VepKar :: Texts

Texts

Return to list | edit | delete | Create a new | history | Statistics | ? Help

Mikš tähthile tarbiž maha?

Mikš tähthile tarbiž maha?

Veps
New written Veps
Oli Uden voden eht. Lumitähthaižed kuti sügüz’lehtesed kehkerziba il’mas i lankteliba reduhu da katoiba pit’kän sügüzen reduhuiktan. Mehed ihastuiba lumehe, Udehe vodehe, käveliba pertidme, ozateliba toine tošt da andoiba lahjod. Il’mas mujui pirgoile, kavagele da mandarinoile. Peitnus taivhal kudmaine läksi pil’višpäi i vaugištoiti külän. Ka pandud maha lumespäi-ki kaik ümbri oli vauged.

Homendeseks heiti lumen panendan. Irdal oli pakaine. Lujas aigoiš homendesel kaks’ akad, kaks’ lüpsajadravaz da nor’, – kan’gad jaugoiš, fufaikad päl, sured paikad päs läksiba tele i astuiba živattanhannoks. Läz pit’käd, kuti barak, pertid paloi vaiše üks’ fonar’, i nägui, miše pazoišpäi lähteb läm’ il’m.

Akad astuiba homendezlupsandale i hilläšti pagižiba.

Ala uradi, As’ka. Jäta neidišt tünäks. Tarbiž-ik ningoiččele käbedmodole sinun jänduz? Oh! vaikastui vanhemb ak da kacuhti toižen päle: ei-ik abittund.

Kac, hänele ka hän om jänduz, a minei ka ningoine-ki om hüvä? käreganzi As’oipit’k kazvol nor’ murz’aini äkkid azotihe. Hänen sil’mäd muga hoštiba-ki pahudespäi.

Midä seižutitoi-se? Astu i ala hošta sil’mil, en varaida, tot sanun. Om huiged! Kaik külä nagrab sindai, kut sinä kaikid sidod ičeiž mužikaha. Unohtid, kut iče händast otid da vedid kanzaspäi? Unohtid, ka minä muštatan. Konz hänen Liza lapsidenke ajoi mamannoks, sinä jo seižuid čemodananke verajanno... Midä, ei-ik ole muga?.. Midä vaitti oled? Ka kuverdan aigad hüviš meliš olid? Vaiše ühten voden, kuni ed sündutand tütärt. A jäl’ges hän kaikid üksjaižid akoid žalleiči. Ei muitte nimitadihe händastpartizanaks”. Tas’oi nägi, kut hän ujui kezapertin eläjannoks. A konz sinä mänid necen akkannoks, miše pagišta hänenke, sinun armaz hüppähti sarajalpäi herekogoho... Ristitud nägiba kaiken. A nügüd’ sidod Larisaha. Eragande sinä neiččespäi, Larisa ludal küksi händast, miše nenad-ki ei ozutaiži hänen pertinno.

Küksi-ik?! A ezmäi kut händal vitliti, – abidanke, vaiše jo ei muga käredašti sanui As’oi.

Urad sinä oled As’oi, urad! Ihastuižid, kuni hän Laraha kacubtoižid ei näge-ki. A Lara hänele ei antte.

F’odorovna, ka midä, tarbiž-ik minei völ hänele spasiboid sanuda? küzui As’oi.

Ka ku sanud, ka nimidä hubad ei linne.

Kac, midä sanun hänele! As’ka heiti alaižen kädespäi i ozuti kukiškon.

Iče ala ja kukiškonke. Kevädel üksjaižed kezapertin eläjad tuleba lidnaspäi... Heile tarbiž linneb aidad koheta, kazvatuzhonusid tehta... da völ midä-ni heile tarbiž. Sinun armaz-se linneb arvos, – sanui nagrdes F’odorovna.

Rikon!

Kaikid-se ed riko.

I midä nenile lidnalaižile leskiakoile meiden mužikoišpäi tarbiž? Sigä, lidnas necidä rujod om severz’ kuti meil tägä om hered. Ka heile völ tarbiž meiden külälaižid. A meil om pol’tošt mužikad da ned-ki oma humalnikad.

Nacein, oma magedad meiden, külälaižed-ne... Ala uregande. Ihastuižid, kuni ken-se otaiži händast. Toukud-se ei ole hänespäi nimittušt. Sinei-ki, As’ka händast ei tarbiž. Vaiše varaidad jäda üksnäiž. Ka, varaidad. Om-ik toižikš? F’odorovna tabazi As’oin hijamas da kacuhti sil’mihe.

Ka, varaidan-ki. Minei om jo koumekümne seičeme vot, a olen üksnäin.

Ka ed ole üksnäiž, sinai ved’ om tütär... A elä kut tahtoid da mahtad. Opeta sindai om jo möhä.

F’odorovna mahni kädel i hotkas mäni živattanhan verajannoks. As’oi sabuti händast, konz hän jo avaiži verajan. Südäimes mujui lämäle, hergele da maidole. Larisa jo vajehti sobid lebuhonuses.

Tervhen! Hüväd Ut vot! sanui hän veslas.

Sinei-ki Hüväd Ut vot, Laroi. Toivon ozad, tervhut, hüväd ženihod, – sanui muhates F’odorovna.

Kel om praznik, a kel om rad. Mironova da L’ubka nacein, ei tulgoi, – buraiži As’oi.

Ka, ku heile pähä putui, ka voib olda, miše ehtal-ki ei tulgoi. A kus Vas’ka-se om? pandes päle radhalatan, küzui F’odorovna.

Magadab heinäs. En voind noustatada, – sanui Larisa i läksi honusespäi.

Kacu, mitte gad om, hered-ki, nacein, ei keradand, tarbiž linneb meile puhtastada, sanui käredas As’oi, lähttes jäl’ghe Laroid lehmidennoks. As’oin jäl’ghe rigehtiškanzi F’odorovna-ki, ladides paikad päs.

Larisa, ota pilitesid, pudotaškanded niid, – heikahti As’oi.

F’odorovnanke otiba täpkad, miččed seižuiba čogas i kurustaškanziba hergen transport’oraha, A Larisa astui jäl’ghe puzunke i pudoti pilitesid lavale lehmiden jaugoiden alle. Udarod lehmil oliba sured maidospäi, i ned, ezmäi vanhad, a jäl’ges nored-ki möngaškanziba. Lüpsajad necikš aigaks puhtastiba kaik stanad.

Neiččed, transport’oraspäi keradam hergen jäl’ges lüpsandad. As’oi, sinä zavodi lüpsta ezmäižes rivišpäi, minä zavodin toižespäi, Larka, sinä lüpsa molembiš riviš toižes agjaspäi, – sanui F’odorovna. Lüpsajad kiglutiba päl, a F’odorovna mäni tomha lüpsandladehid.

As’oi koverzihe, miše ladida transport’oran tera, a Larisa mäni vemha puzun tamburaha, kus läz transport’oran pul’tad da motorad oliba šaugud pilitesidenke. I sid’ uksenno hän kulišti, kut radaškanzi motor i transport’or ajaškanzi. Ühtnägoi hän kulišti kut As’oi kidastab. Larisa taci puzun i joksi lehmiden toižele rivile. As’oi kombuil ujui transport’oran jäl’ghe, ladides midä-se vedada sišpäi. Larisa haškahti seinännoks, oti täpkan i joksi As’oinnoks. As’oin halatan hijam putui transport’oraha, i se vedi händast tulleitimennoks, kus here lankteli telegaha. Larisa pani täpkan lopastin da seinän keskhe, miše leta transport’oran lentad. Transport’or azotihe vähäižeks, a jäl’ges möst ujuškanzi tulleitimennoks. As’oi ehti heitta käden halatan toižespäi hijamaspäi i zavodi restta sen transport’oraspäi, no ei voind nimidä tehta i transport’or vedati händast edemba-ki. Kidale joksi F’odorovna.

Saupta transport’or pigemba! Saupta! heikahti Larisa.

Lehmiden möngandan da heikandan täht F’odorovna ei kulend nimidä, vaiše el’genzi, miše tarbiž saubata transport’or i joksi tamburaha. A Larisa kaiken ličoi da ličoi täpkan transport’oraha, miše hot’ kuverdal azotada necidä mašinad, vaiše se mugažo ujui i vedati As’oid. Sid’ Larisa oti lavalpäi kalun, joksi tulleitimennoksi i čokaiži kalun transport’oran lentaha, vaiše se muga ei azotanus-ki. Sid’ hän joksi As’oinnoks, i kahten kesken vedaškanziba hijaman transport’oraspäi, vaiše halat oli uz’ i ei rebinend. I vaiše siloi, konz As’oin käzi oli jo läz tulleitint, transport’or azotihe.

Mi kädele-se om tehnus? Ed-ik satatand? Larisa tahtoi abutada As’oile, a iče kaiken kacui kädehe, no oli hüvä, miše vert ei nägund.

Nübl’ putui transport’oraha i halathijaman punoti. Hüvä, miše halat ei olend nüblästadud. To veič, čapam... Kus F’odorovna-se om? Kucu händast, togha kirvez.

Min täht kirvez toda? Larisa paukoti sil’mäd.

Čapaškandem minei käden, miše päzuda, – sanui As’oi i nägišti, kut Laroi ištuihe lavale.

Laroi, sinä midä, libu?! Sinä midä, muga pöl’gästuid minun tagut?

Minä meletin, miše lop sinei om, – säruänel sanui Larisa i kacuhti As’oin päle. Oh, sinä oled mugoine ilokaz nügüd’, redukaz.

A sinä, kacuhta ičeiž päle. Sinai om sinižma sil’män al. Iškid-ik kalul, konz joksid minei abuhu?

Äkkid nagraškanziba molembad i ei voinugoi azotadas. Lehmäd möngaškanziba möst.

F’odorovna tuli heidennoks da kacui, kut nagraba.

Midä ninga nagrat-se?

I iče-ki nagraškanzi. A pigai jo ei sand el’geta-ki, midä tegiba nene koume akad: nagraba vai voikaba.

Lopiba nagrandan mugažo pigai, kut zavodiba. Lehmäd-ki lopiba münkta.

Vas’ka, gad, nacein, heraštui da unimeliš avaiži transport’oran, – sanui F’odorovna. Kac, mitte radnik om! Ei rada tehnik nikut. Minä kingitan kingitimen, miše saubata transport’or, a se ei saubate. A sid’ otin kirvhen da iškin-ki kingitimedme. Ka ved’ minä murenzin sen! F’odorovna lendi kirvhen i sanui As’ale: – Pä-se otačapaškanden.

A pä-ki čapa, – sanui As’oi, i nagraškanziba möst.

Konz nagroiba külläks, F’odorovna kingiti As’oin halatan hijaman seinäd vaste i täpsaiži sidme kirvhel. Lopuks As’oin käzi päzui-ki valdale. As’oi ištuihe lebule, F’odorovna kacui kät.

Hüvä om, miše kädele nimidä ei ozaidanus, om vaiše künzäidusid. Halatan voib ostta. Hüvä, libugat neiččed, om jo se aig, ika lehmäd čapid rebitaba, linneb gor’ad.

Neiččed libuiba i tönduiba sihloičendhonusehe. Heile vastha, värin muhates, astui Vas’ka.

Nu, Vas’oi, varasta. Oliži paremba ku ištuižid kus-ni völ vähäižen, – F’odorovna hengahti löumäs. Hot’ hän žalleiči-ki Vas’kad, vaiše abuti mugažo toižile rehkta händast utuškaha da völ ehti panda sinižman sil’män alle.

Lüpsta oli jüged necil kerdal jäl’ghe kaikid nenid aigtegoid, i lopiba lüpsandan möhemba kahtele časule.

F’odorovnale oli žal’ As’oid da Larisad, da Vas’kad-ki. Hän pästi Vas’kan utuškaspäi. Sid’ toi kuspäi-se torhid kartohkoid, pezi niid, heiti vauktan paikan päspäi, käri kartohkad paikaha i kolotiškanzi kirvhen hamarol sihesai, kuni kartohkad tegihe pudraks i jokseškanzi kartohkvezi.

Laroi, paneške sil’männoks. Ka sinä-ki, pane, – sanui hän Vas’kale, – ika kutak kodihe-se homen mäned? Mam palahtelese möst. Žalleičeižid mamad-se.

F’odorovna, minä ved’ en tegend necidä hödhüvid. Heraštuin, kulen, tulit, pagižet, minä kingitin-ki kingitimen. Minä ladin kerata hergen. Vas’ka ištuihe rindale laučale i lendi pän. F’odorovna pani henotadud kartohkad sinižmale.

Urad oled sinä, uradan koled-ki. Hän kingiti kingitimen... A ku restaiži hänel käden? Ištu, ištu. Avoi-voi.

As’oi da Larisa surdunuded läksiba kodihe. mäniba ühtes kodihe ezmäižen kerdan koumes vodes. F’odorovna jäi völ poleks časuks, miše puhtastada kaik tamburas.

Uden voden ezmäižel homendesel irdal oli pakaine. astuiba külähäpäi vaitti, vaiše kului vauktan lumen kidžaiduz. As’oi kacui jaugoiden alle, a Laroitaivhaze, sikš kaiken aigan kukištelihe. Äkkid’ Laroi lujas kukištui i lanksi bokale lumehe. Nagrauzi, veri sel’gäle i leviti käded. Venui muga lumel i kacui taivhaze, mitte oli täuz’ tähthaižid. As’oi kacuhti jäl’gile, vaiše ei azotanus, tegi völ kuverdan-se haškud. Jäl’ges azotihe, kacuhti mugažo taivhaze i pördihe Laroinoks. Ištuihe rindale lumehe, kumaiži pän, miše kacta taivhaze, vaiše fufaikas da paikas ei olend hüvä kacta, i hän lanksi sel’gäle Laroin rindale.

Kacu, nakka om kaikid hoštajamb tähtaz, se om Venera, – Laroi ozuti kädel kunase taivhaze. A sigä, nacein, om Kassiopeja.

Kus? küzui As’oi, ladides ozaita ningoman tähthiden äjiden keskes tähthid, miččid tezi Laroi.

Ka kacu, näged-ik, ned oma ani meiden pälkätud M-kirjam?

Nacein, nägen. Ka tozi om M-kirjam. A minä tedan vaiše Suren Kauhan. Konz olim nored, kävelim külädme i erasišti kaclim taivhaze. A Sur’ Kauh oli nakkana, ripui F’odorovnan pertin päl.

Kezal taivaz om toine. I laps’aigan se oli toine. As’oi, kacu nece om Pen’ Kauh. Mugažo om kuti kauhaine, kut Sur’ Kauh, vaiše penikaine.

No, – sanui As’oi, – Sur’ Kauhtähtaz da Pen’ Kauhtähtaz. A nece om Pohjožtähtaz, ku tehta oiged jono Suren Kauhan korvaižespäi.

venuiba jäl’ges vaitti da kacuiba taivhaze.

As’oi, ed-ik kül’mänd? Ika minä voin antta sinei ičein alaižed.

Ei, en kül’mänd. A ku kül’mäižin ka i midä? Minä-se jo olen sündutanu lapsen, a sinei ei sa venuda vilulkül’mätad pridatkad, a ved’ sinei völ tarbiž sündutada lapsid.

Sanud völsündutada, a kenespäi sündutada?

Sinä ajaižid lidnaha, Laroi. Mänetad ičeiž elon täs. Nel’l’kümnevozižed akad küläs oma jo vanhad.

Kutak ei, varastadas mindai lidnas... Ka baboi-ki om lujas jo vanh, kenenke jätad händast. Ka, tarbiž lopta völ institut, jäi vaiše üks’ voz’.

Varastadas vai ei varastagoi, a konz om völ kaks’kümne seičeme vot, ei ole völ möhä zavodida eläda. Midä-se völ linneb. A minai ei ole ozad, ka elod-ki ei ole. Ei ole nimidä!

Ala käregoita Jumalad! Sinai om kanz. Ei-ik ole nece oza?

Ei ole nimidä minai. Minä el’genzin necidä tämbei. Minä elän kut-se en muga. Tahtoin, miše kaik oliži hüvin, a om... Sanuižin völ, da en voi. Mitte om kel’kuti mezjaižed kokiba. Ka void-ik sinä el’geta, sinei völ kaik om edes.

A sinä sanu, voib olda minä el’gendan-ki.

Nu, ozuteseks, otam ogurcoid. Ištuta toine semen kazvatuzhonusehe, a toine grädale da holita ühtejiččikš, vala, vägita mad, kütki. A ogurcad kazvaba erazvuiččed. Ned, miččed kazvoiba grädal, oma čomahajuižembad da magukahambad. A kazvatadud kazvatuzhonuses ogurcoišpai, miččile tarbiž enamba hol’t, a tolkud om vähä. Kac, minei om kuti kaik-ki, om mužik, om tütär, a elon čomanhajud ei ole nimittušt.

A äjad kadehtiba sindai. Ka, kaikutte el’gendab ozad ičeze vuiččikš.

A sinä-k?

Midä minä?

Kadehtid-ik sinä mindai?

Ei, minä en kadehti sindai. Minei ei tarbiž verast ozad. Minai linneb ičein oza.

Midäk sinä koukeroičed? Ed-ik tahtoi sanuda sen polhe, miše minä konz-se vedin verhan mužikan kanzaspäi?

Ka minä en koukeroiče nimidä. Vaiše sanun, miše kaikuččel om ičeze oza.

venuiba vaitti. Vilu ličeškanzihe fufaikoiden alle. As’oi zavodi paginan ezmäine.

Laroi, ka minä ved’ tahtoin, miše oliži kut paremba! Minä meletin, miše nece om minun oza. Om abid. Tahtoin, miše oliži kaikid paremba. A Pet’oi om vaumiž navedida kaikid, no ei mindai. Ka tütär-ki, lopib školan da ajab-ki, da unohtab-ki mindai. Ei mäne päiväd-ki, miše em laižigoiš hänenke tühjan. Midä tehta, en teda. Minä varaidan. Lugen, miše elo mäni uhtei.

As’oi, a pöl’gästuid-ik sinä lujas?

Ezmäks pöl’gästuin vähän. Meletin, ku rebitab käden, ka hot’ žalleitas... Nece jäl’ges, konz jo lüpsin lehmid, tuli varu. Minä kulin, miše ningomil minutoil kaik elo, kuti kino, om sil’miš. A minai oli vaiše kuverz’-se kadrad i plönk rebini. En tahtoi pagišta necen polhe... Laroi, a voib olda, kus-se sigä, sil’-žo Kassiopejal, mugažo venuba kaks’ akad lumel i kacuba nenihe-žo tähthiže? Kacuba meihe, meiden Male.

Heiden täht tähthad oma toižed.

Oma-ik ned sel’gän polespäi? As’oi nagrauzi i jäl’ges sanui. Meiden-se tähthad paremba pičkutaba... Manitaba, kucuba, tahtoin sinna leta. Ned oma čomad. Om niiš mitte-se peituz... Kut laps’aigan tahtoid baban sundugad avaita da kacta, midä sigä om.

Konz minä olin pen’, babanke magazim sarajal, i minei tundui, miše tähthad kacuba sarajaha iknas päliči... Oh, – heikahti Laroi äkkid, – kacu tähtaz lankteb! Himoiče pigemba midä-ni!

Laroi, kacu, völ üks’ lankteb, völ üks’! Om kogonaine sal’ut! Ned lendaba meidennoks. Min täht niile tarbiž maha, min täht?

En teda, min täht. Niil om mugoine oza. Ned sünduba i eläba taivhas, a kolda tahtoiba mas.

Oma-k ned mugoižed kuti ? Koskuba-ik ned meihe?

En teda. Kac, völ üks’ lendab! Kacu, kacu!

Tähthad lankteliba toine toižen jäl’ghe. A kaks’ akad venuiba vauktal lumel Maplanetal i kacuiba, kut tähthad lendaba mahapäi i palaba, ei ehtinugoi langeta maha. Vaiše mitte om čoma nece niiden lendand!

Kändi Marina Ginijatullina