VepKar :: Texts

Texts

Return to list | edit | delete | Create a new | history | Statistics | ? Help

Mezikämmenen šeikkailut

Mezikämmenen šeikkailut

Livvi
New written Livvic
Havačui päiväine aijoi huondeksel, ozuttihes pilvien tagua, pezevyi vihmas da rubei kaččelemah omua muadu. Ongo kai kunnos mečäs, aholoil da niittylöil?
Kai on kunnos: kukat kukitah, puun lehtet säristäh, korgei heiny painuu tuulel, kypsenöy buolu da vagoi. Puuloin al heinis ozutettihes grivat. Zvierit juoksendellah da ečitäh syömisty, poigazet kižatah, linnut pajatetah, čirkat čiristäh omii meloudieloi.
Kerras päiväine nägi, ku meččiä myöte astuu kondii da hirvieh röngyy.
Midä röngyt, kondii-raukku? kyzyi päiväine.
R-r-r-r, vagoi on loppumas, must’oi ei kazvanuh, buolu on ruohku... R-r-r-r, uvvessah rubei röngymäh kondii.
Alevu, kondii, kai rodieu hyvin, sanoi päiväine da lämmitti händy omil sugahil.
Mezikämmenel rodih hyviä mieldy.
Menen eččimäh magieloi juuriloi da keriämäh griboi, sanoi kondii.
Mene, karvukäbäl. Terväh pidäy lähtie maguamah pezäh, sendäh enne sidä syö tävven vačan, nevvoi päiväine kondiedu.
Oksal rubei hačattamah harakku:
Loitton mečäs on mus t’- oidu, minä näin.

Kondii, kylläzenny olet hyväntahtoine, nälgähizenny olet vihažu.
Harakku lendi ylähäzele oksale.
Kondii hengähtihes da lähti eččimäh must’oidu loitokse meččäh.
Matkan aigua kondii nägi suuren puun, kuduas oli kolo. Leveiočču seizatui, piätti oppie metty. Nouzi kondii puuh da rubei käm-Mezikämmenen šeikkailut menel ottamah metty kolospäi. Lennettih pezäspäi mehiläzet da ruvettih rozvuo n’okkuamah. Karvu kondiel on sagei, ga mehiläzet ruvettih n’okkuamah händy nenäh. Murčin märčin kondii pakui puuspäi da täytty vägie juoksi mečäči suossah. Juoksi järvessäh da hyppäi vedeh. Mehiläzet lenneltih vähäzen hänes ymbäri da lennettih iäreh. Mezikämmenen nenä puhaldui da rubei kivistämäh. Kondii bröyzi vies da vihazesti urizi. Päiväine kuuli sen da laski omii sugahii kondiele:
Mindäh uvvessah olet pahas mieles, etgo löydänyh must’oidu?

Kondii vaiku heilutti piädy da röngyi. Sit tuli randah da kerdoi, kui nouzi puuh, oppi magiedu metty da kui mehiläzet lennettih hänen peräh da n’okkailtih nenäh.
Kondii-raukku, ei lykistännyh sinule. Mene eččimäh must’-oidu. Sinä unohtit, ku ken ei rua, se ei ni syö. Muga rahvas sanotah, sanoi päiväine.
Kondii nouzi nelläh käbäläh da hil’l’ah lähti kävelemäh meččäh tostu dorogua myöte, ku ei vastavuo mehiläzienke.
Matkan aigua kondiel vastah tuli jänöi. Harmai jänöihyt oli keriämäs magiedu imiččiä. Puuloin oksil ruttoh hyppäili ruskeihändy oravu.
Kondii-raukku, loitoksego menet? kyzyi oravaine.
Loitokse meččäh, harakku sanoi, ku sie on must’oidu
Hyväh lykkyh, toivotti kondiele oravu.
Kukoinmuarjoin tuhjožikos kondii vastai nieglikon, kudai oli kandamas griboi.
Varustun talveh, sanoi nieglikko kondiele da kiirehti ielleh.
Mezikämmen lähti mättähän tuakse da puutui syvembä meččäh. Sie oli kypsiä must’oidu. Kondii söi muarjoi da mielihyväl nuoli jogahizen oksazen. Kondii muga tartui ruadoh, ku ei huomannuh, ku vačču on jo täyzi. Pakui häi kandozen tyveh da silittäy vaččua. Lendi harakku, kondien nähtyy se rubei kuččumah abuh:
Abuh, abuh!
Kondii-raukku on hiäs. A-voi-voi, vaččua kivistäy!
Tuldih oravu da nieglikko, ga ei tiijä, midä ruadua, kui voibi avvuttua kondii-raukale.
Päiväine nägi kaiken da sulavasti sanoi:
Mezikämmen, ku paranduo, pidäy olla nälläs.

Kondii vastai:
Kuibo muga?
Minulhäi ainos himoittau syvvä!
Nimidä et rua, pidäy mennä pezäh maguamah. Keviässäh rubiet maguamah, sit paranet.
A-voi-voi, on ylen ajoi mennä maguamah, en tahto! voivotti kondii.
Älä ahnastele! Ole vägevy! Kaikes pidäy tiediä miäry, čakattih kondiedu päiväine da zvierit.
Lendi tikkumečän liäkäri, andoi kondiele rohtuo vačan kivus. Kondii-raukku söi sen da alevui, heitti röngyndän da sanoi:
Minä ellendin kaiken: ei sua olla ahnahannu, nikedä ei sua abevuttua eigo muanittua, kaikes pidäy tiediä miäry.
Nikonzu en rubie ruadamah pahua. Prostikkua minuu.
Zvierit da päiväine muhahtettihes da prostittih kondiedu.