VepKar :: Texts

Texts

Return to list | edit | delete | Create a new | history | Statistics | ? Help

Ol’ga Ogneva. Kiviniemel, lieterannal

Ol’ga Ogneva

Kiviniemel, lieterannal

Livvi
New written Livvic
Šotd’ärven rannat rahvas eloitettih jo monii sadoi vuozii tagaperin. Tiä on elänyh karjalastu, enne heidy vepsälästy da saamelastu. Juuri hyö annettih nimengi suurele Šotd’ärvele. Se on järvi, kuduas läbi virduau jogi da buitegu leikkuau sen. Konzu saamelazien jälles tänne tuldih elämäh vepsäläzet da karjalazet, hyö sežo ruvettih omah luaduh nimittämäh uuzii eloipaikkoi. Šotd’ärven luodehda pohjaisrannan kylien nimilöis tiijustammo enämbäzen täl kerdua.
Kiviniemi on ylen čomas kohtas, Šotd’ärven luodehrannal, ei loitton Šuojunjoven suuspäi. Kyläine on sijoitannuhes kahten niemenFilipänkuuzikon da Časounukuuzikon välih. Filipänkuuzikko on suannuh nimen Filippy-eläjän mugah. Niemel tännesäh seizou Filipän kodi, kudai on pandu arvokkahien puuarhitektuuran mustomerkilöin luvetteluh. Časounukuuzikongi nimi on ičestäh selgei: pyhäh rossah, vahnal kalmužimal, karzikkokuuzien keskeh on peittynyh Pyhän Miikulan časounu. Sinne meidy vietti kiviniemeläine Anatolii Mihejev:
Vai ristat tuo nävytäh vähäizel.
On täs vähäine, no kalmat jongoi kai, azetuttih, nygöi kai on tazaine. Nimidä nikus ei nävy. Täs oldih kalmat. Mugaleiten kivikohtu oli. Kivie oli, oi, min vastah! Rahvahil puutui kaivua täs kalmua, sit kivie nostatettih.

Miikulan časounu

Kiviniemen Miikulan časounu nostettih 1800-vuozien algupuolel, samazen vuozisuan lopus se kohendettih da suurendettih.
Rinnal on erinomaine puuhine, vihandal kruasittu Kumardusristu. Moizii on azetettu monih Siämärven čupun kylih.
Täl ristal kai vuozi on kirjutettu ylähän. 1898 vuvvel luajittu on, ozuttau Anatolii kirjutustu.
Kiviniemeläzet tännesäh pietäh časounua da ristua hyväs kunnos da ylen äijäl kunnivoijah tädä kohtua. Anatolien peräh astummo časounan sydämeh. Sie on pimei, pienet ikkunazet ei piästetä äijiä valgiedu. Anatolii virittäy tuohukset obrazoin ies:
Lukoškan Sveta da Kol’a tänne kävelläh, tiä kabrastetah.
Varrastettih äijy, jumalaizet oldih hyvät, sit tuodih kaikin, ken kui. Nämä ollah vai vahnat, kai ollah jongoi jo uvvet. Mugaleiten on kuivu kohtu, i täs ei nimidä obrazazil ei rodinuh pahua. Kai on puhtahas. I täs konzu luajittu on, vie lavvat kai ollah hyvät, no täs kohendettih, pravda, kai vajehtettih, lespromhozu andoi laudua da luajittih, kohendettih, autettih. Starikat meijän vähäine.
Miikulan časounah kirikönpruazniekoinnu on ylen äijy käyjiä Kiviniemes da lähikylisSodderas, Jovel, Lietties da Jessoilaspäi. Sanelou petroskoilaine Antonina Potahina, hänel D’ovel on duačču:
Kaksi praazniekkaa heil on, Miikulanpäivät, on talvi- Miikul, se on 19.
päivy talvikuudu i oraskuun 22. päivy. Minä mustan, yhten kerran dovarišan kel lähtimmö sinne, oli praazniekku, ainos šipainiekkaa laajittih da otettih vastah, sie meile raadai oli, i myö olimmo sie. Tulimmo kodih, Sodderah, i kylvimmö morkouhkat. Ei kazvanuh morkouhku se. Ei saannuh täh päiväh nimidä panna maah. Se oli meile yksi kerdu, sen praazniekan.
Oma kylä on omaAigoinah Kiviniemi oli äijiä suurembi. Taloit seizottih dorogan mollembin puolin. Kiviniemen da D’oven väli ei olluh suuri. Voinan aigua kyläs puoleni rahvastu. Sit jo Kiviniemeläzet lähtiettih ruavon peräh Sodderan pos’olkah, kunne voinan jälles avattih lespromhoz. Nygöi kyläs ymbäri vuvven eletäh vai nelläs talois.
Oi, kylä suuri oli, suuri! Tua oli kodi, tuas oli kodi, sit tua oli kodi, sit välil täs oli kodi, oi, suuri oli, suuri! sanou Kiviniemen vahnin eläi Marija Ivanovna Mihejeva. Rahvastu oli äijy. Nuoret lähtiettih, vahnat kuoltih, nygöi yksinäh minä jäin ga! Vot se duumai! Nygöi minuu ei ota, ga
Marija Ivanovna enimytteh pyzyy omas kois da pihas. Jallat ollah kibiet, kävelöy kahten kepinke. Häi tuli Kiviniemeh Kleššoilaspäi viizitostuvuodizennu tytönny. Sai ruavon lespromhozas, sit meni miehele Mihein taloih da ijäkse jäi Kiviniemeh. Vahnuspäivii viettäy omas kois Tol’a-poijan kel. Vastaspäi eläy Kol’a-plem’anniekku velleh kel. Häi kiändyi kodikyläh Ivanovan linnaspäi, kus eli 25 vuottu.
Enne oli Kiviniemi suuri kylä. Rahvastu oli äijy. Školah käimmö, naverno, enämbi 30 oli lastu tiäpäi kävyimmö, to mašinal viettih, to muga d’allai käimmö. Konzu emmo käynnyh, kois istuimmo. Pakkaizil, konzu pakkaizet oldih. A muiten oli, konešno, vessel eliä, hyväl sanal mustelou lapsusaigua Nikolai Mihejev. No nygöi, jo igih piäzin, oma kylä on oma. Parembi kodi. Yksikai kodih himoittau.

Kudai kylä vahnembi: D’ogi vai Kiviniemi?

Sodder da D’ogi ollah Kiviniemen lähimäzet susiedat. Sodder on aiga uuzi eloipaikku, D’ogi oli olemas jo 1563 vuvvel. Voisgo Kiviniemi olla yhty igiä D’ovenke? Tiijämmöhäi, ku vahnimat kylät ollah juuri jogiloinsuus da suurien järvilöin pohjazil rannoil.
O-o, äijygo, jongoi, sanottih, 400 vuottu vai en tiijä, nenga vaste. Mulloi oli, vai tossu vuon oli neče pruažniekku, en musta nygöi, min vastah vuottu, no hätken, äijy on, sanou Anatolii Mihejev.
Kiviniemen kyliä, kuigi D’ogie, enzimästy kerdua mainittih Iänisjärven viijendeksen verokirjas vuvvennu 1563. Kylän pani alguh St’oppi-nimine mies: “Šondarvel St’opanan kylä, kaksi taloidu.” Kahtenkymmenen vuvven peräs verokirjah kirjutettih kylän nimi Kiviniemi: “Šondarvel St’opanan kylä, Kiviniemi, taloloi pannah voinan jälles, yksi taloinmies Maksimko Pahomov, da kaksi taloinsijua. Taloit poltettih da rahvastu tapettih ruočit.” Sit Kiviniemel on vähimikse 455 vuottu igiä, kuigi D’ovel.

Kiviniemel...

Vahnu on kylän nimigi. Marija Ivanovna Mihejeva ei kodvua ajatelluh, mindäh kyläle annettih moine nimi:
Kiviniemi sanottih, äijy oli kivie rannoil.
Minä sanon, tulin kyläh, mindähbo la, sinägi kui sanot, minä sanoin, midäbo sanotah kyliä Kiviniemi? Sanou, enne sanottih, kivie on äijy, sie on Kallivo, oi, teidy pidäs sinne viettiä!
Kaččomah Kallivuo kylän agjah Šotd’ärven rannale lähtimmö yhtes hänen Tol’apoijanke da hänen Marinamučoinke. D’ovelpäi tulles Kallivo on dorogan huruas čuras enne časounukuuzikkuo. Aiga suuret lačut kivet järvirannas mustoitetah Petroskoinlahten Bošinrandua libo Luadogan suariloi. Kallivonkololois kazvetah pediät. Konzu järves on enämbi vetty, Kallivo vähilleh kogonah on vies. Tänä kezän vetty oli ylen vähä. Šuoju otti viet yhtes kuus.
Tämä on Kallivo. Kui meile sanotah karjalakse. Kivikohtu, čoma kohtu on. Konzu vetty on enämbi, vie parembi on. Ainos tänne kezäl tulou rahvastu äijy. Istutah dai syvväh dai juvvah. Ongitetah, sanelou Anatolii. Mies maltau sellittiä kylän nimengi:
A Kiviniemi sendäh gu täs on, kačo, niemi tämä.
Suuri niemi suaren tagan. Se on Kivi. Tožo rannat kai ollah nengomat, kives. I sendähgi sanotah: Kiviniemi. Vot. A on pitky. Tiäpäi on, kačo, vähä, a sil čural on vie guba suuri. Suurembi tädä. I nägyyhäi: pitky on, keskijärveh tulou. Kartal kaččuo, keskid’ärvel tulou. I sendähgi Kiviniemi. Kivel niemi on i vot mugaleiten rodivuigi tämä nimi.
Ei ni paikannimilöin tutkijat olla tädä sellitysty vastah.
Pohjannu on se, ku tämä on kivikäs paikku. Sie, kylän lähäl järveh laskou oja, kudai nygözis kartois on Nimioja. Ga tämä on hairahtus, sendäh gu se on, tiettäväine, Kivioja. Meijän paikannimikortistos se on myös Kivioja. Pahakse mieldy, nämis virrallizis kartois on ylen äijy hairahtustu, sanou filolougien tiijon doktoru, paikannimistön tutkii Irma Mullonen.
Karjalazes Kiviniemes ymbäri tännesäh on muudu karjalastu paikannimie. Lähäl olijoin sienižikkoloin nimet ollah heliet da čomat. Sinne sieneh on käynnyh äijy polvie kiviniemelästy. Marija Ivanovna Mihejeva hyvin mustau kai vahnat paikoin nimet:
Enne oli Gauroi-nimi, sie oli pellot, pellon randoi myö kävelimmö nengaleiten.
Sit kui sie? Olazniemi. Sie ymbäri peldolois tožo keräimmö. Pajapeldo. Tožo sie on pieni peldoine. Sit sie on ylen hyviä kohtua. Goroilu. Kaikil on nimet. Sie oldih pellot. Peldoloin nimi oli Goroilu. Pajapeldo en tiijä mindäh, enne liennego paja sie, mindäh ijän kaiken sanottih Pajapeldo.
Marija Ivanovnan Tol’a-poigu on rakas kalastamah. Mies tiedäy Šotd’ärven lahtiloin da toizien kohtien karjalazet nimet:
Tämä on neče Lahti, guba, vot tämä, pos’olkalluo kudai on, Lahti-guba.
Tämä on neče Kiviniemen guba. Sie on Duški. Sie on Gauroi. Sit mugaleiten. Peldojogi. Šomban. A sinnepäi on vie äijy gubua, häi viippuau käil vasturandahpäi. Myö sinnepäi harvah konzu käimmö. A täs myö ainos, täl čural, kaikin kalua saimmo. No keskid’ärvel kävelimmö. Sil čural vähä kävelimmö. Vot Šombah ajelimmo, sinne, Peskuojah huogavumah. A täs, sinne emmo ielleh. Konzu ruavoin, sit jongoi näin.
Šotd’ärven luodeh- da pohjaisrannal on olluh äijiä kyliä. Kiviniemen vasturannalLietti, sit Liettien rannas oli ennevahnas vie Čoukunkylä. Kolme kilometrii Liettiespäi oli pieni kyläine Šombu. Nygöi sen kohtal erottuu keldaine lieterandu. Ei loitton Lietties aigoinah oli Kyrjälän kylä. Sen kohtal mečäs nägyy lagei kohtu. Kyrjälä, Čoukku dai Šombu hil’l’akkazin hävittih.
Kai lähtiettih rahvas siepäi, lespromhozu otti da ei ruvennuh srojimah dorogua nimidä. I kai ken Liettieh, ken pos’olkah tuldih rahvas tänne, sanelou Anatolii Mihejev.

... lieterannal

Suuri Liettien pos’olku kazvoi voinan jälles lespromhozan avattuu.
Äijy rahvastu tänne tuli lähikyläzispäi. Nygöine Lietti on Šotd’ärven ymbäristön suurimii kylii. Ga ennevahnas rinnal oli pieni karjalaine Liettien kylä. Se löydyy 1873 vuvven Anuksen gubernien kylien luvettelus. Liettien nimie on opittu sellittiä vähimikse kahteh luaduh.
Liete ku kezä, tädä mieldy on Liettien vahnin eläi Jakov Vasiljevič Blezgijev. Ga yhtelläh mies ei ole ihan varmu.
Hänen omamualaine, endine opastai Nina Jevdokimova on tostu mieldy:
Myö ainos sanoimmo Lietti.
Se enne muga karjalakse sanottih čuuruu da pienii kivii, kuduat tartuttih. A ku kylä on uuzi, ga muga sanotahgiUuzi.
Kiviniemeläine Marija Mihejeva tuaste sanou toizin:
Enne sanottih, peskuine on sie, äijäl korgiel on rannaspäi.
Buite sen periä luajittih Liettien kylä. En tiijä, minul muga sanottih enne Liettien sie. En tiijä, ongo tozi, vai ei.
Paikannimistön tutkijan Irma Mullozen sanoin mugah se on tozi:
Se on aiga selgei nimi.
Toizin kui tämä Kiviniemi on kivikäs paikku, tämä Liettien kylän paikku on hiekkurandu.
Šotd’ärven luodeh- da pohjaisrannan kylis eloh on jiännyh vai nelli. Nuorembat Sodder da Lietti da ennevahnallizet D’ogi da Kiviniemi. Rahvas niis ei hyllätty ezi-ižien tapostu da jatketah kodikylien igälangua.
Eliä on hyvä. Kalah voibi kävvä, no mard’ah d’oga vuottu kävymmö. Pelduo vie piemmö. Kartohkua da kuda-midä tostu. Hyvä on kylä, tulgua goštih! kuččuu Kiviniemeh Nikolai Mihejev.