ВепКар :: Тексты

Тексты

Вернуться к просмотру | Вернуться к списку

Andilas-hiiri

История изменений

12 сентября 2019 в 12:35 Нина Шибанова

  • создал(а) текст
  • создал(а) текст: Ylen ammuzel aijal köyhäl ristikanzal oli kodine, a kois kazvettih kolme poigua. Vahnembua da keskipoigua tuatto suvaičči da äbäzöičči, a nuorembua ainos nimitteli da abeičči. Meni aigu, poijat kazvettih, voijah nygöi naittua. Kučui tuatto poigii da sanoi: – Nygöi, poigazet, työ oletto jo suuret, pidäy naija. Joga toine teis lähtöy kunne vai mieli käsköy eččimäh andilastu. Huomei huondeksel olgua täs, sanotto mittumat andilahat ičelles lövvittö. Sellittih vahnembat poijat čomih sobih dai račastettih hebozil eččimäh andilahii. A nuorembal poijal eigo sobua, eigo hebuo. Kui oli ribusovis, mugai lähti astumah kunne silmät kačotah. Vahnembat poijat mendih bohattoih kodiloih, kozittih ičelleh andilahat. Nuorembi poigu pahas mieles astuu kunne jallat vietäh. Piäs pyöriy vai yksi kyzymys: – Ga kenbo raukku tulou miehele nengomale köyhäle brihale kui minä? Dai minun ulgonägö ei miellytä andilastu. A mennä pidäy. Tuatto käski. Käveli, käveli troppua myö, meni meččäh dai yöksyi. Kodvazen peräs nägöy puuloin keskes pienen madalan mökkizen. Meni pertih, ga sie ei ole nikedä. Keski pertil seizou stola, a stolal istuu hiiryt, tarkasti kaččou omil pienil silmyzil. Istuihes briha laučale da vuottau, toinah kentahto tulou. – Kunnebo, hyvä ristikanzu, olet menemäs? kuuli briha mielevän hiiren iänen. Tämähäi on kummu! Hiiri pagizou ristikanzan iänel! Höpsöi briha, ga vastai hiirele: – Miksebo sinule pidäy tiediä kunne minä menen? Ethäi sinä voi avvuttua minule nimil? – Ga sano, toinah avvutan. Brihua miellytti vagavu hiiren pagin. Sendäh sanoi: – Minä menen andilastu eččimäh. – A sinä nai minus, sanoi hiiri. Tämä pagin ozuttih brihale ylen kummakkahakse. Häi nagronke saneli hiirele, kui tuatto da vellet piettih händy kois bluaznannu, tolkuttomannu da höblönny. Sit tuli piäh himo löydiä andilas ihan moine, kui iče. Ottua miehele hiiri, anna ielleh nagretah kaikin. Terväzeh kozičči hiirdy da lähti kodih. Kerävyttih vellekset, kyzelöy tuatto, ken mittuman andilahan löydi. Vahnenbat vellet ihastuksis sanellah tuatale, mittumat čomat da bohatat andilahat hyö kozittih. Nuorembal vellel ei ole mil hyväkse mennä. Tuatto kyzyi: – Nu, kedäbo sinä, höblöi, kozičit? – Minä mečäs andilahan lövvin. – Kedäbo mečäs voit löydiä? – Midä mečäs oli, sen i lövvin, vastai poigu tuatale da nouzi päčile. Huondeksel tuatto myös kučui poigii da sanoi: – Nygöi, poijat, pidäy tiijustua, mittumua leibiä maltetah pastua teijän andilahat. Huomenekse tuogua pastetut leivät. Kačommo, kenen roih parembi? Lähtiettih vellekset andilahien luo. Vahnembat ajetah – pajatetah. Pidi mennä nuorembalgi poijal. Tuli meččymökkizeh, a hiiri jo vuottau. Kyzyi brihal: – Jogo tulit minuu ottamah? – En voi vie sinuu ottua. Tuatto käski pastua joga andilahal leivän da huomei tuvva sen kodih. – Jätä tämä huoli huomenekse. Mene viere muata. Vaigu briha uinoi, juoksi hiiri krinčazele, soitti pieneh kelložeh da kirgai: – Kanzu minun armas, abuniekat da vägi! Teijän abuu minule pidäy! Juoksi täyzi perti hiirdy. Kirgai hiiri-andilas: – Tuogua jogahine paras leibyjyväine! Yön aigua kai jyväzet jauhottih, sevoitettih taiginan, vualittih tahtas da pastettih leiby. Huondeksel andilas andoi leivän brihale. Ihastui briha, ei sanonuh nimidä vai kiitti avus. Tuldih poijat kodih. Jogahine andoi tuatale oman leivän. Vahnembal poijal leiby oli rugehine, keskipoijal – ozrahine. Otti tuatto leivän nuorembal poijal – se oli pehmei, hajužu – nižujauhos pastettu. Pädöy suarin stolale! Höpsevyi tuatto, kuspäibo bluaznal voit olla nengoine leiby, ga sanonuh ei nimidä, ei tahtonuh suututtua vahnembii poigii. Kerras andoi toizen ruavon: – Nygöi anna teijän andilahat kuvotah paltinan. Ken kudou parembi? Myös vellekset mennäh andilahien luo. Astuu nuorembigi velli, toinah hänen hiiri sežo voi midätahto kuduo. Tuli mökkizeh, a hiiri jo vuottau händy, kyzyy: – Jogo tulit minuu ottamah? – En vie voi ottua sinuu. Nygöi tuatto käski kuduo paltinan. – Jätä tämä huoli huomenekse. Mene viere muata. A iče otti kellozen da meni krinčazele, kirgai: – Kanzu minun armas, abuniekat da vägi! Minule pidäy teijän abuu! Juoksi täyzi perti hiirdy, vuotetah, midä sanou emändy. – Tuogua minule jogahine vähäine parastu pelvastu! Hiiret ylen ketterästi juostih omih pezäzih, vallittih parahat pelvaspalazet da tuodih emändäle. Hänel oldih ylen nerokkahat abuniekat. Yhtet hiiret kartattih pelvaspalazii, toizet kezrättih langua, erähät kuvottih paltinua. Huondeksele paltin oli jo valmis da moine valgei, kebjei da hoikkaine, gu hämähäkin verko. Kiärii andilas paltinan, pani oriehan kuoreh min verdu syndyi da andoi brihale. Kiitti briha hiirdy avus da lähti kodih. Toizet vellet oldih jo sie. Hyö tuodih suuret palat paltinua. Kaččelou tuatto da kiittäy. Myös rodih huigei nuorele vellele, gu hänel oli vai yksi oriehan kuori. – Ga anna nagretah kaikin. Minä olen täh nagroh jo harjavunnuh, smiettiy briha, a iče seizou vaikkani. – Midäbo sinä, bluaznu, et ozuta oman andilahan neruo. Vikse andilasgi on moine? Andoi poigu tuatale oriehan kuoren, a vellekset nagretah kai kyynälet silmis valutah. Avai tuatto oriehan, oijendi paltinan – sidä oli läs viittykymmendy kynäbrysty. Paltin oli valgei, kebjei da hoikkaine, gu hämähäkin verko. Nengoine pädöy vai suarin stolale. Enämbäl endisty höpsevyi tuatto, ga ei sanonuh poijale ni yhty hyviä sanastu. Vaigu burahtih: – Hyvä, ku sinägi toit, mene päčile. Monen päivän peräs tuatto sanou poijile: – Tuli aigu ozuttua andilahii. Huomei huondeksel kaikin olgua täs! Vahnembat poijat ajetah hebozil, a nuorembi ainos astuu jallai. Piäs yhtytottu pyöriy mieli: – Vot roih nagramistu vellile da tuatale, konzu minä tuon oman hiiren, sit minuu ajetah koispäi. Olgah, parembi on kulgie vierahal mual, voit eliä meččymökkizes, migu tirpua tädä elostu tuatan kois. Meni mökkizeh da sanoi hiirele: – Tuatto tahtou sinuu nähtä! – Nu, midä sit, ajammo. Vaľľasti häi kolme mustua hiirdy oriehan kuores luajittuh korjazeh. Yhten hiiren istutti edehpäi lauččazele ohjuajakse, a iče istuihes korjazeh. – Minä olen jo valmis, voimmo ajua. Hiiri ajau, briha rinnal astuu. Joves poikki ajajes sillal tuli vastah ristikanzu. Azetui da kaččou: – Nengostu kummua minä vie en ole nähnyh täl ilmal, ku hiiri ajas korjas! Otti dai potkai. Hiiri korjazenke da ohjuajanke pakuttih jogeh, upottih vedeh. Seizatui briha, kaččou, ei tiijä midä ruadua. Midä häi sanou tuatale? Lövvin andilahan-hiiren dai se uppoi. Ei ehtinyh häi ni askeldu luadie, ku vezi joves rubei kiehumah, siepäi rannale hyppäi kolme hebuo, vaľľastetut kuldazeh korjah. Hevot nostih sillale, ohjuaju azetti net. Hoi, Jumal! Korjaspäi lähti nuori neidine nägemättömiä čomuttu! – Midäbo seizot? Istoi korjah da vie minuu tuatan luo. Minä olen sinun andilas. Briha ei voinnuh uskuo, ga yksikai istuihes korjah. Toinah tämä on uni? Sit neidine rubei sanelemah iččeh näh: – Minä olen kuningahan tytär. Vihažu Syöjätär muutti minuu dai minun perehen hiirilöikse sendäh, ku minä en tahtonuh mennä miehele hänen poijale. Hiirenny olen sissäh, kuni ei lövvy moine ristikanzu, kudai ottas minuu miehele, da kuni ei lykätä minuu vedeh. Ozakse, sillal vastavui moine ristikanzu da lykkäi minun vedeh. Nygöi voin ozuttuakseh sinun tuatale neidizenny. Tuli ozakas briha tuatan kodih. Sie jo vuotettih händy. Otti käis andilahan da vedi tuatan edeh. Kaikin ymbäri vaikastuttih, kačotah andilahah, ei voija silmii vediä. Huigei rodih tuatale. Mikse häi ainos čakkai, abeičči da nimitteli poigua? Kyzyi poijal: – Kusbo sinä lövvit nengoman andilahan? Myös tuatto tahtoi pahoi sanuo poijale, ga yhtelläh azetui. Kuuli andilas tämän paginan – kai saneli tuatale kielastamattah. Jälles svuaďbua nuorembi poigu ajoi mučoinke kuningahan dvorčah. Nygöigi sie eletäh, oldaneh vai hengis.