VepKar :: Texts

Texts

Return to list | edit | delete | Create a new | history | Statistics | ? Help

Ekskursii Šoutjärven muzejas (Muzejan 50-voččeks jubilejaks)

Ekskursii Šoutjärven muzejas (Muzejan 50-voččeks jubilejaks)

Veps
New written Veps
Šoutjärven vepsän rahvahan muzei om vepsläižen pertin čoma ozutez. Kanz eli sures honuses, päč jagoi necidä honust kahthe palaha. Muzejan pämez’ Natalia Anhimova zavodib ekskursijad neciš pertin honuses: ” olem vepsän pertiš. Muga eletihe vepsad sada vot tagaze. Midä vepsän pertiš om? Vepsän pertiš om äi iknoid. Sanutihe, miše iknoil pidi olda rusked muju. Mikš? Sanutihe, miše rusked muju kaičeb ristituid, ked eläba pertiš. Völ pidab kacta, miše ei olend lujas äi kaluid pertiš. Vaiše se, midä pidi olda. Vepsän pertiš kaik om ičeze sijal. Skamd’ad oldhe seinänno. Päiväl išttihe, öl erašti magaziba pened lapsed. Mugažo hüvä magaduzsija oli päčinno”.
Rusttoid mujuid voib nägištada poimetišes käzipaikoiš, miččed čomitaba jumalaižid. Poimetišen kuvil da rusttoil mujuil oli kaičusen znamoičend.
Vepsläižed naižed ombliba vaiše rusttoil da vauktoil nitil. Nitid osttihe vai ottihe tehtud pölvhaspäi nitid, miččid mujutadihe rusttoikš lep’korel.
Natalia Anhimova jatktab ekskursijad: ” nägem, miše vepsläižes pertiš päč otab äi sijad. Muga voib sanuda, miše vepsläižes perehes päč oli erikoine. Se andoi äjan eloho. nägem, miše päčil magatihe nored mehed da vanhad ukoižed da akaižed. Vepsläižes pertiš kaik kalud seištihe ičeze sijal. Stola seižui keskes iknoid. Konz išttihe stolan taga, ka kaikil oli ičeze sija. Sid', Jumalan polespäi ištui ižand, sid’ ištuihe emäg. Seinänno ištuihe poigad, irdal ištuihe tütär. Konz tuli mugoine aig, miše neižne tuleb mehelе, pert’he tuleb vävu i hän ištui pоigideke”.
Pohjoižvepsläižil stol oli taidehen kalu, kus oli vösttud paksus jaugaižed, stolan aluižes oli erasid mülütomid.
Sömsija kaiken seižui läz pühäčogad, kus oli jumalaine. Honusen seinänno seižuiba laučad. Niiden piduz’ voi olda eskai nel’l’ metrad.
Natalia Anhimova starinoičeb: ”Loučad seištihe seinänno. Päiväl išttihe, a konz tuli ö, lapsed voidihe i magata, ved' loučad oldhe levedad”.
Pertiš kaik om tehtud muga, miše oliži hüvä kanznikoile. Stol om läz pačid, sen rindal om emägan čogaine astjoidenke. Om hüvä škapan sija-ki.
Natalia Anhimova homaičeb: ”Škapha voib panda äjan. Škapan voib avaita ühthe pol'hekus seižui stol, toižen polen voib avaita toižehe pol'he. Nece om lujas hüvä. Škapal nägem romb-znaman. Se om rusked i nece muju om ottud bolaspäi. Sanutihe, miše, konz nägem necen znaman, pertiš, ka neciš sijas lujas hüvin kazvatihe mal.
Erazvuiččid rombid voib nägištada paidoiden da käzipaikoiden poimetišiš. Geometrižil motivoil ezmäi kaiked oli kaičuzznamoičend. Möhemba niid zavottihe otta čomitusen täht.
Natalia Anhimova starinoičeb päčin polhe: ”Kesked pertiš seižui päč. Päč oti lujas äi sijad. Päč andoi lämäd, päč andoi tervhut. Päčil voi äjan tehta”.
Päčiš keittihe sömäd kanzale da živatoile, siš pašttihe leibid. Tal’vel päčil magatihe, kuivatihe sobid, päčinaluižes pidetihe kanoid.
Natalja sanui: ”Minä tedan, miše kaitihe päčin, ei voind lämbitada päčin, konz sinä tahtoid, konz emäg libui aigoiš, ezmäižen, midä hän tegi, ka pani päčin lämha”.
Om tedoid, miše suvivepsläižed da keskvepsläižed kävutiba päčid völ kül’betiden roliš, nene oliba sured mustad päčid. Ned oliba lujas sured: pertin eländsijan nelländesespäi koumandehesai.
Natalia Anhimova ližadab: ” tedam, miše, konz ken-se pani uden pertin i vanhaspäi pertišpäi päčišpäi oti hillen, vöi udhe pert’he i sanui: ”Necen minä vön kodiižandale, miše se eliži päčiš, i abutaiži meile i udes pertiš eližim hüvin, i kodiižand abutaži”.
Vepsläine pert’ oli hüvin čomitadud. Vepsläižed naižed oliba kädekahad emägad. mahtoiba tehta pertin sudäimištod čomaks.
Natalia Anhimova sanub: «Meletan, mikš om hüvä, konz tuleb vepsän pert’he? Kaik oli puhtaz. Kaik seižui ičeze sijal i völ laval oli hurstid. Kaikuččes pertiš oli ičeze hurstid. I voib sanuda, kaikutte akaine tegi ičeze hurstid. Konz zavodim kacta, ka voib sanuda, miše nene hurstid oma vepsläižed. Sijal röun oli lujas čoma. Iče mugažo kaik teht’he. Kut i sid’ nägem, miše se oli vauged. Pölused, miččed oliba sijal, oliba lujas čomad, tehthe ičeze käzil”.
Kaludišt paksumba tegiba sijaližed mastarid. Kaludištod tehtihe erazvuiččiš puišpäi. Liphid tehtihe raidospäi, pedajaspäi, koivuspäi. Koivuspäi-ki tehtihe škapad-ki. A nin’puspäi tehtihe kätte.
Natalia Anhimova starinoičeb kätken polhe: ”Nece om lapsen magaduzsija, se om kätte. Mama lujas holdub lapsen polhe. kacum, miše se om lujas tarbiž. Konz mama om ičeze magaduzsijal, ka kätkut om läz. Konz mama nouzeb aigoiš, kätte om mugažo päčinno. Voib kacta, kut nece kätkut kävub, konz kacum, ka sanum, miše neciš kättes kazvab terveh ristit”.
Kätken täht tarkas valitihe material. Ei sa otta habad. Sanutihe, miše nece pu voib tartuda pahad henged. Ottihe rogod. Mugažo ottihe pedajan vai lehmusen kor’t.
Armhad ristitud, olgad huväd, tulgat muzejaha. Sid’ voib tundistada, kut eletihe vepsad ende. I necišpäi elospäi voit otta iceze eloho tedoid.