ВепКар :: Тексты

Тексты

Вернуться к просмотру | Вернуться к списку

Оl’oška – kurd’e mies

История изменений

26 мая 2020 в 17:11 Нина Шибанова

  • изменил(а) текст
    – A Al’oška sinule ken oli? Ke, Ol’oška? Se oli ukom minun diädö. – Nu sanele hänen elaigas kui häi eli? Ka muga eli, iminkummin. Last art’t’eli, kuus seiččei. Da eigo n azuu lähtedih d’agoh da kai ka siga lapsed äi, bes’otperttit pidäu da. Ka iminkummin. Ostau lehmän, se töllönöu, toižen ostau, se töllönöu libo kondii süöu mečäs, libo midätahto rodih, kellorihman mänöu libo hebo tožo. Siid ainoz muga vinutti da vänütti, odva, odva, odva eli. Vaiku süz dä kädeh, da siit bes’otperttit pidi, da sit kem bes’odaz vieu sinnä. Palkk andetah: kengi dengat, kengi leibäd libo kalad libo midätahto. Sil kazvatti lapsit. Nu, a siid lapset kazvettih ka vie buitoku, kodin siit stroii a tožo. Iminkummin kai, ič iminkummin eli, dai lapsed lähtedih kai iminkummin elämäh. – A mizbo lähti hänel muga elaige? Ka mänetiedä, midä siiten hänel män’t’iä miz lähti muga pahah, da voinu ei da. Siid vie, kačo, sroii da muad guurii da kai da vie rodii hänele griža se rodiiheze, dai kädet kibevüttih, ekz’emal, neččih k eivoinuni daaže ištui ka tukuz ol’d’ih kädet lopul aigal. – Midäbo hänel lehmät kuolttih? Ka vod l’ehmäd entiä midä kuol’t’t’ih, oligo hänel siid muasiat pahat, vai entiä midä. Daže udiv’l’alis’ kai kül’äs: kai, ainos pahah luaduh, lehmän ostaul vähäižem pidäul toš kezän d’ ielo lehmät. Naverno siid, može muailman hn’evaiheze, vai midä hänel siid ruaduoi pahal sial. Lähti kačo elämäh, ka sanotah, häi pahale kohtale sroit kodin. Ka kus proiditah n’ečistuoi se sila ka sii häi mugai vedättäu. A hänen oli moižel mingo moin oli. Peldod ol’d’ih, ku vezi matkaži, savehižed da kai. Sille kohtale guurii, guurii, ükskai igässäh ni puttit ni mid ei nähnü, sil kohtal, pahal sial. A muut sus’edad el’ettih, kačo, ümbäri tänne suvehpiäi libo kus, ka kai elettih hüvin, parembi häntte. A hänel siid oli d’uuri perimäine, pohjaižehpiäi d’uuri, pahal kohtal. Sii häi muga hänel muga mäni, entiä, nu, ilmaine igä kai mäni pesput’n’uois elaigas. – A kuibo hänel lehme mäni rihmah? Kellon, rihmah entiä kui sinn oli d’algam pannu, da sih i töl’l’öni. Kellonen ol’d’ih, kello kaglas da rihme sigä remeni, eeigo katkennu se. Oli pannu d’algal, da siid mugai, töllöni, da siit kr’ado kačo tule kodih ei. Löuta voida ei, sutkad on libo mi mändäh. Ka d’o henged ielo. A siid eräz mäni kuoppah, erähän kondii süöi. Ka oi hänen elaigad älä anda ni ken muštelta, n’e dai boh. Sii toko käveli itkunker diädinkulu.

26 мая 2020 в 17:11 Нина Шибанова

  • создал(а) текст
  • создал(а) перевод текста
  • создал(а) текст: – A Al’oška sinule ken oli? Ke, Ol’oška? Se oli ukom minun diädö. – Nu sanele hänen elaigas kui häi eli? Ka muga eli, iminkummin. Last art’t’eli, kuus seiččei. Da eigo n azuu lähtedih d’agoh da kai ka siga lapsed äi, bes’otperttit pidäu da. Ka iminkummin. Ostau lehmän, se töllönöu, toižen ostau, se töllönöu libo kondii süöu mečäs, libo midätahto rodih, kellorihman mänöu libo hebo tožo. Siid ainoz muga vinutti da vänütti, odva, odva, odva eli. Vaiku süz dä kädeh, da siit bes’otperttit pidi, da sit kem bes’odaz vieu sinnä. Palkk andetah: kengi dengat, kengi leibäd libo kalad libo midätahto. Sil kazvatti lapsit. Nu, a siid lapset kazvettih ka vie buitoku, kodin siit stroii a tožo. Iminkummin kai, ič iminkummin eli, dai lapsed lähtedih kai iminkummin elämäh. – A mizbo lähti hänel muga elaige? Ka mänetiedä, midä siiten hänel män’t’iä miz lähti muga pahah, da voinu ei da. Siid vie, kačo, sroii da muad guurii da kai da vie rodii hänele griža se rodiiheze, dai kädet kibevüttih, ekz’emal, neččih k eivoinuni daaže ištui ka tukuz ol’d’ih kädet lopul aigal. – Midäbo hänel lehmät kuolttih? Ka vod l’ehmäd entiä midä kuol’t’t’ih, oligo hänel siid muasiat pahat, vai entiä midä. Daže udiv’l’alis’ kai kül’äs: kai, ainos pahah luaduh, lehmän ostaul vähäižem pidäul toš kezän d’ ielo lehmät. Naverno siid, može muailman hn’evaiheze, vai midä hänel siid ruaduoi pahal sial. Lähti kačo elämäh, ka sanotah, häi pahale kohtale sroit kodin. Ka kus proiditah n’ečistuoi se sila ka sii häi mugai vedättäu. A hänen oli moižel mingo moin oli. Peldod ol’d’ih, ku vezi matkaži, savehižed da kai. Sille kohtale guurii, guurii, ükskai igässäh ni puttit ni mid ei nähnü, sil kohtal, pahal sial. A muut sus’edad el’ettih, kačo, ümbäri tänne suvehpiäi libo kus, ka kai elettih hüvin, parembi häntte. A hänel siid oli d’uuri perimäine, pohjaižehpiäi d’uuri, pahal kohtal. Sii häi muga hänel muga mäni, entiä, nu, ilmaine igä kai mäni pesput’n’uois elaigas. – A kuibo hänel lehme mäni rihmah? Kellon, rihmah entiä kui sinn oli d’algam pannu, da sih i töl’l’öni. Kellonen ol’d’ih, kello kaglas da rihme sigä remeni, eeigo katkennu se. Oli pannu d’algal, da siid mugai, töllöni, da siit kr’ado kačo tule kodih ei. Löuta voida ei, sutkad on libo mi mändäh. Ka d’o henged ielo. A siid eräz mäni kuoppah, erähän kondii süöi. Ka oi hänen elaigad älä anda ni ken muštelta, n’e dai boh. Sii toko käveli itkunker diädinkulu.