeb, i miku keda-se sebäiteleb i čukoib. Kacub, ka ei ole nikeda. Hän sid’-žo smeti, – pagižeb nevesk toinepolenke. Homencel anop’ küzeleškanzi neveskal – mi da kut? Nevesk sanub: ”Käveleb öl minunnoks Juuša. Ehtal ei käske verajad saubata, i vaiše tö kaik magadamha panetoiš, ka hän tuleb-ki. Amu jo käveleb, maged om minei hänenke magata, da vaiše mi ö, ka hän tegese jügedamb i jügedamb, i minä venun hänen al, miku kivi om päl”. Anop risti kaik verajad, iknad puhegidenke, i tegihe sur’ judu, i kului hänele än’: ”Aigalaze fatitoiš, otnuižin teil minä neveskan!”. Ühesanz’ pagin Priha nai, da vaiše oti mehele ei sidä neidišt, kudambanke gulei. Naida-se nai, a magata akanke ei voi, prizoritihe händast. Ak jäb koskmatoi. Kuctihe noidad. Noid prihan öl seižuti karzn’aha i valati vedel vaihideke, nu tuli-ki hänenno mužikan vägi, i ak vactui. Kümnenz’ pagin Ühtel murz’aimel koli mužik. Ap paha oli, abidi neveskan, abidoiči jügedal radol, i nece nevesk oti mel’he – rippustadas. A kus ripputatoi-se, ku kaikjal oma sil’mäd? Hän maroile tegi-ki petl’an da varastab, konz jäb üksnälaz. A besad händast kuctas, ei voi nikus tahod löuta. Anop’ mäneb maroile i nägeb: rippub petl’. Nece anop necen petl’an oti i ripputi karzn’aha, i taci sinna-žo vastan. Homencel nouziba kanznikad, – ka petl’aha ripputet besoil vast. * * * Ningomiden paginoidenke mäni-ki minun holetoi lapsen aig. Tuli ezmäine školan sügüz’. Mäggärv’. Školan 1.–4. klassad − Baboi, mijak adivod lidnoišpäi ei pagiškoi meiden kelel? − küzun minä baboil. − Ii, laps’, kuspäi hö sidä tedaba? Vidlas-se jo vähän sil pagištas, a Piteriš ka meiden kel’t i tekoi-ki ei. Vaiše neciš tahos vepsläižed eläba. − A mijak ei elägoi vepsaläižed kaikes mirus?! Mijak kaik ristitud meiden kel’t ei tekoi? − čududelemoi minä. − Ii, Val’koi. Vaiše meiden tahos mö eläm da Karjalas, da Šimjärves. − A mijak? − A pit’k dijak da papin ponomar’!... Ka kuspäi minä necen tedan?! En teda, vunukaine. Ala-ške telusta rata minei! Mäne-ške školha, ika urokale ed ehti, − sanui baboi i pezeškanzi astjoid. Minä joksen irdale. Školas oli vaiše nel’l’ klassad da kaks’ opendajad: Marja Jevdokimovna da Nina Jegorovna. − Zdorovo, podruškad! − heikahtan minä lapsile. − Здравствуйте, Нина Егоровна! − sanun minä opendajale. − Валя, садись за парту. Начинаем урок. Peremenal seižub judu. Openikoid om ümbri 30 mest, i kaik pagižeba ičemoi kelel. Urokal ičemoi kelel ei jo käskkoi pagišta. No ehtkoižel tuleba möst besedale susedad, i möst minä su avoin kundlen bapkaižid. * * * Ühtenz’toštkkümenz’ pagin Ühtel mamal oli tütär – vedeluz. Neiččen tegi lapsen. I jäl’ges möst vedelihe i möst vactui. Tegi lapsen, a mam oti neglan i puski lapsel haudaižen. Lapsut koli-ki... Kahtenz’toštkümnenz’ pagin Mäggärves paimnele tarbiž oli ajada kuna-se. Hän kucui paimneks mehen Korblaspei. Nevoi hänele: ”Andan sinei torven, sinä ehtkoiččel koume kerdad puhu sihe i kerada lehmid. Ned iče tuleba. Sinä-žo astu edes, a jäl’gile ala kacuhta. Nece mez’ kerazi živatoid, astub i mugoi hänele taht om kacuhtada jäl’gile! Ei tirpand, kacuhti, ka astuba jäl’gil koume ukod mecad korktembad. Toižel päiväl äkkid’ paimen kodihe pörzihe i küzub korblaižel mehel: ”Prihäč, sinä mijak ümbärdon-se travid?”. A se vastha küzub: ”A sinä kuspäi necen tedištid?”. ”Ka keda sinä nägid, ka ned minei i vestin toiba.” Ladi ümbärdon, i iče jäl’ges paimenzi stadan. * * * Om keväz’. Minä sain školas vaiše ”viž” i vaumičin nelländen klassan ani hüvin, anttihe gramot. Sügüzel tarbiž lähtta kodišpäi i opetas Järviden školas, a eläda – internatas. Kezan avaiži Stroicanpäiv. Mijale tuliba adivod, heimkundad. Minä sädimoi baban sobihe i pajatan pajoid, lugen runoid, kändan sanutesid, kargaidan, a kaik lototaba vepsän kelel, i niken minuhu ei kacu, da kundle-ki mindai ei. Ved’ kaikil om üks’ kel’, niken ei čududelde. Baboi ezmäižen kerdan pästab vazaižen irdale. Se joksendeb i hüppib ihastusiš. Baboi sidob vazaižen noral seibha, da ei olend kinktäs nacein, vazaine pageni-ki. Ecim kaiken tahon – ei ole nikus. Baboi otab mindai noidannoks, Oleksejan-akannoks. I hänele žališe, miše meil hajeni vazaine. Uudoi-t’ot küzub: – Oma-k miččed-se primetad vazaižel? – Ka mugoi bur om, pätnoita, kaglaha om sidotud must nor. Uudoi-t’ot kuna-se mäni, tuli i sanub: – Ei ole ningošt vazašt. Muštle, oma-k völ miččed-ne toižed primetad? – Voi! Ka minä ani unohtin! Kaglas-se ei ole must nor, a bur čuuk om sidotud. Ei ole jo aparoid päs nikuverdašt! Möst noid läksi i tuli tagaz sanudes: ”Mäne Fed’kan haumhele, sigä aidanno vazaine seižub-ki.” Teravas babanke joksim sinna, i meiden vazaine oli sid’ ku sid’!!! Seižui sil tahol, kudamban nevoi noid. Kut muga voib olda?! Minä hajetin unen i mokičin baban küzundoil: kuspäi noid kaik sijad tedab, kenenke pagižeb, ken hänele kaik sijad sanub, ked hö oma – nene mectedajad, kus hö eläba, pahad-ik oma, i voin-ik minä heid homaita? Baboi heiti necen paginan: ”Vähemban tedad – paremba magadad i harvemba hüppähtad! Ala ličte, kuna ei tarbiž. Noidan rad om jüged i ei antte kaikuččele, koleba hö sures mokičendas, ku ei jätkoi nikelle ičezoi puhutest. Elä eriži, vunuk”. * * * Baboi mäni otmaha vastoid. Sel’gän taga toi koivun oksid kogonaižen sidomusen i taci ned alahaižehe pertedesehe – pordhile. Verez koivun kačk sid’-žo mäni kaiked tahodme. Baboi ištuihe ülembale pordhale i zavodi rata. A minä olen jo sid’ ku sid’! Keradan kogoižehe koivun lehtid, lükkelen niid ülähaks i nagran, konz leht ištuse nenale. Se om mugoi vihand-vihand, verez i hajukaz, – minei pän eskai punotab! Henod barbaižed, kudambad lükäiži baboi, minä keradan i sidon niišpäi penen vastaižen, da vaiše en mahta tehta kol’cašt vastan vardaižehe. A vastaine minai mugoi čoma kerazihe, kehkeraine da tazoine. Baboi otab nojelan hoikan vican i nevob minei, kut tarbiž käta kol’caine. Minä sen kärin, pälin vardele i otan vastan ezmäižehe-žo kül’betihe. Kül’betiš’ mamoi edel mindai vastoiše kuival vastal, a jäl’ges vastan ligotab, i necil vedel huhtoib minei hibused, miše kasad oližiba pit’käd da sanktad. Da vaiše ned minai kazvoiba kuti hiren händaine. * * * Sä seižub čoma, i minä joksenden kül’bele. Järv’ om edahan, astta tarbiž siriči purtkiš. Ühtel nitul om eskai kaks’toštkümne purtked. Ühten purtkennoks om verez te, purtkehe om tehtud kurnuine i pandud kel-se lüuheine. Mö sid’ kaiken jom vilud purdevet. Lapsile om nevotud, miše purtkid ei sa paganoitta, ei sa sinna sül’kta, ei sa tacta vedhe nimidä. Kaikile prihaižile om nevotud, miše ei sa nikonz kusta purtkehe, ika biruine lankteb, i hö ei voiškakoi naida. Nene purtked abutaba läžundoiš. Om lehmil mitte-se kibu, jäl’ghe kandandad niil maid libub pähä. I naku, emäg otab kaikiš kahtestoškkümnes purtkespäi vet i pezeb udaron necil vedel, i lehm spraviše. Asttes siriči mö heitäm kaiken purtkespäi lanktenuzid lehtid i lomun, muga kut om meile nevotud. * * * Tuli heinäntegon aig. Minei tarbiž abutada heinätada i sen täht ei saškande mända kül’bele. Kut nece azj ei ole minei mel’he, ku ken tedaiži! Homendez zavodiše heinän levitesel. Päiv toivotab olda poud, i baboi käskeb levitada kaik satod. Jäl’ghe longid heinäd kändam, a ehthapäi panem valoihe. Mamoi jo tegi sabrsijan: pani kegon alusen, püšti sovan, kingitisen koumel hangol-tugil. Sabilahil kandišem heinän, mamoi paneb kegon, a minä sidä topsin i kazvan kegonke ülemba i ülemba. Naku mamoi jo andab minei jäl’gmäižen korman, minä kärin sen ümbri sovas i panen kegon päle kahačud, miše tulleine heinäd ei veiži. Mamoi andab minei sabilahan, minä sidäme šurahtan alahaks. Baboi lepkel ümbärdab i pühkib kegon, miše niken ei koskiži heinäd. Homendesel hän om sures opalas: kegon päle ištuihe hüng. Lugetas, miše nece ei ole čoma znam, konz meclind tuleb pertinnoks. Sanutas, tarbiž küzuda sil: “Tulidik hüväks vai hubaks?”. Sille-žo vastha tarbiž uhkahtada: ”Uhhh hüväks!” vai: ”Uhhh hubaks!”. Baboi küzui, no hüng vastha ei sanund nimidä, vaiše jatksi kacmaha suril sil’mil da i lendi mecha. * * * Baboi paštab leibäd. Suren tahthan šlikun peksab ani čomas vägekahil käzil, hänen hobed kol’caine kolkotab stoladme. Kut ičtain muštan, ka kaiken muga om: minä völ magadan, a nece kol’caine ku kolkotab, ka siloi tedan, miše baboi jo paštab emägusid. Sur’kulun pärpan paneb labidole i šurahtoitab sen päčhe! Leibän duhuine om vauktal svetal kaikid armhemb! Kaikel irdal mujub leibäle! Baboi vedäb kovrigan päčišpäi i muhadab: tänambei leib ei ole mitte-se ”räbodan”, a om tazo. Hän vileb minei kromaižen, paneb päle saharad. Hen sahar sulab, i minä joksen podruškaha maged supal sus. A päs punob: ”Kudei Mikit sil’mil ripit’, sidei Roman kroman söi!” * * * Näkad eläba katusen al i möst tegiba poigaižid. Kaikuččel vodel hot’ üks’ poigaine lankteb pezaspäi i tegeb minei täuden holid. Minä keradan näkaižid, varišaižid, panen kanoiden kodaha, mitte om kärdüd verkol, i tahtoin linduižid kazvatada i pästta jäl’ges valdale, no ned koliba kaiken. Ni üht poigašt minä en voind kazvatada. Kut minä staraimoi-se: kaivoin šotuid, valoin maidod, andoin saguid, panin kivuzid, no ned nimidä ei sönugoi i koliba. Kaikuččel homendesel minä joksin kanoiden sijannoks i varaižin homaita kolnuden linduižen. Niken minei ei nevond miše penele linduižele tarbiž sönd panda n’okha, ned ei el’gekoi iče n’okta. Baboi minei nevob, miše kaikutte živat eläb ičeze tahos. Ei voi toda kodihe jänišaižid, neglikoid. Minä küzelen: − A mijak? − Hubaks, mi-ni huba pertiš tegese. − Mi tegese, baboi? – en erigande minä. − Jänišan mam tacib, ei imeta. Kazvab jäniš verhal maidol, raukaine, om lükäitud mamal i tudaidab penzhan al, kaikid varaidab. I konz mecas homaičed jänišaižen, ka ala ota nikonz sidä kodihe, okha mecas kazvab, mugoi sil oza om – sirotinan kazda. A otad jänišan, ka sen ozan-ki kodihe tod, emäg-mam voib kolda. * * * Mihal’-d’ad’oin bongas eläba hebonmaimaižed. Minä kävelen sinnä ligotamha vastad, miše pühktä lava pertedeess i miše tuhud ei libund. Nene maimaižed oma mugoižed ilosižed! Niišpei tegesoi löcuižed, händaine niil hajeneb, a jaugaižed kazvaba. Vaiše erasiš uitoiš ümbri bongas vezi kuivab, i nene hebonmaimaižed lösoi redus, peksasoi. Minä niid keradan i pästan bongaha, hüviš meliš ned ujuba, a minä muhadan. Nägemižehesai! Konz minä kus-ni vasttan löcuižen, minei tegese čoma hengel, – muštlen necen aigan. * * * Tuleb Iljanpei. Meiden küläs om sur’ gul’bišš, mamoi minei ombli uden krepdešinovijan platjon i kudoi vorotnikan sinna. Mugoi čoma oli platjoine, koričnevi pakuižil tipuižil. Gul’bišš om Pagastas. Meiden klubanno konz-se jumalanjurus sordi koivun, jäi sišpäi vaiše korged kand. Nu minä parazimoi-ki necile kandole, heikahtin ”ku-ka-ri-kku!” i hüppähtin, da vaiše leved minun platjon lebe tabazihe puikho i rebini kaiked sel’gädme. Kaik rahvaz sädos guleiba, pajatiba i kargaižiba, a minä kündled sil’miš mänin kodihe. Baboi varaidab jumalanjurud. Vaiše homaičeb pil’ven, paneb kaikihe iknoihe täuded astjad maidod, sauptab paikal zirklon, samvaran i paneb päčin trubha d’uškad. Minun pähä sidob paikan. A minä nagran ümbri babas, i varaidan ved’ mugažo, no kut-se toiževuiččikš. Minä kacun iknaspäi, kut paha i must pil’v sauptab kaiken taivhan, kut räzähtab i pilahtab ezmäine juru, kut teravas strikutab samalduz. Baboi mindai laib i kucub meletomaks, a iče ličese magaduzsijan alle. A minun heng kut-se tudaidab kaik, i minä eskai luikastelemoi erasil aigoil, muga Jumalan vägi mindai čududeleb i pöl’gästoitab. Järed ragiž löškanzi iknoihe, baboi pandes ristoid libui magaduzsijan alpäi, oti rehtlän i verajaspäi hural kädel ehtati rehtlän irdale. Ragiž usmirihe! Koumanz’toštkümnenz’ pagin Eli sur’ kanz, heiden sirhe oli seižutud toine pert’ ühtele pertedesele i tanhale. Kaks’ neveskad nikut ei ladn’usoi toine toiženke i kaiken ridliba. Kut-se jumalanjurus samalduz iški tanhale i rikoi lehmän, tanaz viriganzi. Kaks’ akad rušihe alastomikš i maidonke käziš ümbärziba molembad pertid. Paloi vaiše tanaz, enamb nimidä ei süttund. Lehmän vac oli paižotet bamburikš, kaik külä tuli kacmaha, i rahvaz čududelihe, kut ei paland kaik taho. Pagištihe, miše Jumal enamb ei voind tirpta i kacta agjatomihe ridoihe, i naku aznoiči eläjid. Jäl’ghe požarad pertid erigoitiba. Neveskad eläškanziba eriži. * * * Jäl’ghe vihmad kaik uitod oma täuded lämäd pakušt vet. Minä joksenden lapsidenke i jätožitelemoi heidenke, ken tegeb enamban vezitippuid. Märg i surdunu, minä ištumoi lebule aitan pordhile i nägen, kut aitan seinäspäi lanksi laud i avaižihe hiren peza. Penikaižed rozovijad hirüded ištuba pezas kogoižes i avoiteleba suhuded! Minä mugažo avaižin sun i paukotan kacta heihe kahtel sil’mäl, minä en varastand-ki, miše ned oma ningomad pikaraižed i niššataižed. Sur’ hol’ tuli minei mel’he: nenid hirüzid tarbiž peitta, ika prihaižed homaičeba i rikoba. Minä čokaižin pezan edemba, saupsin laudal i tokazin sen kalul. A meles pidän: tuleb hirüziden mam i hirüzid löudab. I äjal ihastub. * * * Elokun minä armastan kaikid kuid enamba. Ani rahmanni om ku, siš om kaiked äi: äi om praznikoid, mecas jo om kaznu marjoid, i om völ keza läm. I jumalanjurud jo ei ole, leibha teran paneškandeb. Elokun 14. päiväl praznuitas Makkovejanpäiv. Meiden kanzas om pandud zavetad, i minä babanke mänen Jürgjärvennoks. Mäthaižel om viritet tohusid, pandud dengoid, käzipaikoid, siccud, void, munid. Agafonovan Nastoi-baboi lugeb malitvoid i pästab järvhe jumalaižen. Rahvaz om tulnu kaikiš külišpäi, kel om pandud zavetad, nene kül’besoiš. Eresed akad oma alastomad. Heiden sured nižad rippuba, minei om huiged kacta, a hö ei huiktelkoiš nikuverdašt. Jäl’ghe kül’bendad mö mänem kaumoile. Asttes tagaze otam butulkoihe järvespäi ristvet. Nece vezi seižub voden i abutab kibuišpäi. * * * Jäl’ges, konz minä olin jo vanhemb, minä elokun navedin miččel-se ani abidakhal i karktal armastusel. Neciš kus minai oli keratud kaik: i keza, i tähthad, i kodi, i mamam, i läm, i sügüz’, i kündled. Ed sanu vaihil, mi oli minun henges, konz minä nägin i ezmäižen pakuižen lehten, i kegod nitul, i saraklinduižid strunoil, i pakuižen rugihen. ...Oli minai armaz koiv. Se kazvoi orgos, ojan taga. Sil oli kover tüvi, miččel minä navedin ištta. Minun podruškad ehtkoižel kucuiba mindai klubha, no minä en tahtoind i erašti mänlin necen koivunnoks. Hilläšti pajatin pajoižid, pagižin mecanke, bumbakoižindeke, i mel’he tuliba runod ičein kelel. Paksušti taboitelin sumegen. Minei mel’he oli, kut se kuti mindai upoti i sulazi ičeze viluhu maidoho. Minä ezmäižid runoid en kirjutand nikuna, a ned kaik unohtihe jo necikš aigaks. * * * Meiden sused-neižne tegi lapsen, prihaižen. Tegi kodiš, sündutajad ei ehttud veda bol’nicaha. Mö podruškoidenke vändam i sudim necen azjan. Podrušk sanub, kuspäi akad tegeba lapsid. Minä ringotan sil’mäd i küzun: − Jose lapsid tehtas pin’čuspäi? Gal’oi jo kaik sijad necen polhe tedab, hot’ noremb-ki mindai om vodeks, i minei sanub: − Ka, sigäpäi tehtas. − Ka sä min?! − čududelemoi minä. − Kelastad! − Hengrist! En kelasta! Ka sindai-ki mam sigäpäi tegi! − sanub kaiksijadtedai Gal’oi. − Kutak! Völ midä-ni kelasta! Sindai mamaiž voi i pinčuspäi tehta, a minun mamam mindai tegi kaimlon alpäi! Podruškad nagraba ümbri minus, a minä siš päiväspäi hilläšti zavodin riželta vanhembil, kuspäi akoil lapsed lähteba? Tedištin, miše hö lähteba huiktas tahospäi, i käreganzin maman päle, mikš hän mindai maniti? Kaiked abidamb minei oli se, miše toižed jo necen polhe kaik sijad amu teziba, i üks’ minä olin tedmatoi avoinsu. * * * Živataižid mecas zavodiba rebitada kondjad. Värnik om paimen, hän praznikan torazi verhesai. A vert hänele pästta nikut ei sand, − imbärduz traviše. Ühtel päiväl möst tuli vest’, miše kondi rebiti lehmän, i traktor regenke ajoi siriči meiden pertid sidä otmaha. Minä rippustimoi kurgesižele aidale i varastaškanzin traktorad. Lida-lüpsai oksi vastha traktorale i voiki, mitte maidokaz nece lehm oli. Kuluškanzi traktoran judu i naku jo näguškanzi regi. Minä kacuhtin lehmäha i minei tegihe huba, − lehmäižel oli södud udar i rebitadud sel’grod. Minä väreganzin mi kidad i ličimoi baban jupkoihe. Jäl’ghe necidä azjad kaik mužikad kerazihe i kondjan necen rikoiba. Nellänz’toštkümnenz’ pagin Nece azj oli jäl’ghe revol’ucijad. Živataižid kanzoišpäi ottihe kolhozaha. Meiden tahos, konz mitte-ni rad tehtas päliči väges, sanutas: ”Härgad puhu ed lenda”. I nece znamoičeb sen-žo, kut om venänikoil’: ”Ülemba päd ed hippähta”. I naku ked-se kolhoznijas stadaspäi rikoiba härgan, härgan pän lendiba pun ladvaha i sinna paraziba. Verest jäl’gidme pän pigai löutihe, a ken härgan rikoi i söi, − tähazessai niken ei tedištand. Jaugoid, käzid rikojad milicijale soveckijale ei jättud. Rahvaz nagroi i jäl’ghe sidä sanuškanzi: ”Härgan-ki puhu leta voib”. * * * Prihaižed openziba mindai vihel’ta. Minä hüviš meliš joksin kodihe i ozutin babale, mitte nügüd’ olen čoma vihel’dai. Baboi oti kädehe vican i mindai habi ei ropotand, kel’di vihel’ta pertiš. − Baboi! Midä minä hubad-se tegin? Mijak minei ed käske vihel’ta? Nikonz minä en voi sinei ugodida: ni tutti, ni vätti. Kaiken om: tutti – kinged, vätti – väl’l’, − käreganzin minä, a iče habi en väriže. − Nu, linneb jo, linneb, vunuk, pühki rega-se nenaspäi! Ei sa vihel’ta sen täht, miše sinun vihel’dusele kaik gadad pert’he tuleba. I baboi sanub minei ningomid paginoid. Videnz’toštkümnenz’ pagin Üht prihašt nikut ei sand kel’t’a vihel’ta pertiš, kaika vihel’zi. Kut-se kanz ištuihe murgin’ale. Ižand petkos kacuhti stolan alle, a sigä venub gad. Nece pertin ižandaineemägaine läksi vihel’d’usele. Rikta gadad ei sa. Ku rikod sidä, ka kaik kanz ülen-säton hajeneb. Kudenz’toštkümnenz’ pagin Mäniba mužikad kalatamha Tojärvele. Tuliba, ištuihe veneheze, pästiba vedhe merdad i kuleba miččen-se vihel’dusen. Kacuba, – ka ujub vetme zmii, pä om letud i veden päl torčotab rusked harj. Mužikad jätiba merdad i uidiba pigai kod’he. Seičemenz’toštkümnenz’ pagin Üks’ ak mäni marjoihe Karkjärvehe i pani päle rusttad sobad. Kerazi mustikašt i hüviš’ meliš’ astub jo kod’he. Kuleb, jäl’gil ken-se vihel’dab. Kacuhti, ka Sünduižem Sötai, kaiče! − gad rusttan harjanke kärnüs kol’caks i ladib hippähtada hänen päle. Ak tezi jo, miše neciš gadaspäi tarbiž päzuda kuukuižil’, se hüppida voib vaiše oiktas. Nu, jokseb nece ak mi om väged kuukuižil, pigašti rušib päspäi rusttan paikan, i lükäidab sen gadale. Gad eriganzi. Da ei hätkeks, − möst kuluse vihel’duz. Resti sid’ ak rusttan rozletaikan i ehtati gadale. Gad möst eriganzi. Päliči aigas möst kuluse vihel’duz. Sid’ ak heiti rusttan sarafonan i ehtati gadale. Jäi ak vaiše vauktas emäs. I gad enamb händast ei taboitelend. * * * Meiden küläs kažil ei ole pit’kid händoid. Ku kazvab miččel-se kažil pit’k händ, ka sid’-žo händan agjan čaptas kirvhel. Meiden kažil händ oli mugažo čaptud. Minä küzelen baboil, a mikš necen ratas? Baboi sanub: − Ka miše gadoid i šižlikoid pert’he ei manitaiži. − A kut kaži voib manitada? − Ka se jokseb i händan agjaižel vändab, a gad ku homaičeb, ujub jäl’ghe. Kut-se meiden Mäuka necil maneral mecaspäi gadan maniti eskai pordhižesai. Jäl’ghe sidä händan-se ičelaz i lühenzi. * * * Keza mäneb pigai. Mamam holdub, kut minä pičuine eläškanden internatas, − ved’ en mahta nimidä rata, − i kündled sil’miš nevob minei, kut tarbiž pletta kasaižed, kut pestas, kut kärda ümbri jaugas hatrad. Mamam varaidab, miše mindai abidiškatas, i nevob minei ičtain ei leta, a toižid ei nagrda. Jäl’glopul, sel’gän taga ombleb šauguižen i kudob sanktad noskad, miše minä en mokičinus hatroid kärdes. Järved. Külä, kus minä openzimoi 5.–8. klassas Internatas lapsed oma keranusoiš kaikiš vepsläižiš külišpäi, pagižim völ vepsäks, no vanhambaižed jo huiktelesoiš ičemoi kel’t i venädaba. Minä ani äjal tusttun kodid, sobatan joksen-bradin kaks’toštkümne virstad kod’he i pidän päs, miše škol Järviš hot’ palaiži, a minä eläižin mamanke i babanke. Löumei om eläda internatoiš i ei hajetada ičtaiž. Kahesanz’toštkümnenz’ pagin Oli voin i dedam minun oli voinas. Babam koumen tütrenke ištuihe sömha stolan taga. Äkkid pertiš pimizui, pert’ libui i ohkandanke tagaze laskihe. Baboi väreganzi i sanui: ”Lapsed, tatteiž riktihe”. Päliči aigas tuli kirjeine, miše ded jäl’geta hajeni nenil päivil, konz oli nece čud. Ühesanz’toštkümnenz’ pagin Mamam keradelihe mehele i ei tedand, mända vai ei. Hänen vanhemb sizar mäni sareile i kucuškanzi riktud voinas tattast, miše hän sanuiži, kut mamale olda. Tataze andoi hänele varun, ei käskend mamale mända tatain taga, a hän kaiken-se mäni, no elod-se ei olend. Kahtenz’kümnenz’ pagin Mamam tuli Anna-podruškaha, a podruškan mam Marja-t’ot händast sil aigal mišse lai. Minun mamam kucui podruškad irdale gul’gele, a pahizunu Marja-t’ot sanui tütrele: ”Mäne kuna-taht, hot’ mecale”. Mama Annoinke vändiba i mäniba kodihe. Ehtkoiččel tuleb mijale Mašoi-t’ot i küzub mamal: ”A kus om Annoi?”. Mama vastha sanub: ”Ka hän kod’he mäni”. Mändihe ecmaha, i noid nevoi, miše hän Mudjärvtel magadab kandonno. Mändihe sinna, i kacu muga, löutihe sil tahol. Jäl’ges tütär sanui, miku hänele näguihe: Mašoi-t’ot astub edes, ei kacuhta tütrehe, a hän värunke sabuteli händast sihesai, miše lanksi i uinzi. Mamam minei nevoi sid’, miše minä nikonz en prokl’aniži ičein last. Baboi ei mušta, kuna pani pensijan. Ecib kaik sijad i laiše: − Ei tehnus nimittušt päd, en mušta nimidä. Naku sinä nevo, kuna sen panin? Čokaižin kuna-se, a kuna? Ka midä ištud-se kuti kokat’ praznikal?! Abuta-ške ecta! − Ka minä äjal tedan, kuna sinä sen ahtoid! Ningoi pensii sur’ om, kahesa rubl’ad, ka tarbiž jo peitta. Ecim kahten. Pensijad ei ole nikus. Baboi laiše, johtutab kaikid mechižid i oigendab kaikid mecale. − Voi! − äkkid’ heikahti baboi. − Nuko minä probuin ühten radoižen rata. − Miččen? Baboi oti naglan, malataižen i iškeb naglan lavan piluhu sanudes: − Mechine, mechine, anda dengad, mechine, mechine, anda dengad! I vägeta ištuse perskele, varastab, konz dengad lankteba stolale. — Val’koi, ka ved’ minä muštištin, kuna pensijan-se panin. Oi minä, meletoi i pätoi! Kartaižiden taga minä čokaižin-se! Ota-ške! Minä sain sigäpäi dengad, kahesa rubl’ad, i andoin babale. Hüväd mel’t hänel – mäne teda mi. * * * Om keväz’. Kahesanden klassan minä vaumičin sades gramotan. Sügüzel mänen školha Vidlaha. Vidl. 9., 10. klass Lapsed školas oma i venänikad, i vepsläižed, pagižem kaik venäks, školas ičemoi kelel ei käskkoi pagišta. Internatas erašti völ harvašti pagižem vepsäks. Sobatan i pühäpäivän kodiš kanzoiš erased lapsed zavodiba pagišta vaiše venäks. A minä Mäggärves pagižen ičein kelel i kodiš, i irdal. Bapkaižed sen täht mindai kitäba i sanuba minei hüvid vaihid: ”Mitte melekaz, hüvä, ei bahval neičukaine om, ei tege ičtaiž nikeks. Om mugoine, mitte om”. * * * Mamoi ombli minei möst uden platjon. Hän mindai sädatab kaikuččele praznikale. Mamam om kaikele küläle omblii, mahtab ombelta hot’ min, eskai enččid kadjoid i räcnid. Minä sädimoi, tegin pričoskan, krasin sil’mäd, miše mända klubha. Läksin komnataspäi ozutadas mamale i babale, i küzun bahvalas: — Nu kut, ik sädimoi čomin? Baboi kacuhti i sanub: − Oli ristit ku ristit, a nügüd’ mitte-se visel’aga. Sil’mäd – miku perzesil’m! − Baboi!!! Sinä hüväd vajeht minun polhe nikonz ed sanu! ...Tulin klubaspäi i pezen öks käziastjan al tušin ripsuilpäi. Baboi mindai jo varastab i laiše: — Annoi, Annoi, libu-ške!!! Neižne-se gul’gelpei tuli i pezese! Oi sä vedeluz, sä vedeluz! Annoi, Annoi, midä magadad-se?! Ota vic da vical paganičad! Minä abidaspäi mäleganzin, baboi vaikastui sen täht vähäižel. * * * Mamam varaidab, miše konz minä mänen mehele, eläškanden anopenke hubin, i sanub minei ningoman sanutesen. Kahtenz’kümnenz’ ezmäine pagin Mäni neižne mehele. Tuli sobat, tarbiž pesta lavad. Nevesk tedab, miše anop primetib, čomin-ik hän pezeb, i derbanib host’a kaik lavad pakuižeks. A kündust ei kosketa. Anop’ kacuhti i sanub: ”Pezmatoi lava”. Nevesk möst udes pezi. Möst anop sanub: ”Pezmatoi lava”. Möst nevesk hosib lavan surmhazesai. Žal’ jäl’glopul anopele tegihe neveskad, i hän nevoi hänele, miše lava jäb pezmatoi, kuni künduz om pezmatoi. * * * Siš aigaspäi minä pezen kündusen kaiken. * * * Mänin kül’bele podruškoidenke. Lapsid i norištod om täuz’, a mindai kuzi kingiti miku narošno. Joksta penzhiže om huiged – kaik tedištaba, midä minä sinna mänin. − Aaa, okha! − sanuin minä iče ičelein, mänin vedhe i sinna kuzimoi. Om eht. Išttas longile, a minai kaik vac miku pihthil om kingitud, kibu – habi tirpan, i kustas en voi. − Mi sinei tegihe? − küzub mamoi. Ičein melel-se minä jo smetin, min täht läžun, i mamale avaidan, midä čudin päiväl kül’ptes. − A voi-voi! Ka sinä iče ičtaiž prizorid-ki ičeiž dumal, vezi-ižandaižid käregoitid. Nuške minä jokseldan Oleksei-akha, min hän nevob. Mamoi joksi tom-tomarom. Tagaz tuli i nevoi: − Uudoi-t’otam käski mända Jürgjärvennoks kuni päiväine völ ei ole lasknus, kumartas, pestas i sanuda ningomad i ningomad vaihed koume kerdad. Vähäs henges minä bradin järvennoks i radoin, min nevoi noid. Kodihe minä en joksend, a lendin! Piter Naku škol-ki Vidlas om jo vaumitud, i minä lähten opendushe Piterihe. Kaikuččel nedalil kirjutan mamale kirjeižid i hot’ tippuižen, no ližadan kirjeižehe vepsläižid vaihid. Minä tusttun ei vaiše kodid, mamad, no kel’t-ki!... Telefonal pagižen vaiše ičein kelel, i kaikuččen otpuskan ajelen kodihe jo poiganke. * * * Konz minä olin dekretas, koli sündundaha minun podrušk. Lapsut, prihaine, mugažo koli, ühtes grobha heid pandihe-ki. I mugoi minei žal’ oli i händast, i ičtain, i kaikid akoid necil svetal. Sur’kulu tusk kingiti rindhad, mel’he tuli midä putui hubad, i nikut minä en voind el’geta, mikš mö sünduim necile male... Ištmaha grobanno mamam mindai ei otand. Kel’di: ”Ei sa sinei vacanke mända kolijannoks, ed mäne tänambei nikuna, a mäned homen i prostitoi podruškanke”. Mahapanendan päiväl mamam pani minun nižoiden pähuzile rusttad paikad, miše minuhu mitte-ni pahuz’ ei tartuiži, miše päzuižin minä kebnas, i lapsut minun oliži terveh. Muga minä igäks prostimoi ezmäižen podruškanke, kudamb koli minun voziš. Surm meišpäi ei kävele edahan. Vanhuz’ ei koleta, a noruz’ ei ližada igäd, muga sanuba vanhad ristitud. * * * Oma 1980. voded. Avtobusas Podporožjespäi, Vidlaspäi völ kulub paksus vepsän pagin. No küliš erased bapkaižed jo laukoiš, sel’sovetas staraišoi pagišta venäks. Pertiš vunukoidenke i se pagižeba jo venäks. * * * Meiden heimokundale tegihe sur’ gor’a. Minun t’otal (minä händast kucun n’an’aks) koli mužik, hänele oli 42 vot. Mänim nel’kümčiš kaumoile, n’an’a väriži i voiki, miše jäi hän üksnäze surihe holihe i jügedaha radho. Lähttes ühten rehton zavoras jätim avoinudeks i kucuim kolijan kodihe. Pertiš ištumoiš stolan taga, i n’an’a sanub: ”Kol’a, tule-ške da ištte meidenke sömhä”. Nenile vaihile verai ku raiskahtab avaitas, i varnaspäi lanksi paid. Kol’a-däd’ andoi znaman, miše tuli meidennoks. Piter Oma 1990. voded. Petroskoiš lähteb bukvar’ vepsän kelel, lehtez, kirjad. Školiš zavottihe opeta vepsän kel’t fakul’tativoil, tehtihe lapsiden horad. Vidlas tegeškatihe kaikuč čel vodel ”Elonpu”-praznik. Minä otin lehtikon i kirjutaškanzin sinna ičein runoid. Igän kaiken runod tuliba minun mel’he vaiše ičein kelel. Venäkelel runoid minai om vähän. * * * Poig kaik kezad eläb babas, no kel’t ei voi el’geta i nagrab ümbri tovarišoiš, kudambad pagižeba vepsäks. Pagišta hän muga ei openus-ki. * * * Oma 2000. voded. Küliš norid mehid jäi vähä, ei ole radod, ei ole fateroid, saubatihe školad, medpunktad. Nored mehed läksiba elole lidnoihe. Pagin völ kulub, no mehišpäi vanhembal polel, nored kohtha sanuba, miše kel’t heile ei tarbiž, kuna se godni om? Kaik loihe opeta anglian kel’t. * * * Edehko tatindaman kolendad meiden lähtkes travihe vezi, ei voind sidä jodaki. Lähte om süvä, i äjän vot jo seižub ani muite, seinäd hapniba, sel’gitada sidä meil vägi ei ota, no krept’a-ki – käzi ei libu. Jäl’glopul mamoi zavodib tacta vedhe erazvuittušt lomud i habi ei läžegandend sen täht, miše paganoiči lähtken. Pakičeb proššenjad i Jumalaižel i vezi-ižandaižil, dai vaiše hengel tusk om i mamal, i minai. * * * Sobatan mäniba ongele minun kaks’ velled i plem’annik. Järv’ edahaine oli, i konz tuliba hö randale, plem’annik homaiči, min surtte om järv’, i sanui: ”Tarbiž oli meile ningoi pit’k te ajada, miše neciš uitos kalatada”. Kelel ohjasid ei ole... Pahizunu ”uit” vellen i plem’annikan oti ičeleze, hö upsiba. Hot’ teziba-ki velled, kut ičtazoi mecas i vedenno tarbiž vedäda, a naku ved’ miččel pahal časul nene vaihed kelespäi läksiba. 2009.–2010. voded Mamam tal’ven eläb minunke. Kaikuččel päiväl minä hänenke pagižen kodikelel. Telefonal heimokundale mugažo pagižen ičein kelel. Kevädel ajam külähä. Kurb. Pos’olk, miččes eli mamam 1981. vodespäi Ma om kaidud krotoil i letud mäthaižile, tehtud hodad česnokan alle. Mamoi laib kaikid: krotoid, varišoid, hirid, bumbakoid i mindai. − Midä sä laid-se kaikid? Söteltas-se tarbiž ved’ kaikile, − pen’oičen minä mamale. − Ka kutak ed lai nenid pakostid, ku niišpäi elod nimittušt ei ole, pakostiba i pakostiba! Ülähänpäi – varišad, alahanpäi – krotad, madod i miččed putui zarazad! Ištutad, ištutad, a ned vaiše traviba kaik sijad! A sinä völ sötad nenid darmojedoid! Mamoi ajoihe minuhu: − Kuverdan kerdad kel’dän, ala anda söndad varišoile, katusen kaiken, kacu-ške, n’okiba, reigud toliš, vaigatab jo. Minä niid rajoitelen, a voižin, ka kaikid nenid zmijoid ühtnägoi rikoižin, a sinä vaiše harjatoitad niid katusel sindai varjoita! Mittušt mugošt nužad sötad nenid prorvid čihegehesai?! Udeks vodeks osta-ške möst otravad hirile i murahaižile! − Ostan. Nu midä sinä naprid varišoiden päle? Čoma lind, melekaz om, mindai tundeb jo, − iloitelemoi minä. − Ka völ ku ei-se! Ka sindai uradašt kaik koirad, varišad i kažid tundeba! Mir i ma läbi mäne, − ka sinun vuittušt i ed löuda nikus. Kut minä i lapsen-se ningoman voin tehta?! Agjata min-se stulib! Vaiše rohti sötta varišoid’!!! − kuti lapsele grazib sormel minei mamam. Minä nagran: − Mamoi, a kacuhta-ške, mitte varišal sil’m om lukavi, a mitte hirüt om čomšine! − Nece čomšine purnuhu ku putub, ka jäd leibäta! Hondombad hirt ei ole-ki nikeda. Pučuižid poigaižid tegeb mäne teda min, nimittušt izvodad ei ole! * * * Mamoi muštleb: − Val’koi, a sinä muštad, kut ühtel vodel kaik tomed oliba vauktas verkos? Oi, mitte strast’-se oli, kacta ei sand! Lehtesed tuhkile oli södud, pud miku pokoinikad seižuiba kärdud pautnal. A madoid-se, madoid kuverz’ oli! Sanktad-se, sured, persked levedad! Minä odva en kakastund čaihu ilospäi, sid’-žo meles nägištin nenid madoid sanktoidenke perskidenke. Mamam ei el’gendand, midä mugošt ilosišt sanui? − Ka midä virzotad-se? Nimidä ilod ei ole. Jäl’ghe sidä minä iknan al kaik tomed čapoin. Ilo minun läksi. * * * Lämbitan plitan i äkkid haugoišpäi lankteb sur’ bumbak, usad pit’käd, nahk kova i must om, eskai sinižehe nahodib. Čomakulu, ühtel vaihel! Minä peitošti kärin sen bumagaha i ven irdale. − Keda sinä möst löuzid? − küzub mamoi. − Bumbakon. − Ka völ ed-ik vend irdale? − Vein. − Avoi-voi, mitte meletoi laps’! Rikta-rikta nenid sotonoid, ka hän joksendeb uradaižen karččikš sinna-tänna bumbakoiden täht. − Ka mikš rikta-se, mamoi? − küzun minä. − A sikš! Vai ku pertiš-se rozvedižid erazvuiččid gadoid, nuka sid’-se elod kohendaižid! − Ka ved’ ned petkos pert’he-se tuliba, oma ved’ irdaližed eläjad, mikš rikta-se, ku voib irdale pästta?! Ende kut vanhad ristitud nevoiba? Madon ku petkos mecaspäi paikal tod, ka ala riko, pästa irdale, se ved’ ei sinun söndad sö. Muga i nene živataižed, − mikš rikta-se? Okha eläba rusttan kezaižen. Mamoi mahni kädel, i pordon völ töraiži minun päle minun armhal kelel. * * * Meiden sused läžeganzi. Hän tedab äjan sarnoid, pajoid, erazvuiččid vepsänkeližid štukaižid, i saneleb tahtol minei. Minä kävelen händast kacmaha, tegen ukolad, rižoitelen, om-ik hänele kebnemb, i kaiken parpatan hänenke midä-ni. − Spasib sinei, Val’koi! Ani laskav-kel’ oled, muga sinä pehmdäs pagižed, ühtel kelel ristitun libutad. Minä eskai kündlestimoi neniš vaihišpäi: − Annoi-t’ot, nece en minä laskav ole, nece meiden keles mugomad laskvad vaihed oma... Kurb 24.06.2010 Koli mamam. Kezakun 23. päiväl mäni aitaižehe katkaidamha rostkid kartohkoiš i habi pördihe kodihe sanudes: ”Minei mugoi huba om päs... Val’koi, ala pöl’gästu... Minä pöl’gästuin surmhasai. Vonguin, kuti živat hamaron al. ... Kezaeht oli mugoi sel’ged, päiväine laskihe ležnas magadamha, rozovijad kebnäd pil’vuded satoiba sen, ujuiba venošti jäl’ghe, sumeg hoikal jonoižel lanksi nitüle. Holetomal kezaunel magazi kaik ma, i vaiše minun mamam eci lebud Jumalanno ičeze hengele i vanhtunudele hibjale... Lebahtunu päiväine nouzi, äjäk sille tarbiž, kezaöd oma vepsän tahoiš lühüdad da vauktad. Mamoi-žo ei nouzend. Oli nel’l’ časud vižtoškümne minutad. Minun südäimes eli mugoi sur’ da i läm abid, i mugažo spasibod i armastuz, kaik ühtes. Minä saupsin sil’mäd ičein mamale... I neciš minä olen ozav tütär: pit’käd voded eläda eriži mamas i putta olda kodiš hänen jügedoil surman časuil, − ei kaikuččele uddeide ningoine oza... Jumalaine tegi muga, miše siriči meiš mäniba i ei kosketanugoi meid kaik maman pahad holed: vanhoil päivil hän oliži voinu venuda čogas i tehtas sogedaks. Jumalaine sišpäi kaiči i händast, i mindai. Mö em ehtnugoi tehtas jügedoikš toine toižele. * * * Sünd Sinä Sötai, Pühä Jumal Sötai, sur’ spasib Sinei Sinun armoiš mamale i minei! Vaiše Sinä kaik sijad tedad! Näged Sinä i henged, i meled, i radod meiden. * * * ”Darmojedad, pakostid i zarazad” kuspäi-se tedištiba, miše minä elän nügüd’ üksnäin i varjoičeba kaikuččen minun haškun. Söndad muštindpäiväspäi jäi äi, i minä niid nügüd’ beregoičen, − laida mindai tehnus ei kelle. Sanutas, miše ned voiba vestid veda toižele svetale-ki, linduile aidoitust sigä ei ole... * * * Oma Biblijas minun armhas Jekklesiastan kirjas kahtendestoštkümnendes palas mugoižed vaihed: ”Mäneb ristit ičeze igähižehe kodihe, i jo irdal varastaba händast voikajad. − Kudeig ei rebinend hobed čepine i ei räzähtand kuldaine palaine, i ei pilahtand malleine lähtkenno, i ei lanktend kezr kaivon päle... ”. * * * Minun pert’he tuliba voikajad, rebini minun kanzas i minun keles völ üks’ hobed čepine, i nenid hobedoid kalhid čepižid jäb man päl mi vähemb i vähemb. Hoikas i hilläs ned heläidaba. Kaikel minun hengel minä tahtoižin, miše hobedad vepsän kelen čepižed nikonz ei rebinuižigoi. Ka vaiše nece ei ole minun väges... * * * Necen sanutesen ičein kelel kirjutin minä – Lebedeva Valeine, F’odor-akan vunuk i Annoin tütär. Keväz’ – keza 2010. v.