VepKar :: Texts

Texts

Return to list | edit | delete | Create a new | history | Statistics | ? Help

Ol’ga Ogneva. Kegri – vahnu karjalaine Uuzi vuozi

Ol’ga Ogneva

Kegri – vahnu karjalaine Uuzi vuozi

Livvi
New written Livvic
Kylmykuun 1. da 2. päivänny vahnan karjalazen kalendarin mugah on Kegrinpäivy. Midäbo pruaznuijah Kegrinny, mi on Kegri? Täh näh pagizemmo L’udmila Ivanovan kel, karjalazen fol’klouran tutkijan, Kielen, literatuuran da histou - rien instituutan tiedoruavon ruadajan kel.

Sinä olet kirjutannuh Kegris omas suures kniigasKar jalaizien mifolougizien ker domuksien haldiet”. Mibo on Kegri? Midäbo Kegrinny pruaznuijah?

Kegrinpäivy on ennevahnalline karjalazien pruaz niekku. Ennehäi joga rahvahal oli oma kalendari. Ven’alazet kolmesadua vuottu tagaperin pruaznuittih Uuttu vuottu syvyskuus, enne sidä vie kevätkuus. Vaigu tsuari Pedri I andoi käskyn pruaznuija Uuttu vuottu 1. pakkaskuudu. Mugagi karjalazil oli oma kalendari enne. Uuttu vuottu pruaznuittih sygyzyl. Kegrinpäivänny oli moine jagoaigu, konzu loppevuttih kai piharuavot, kezäruavot, da algavuttih talviruavot. Akat kartattih villua, kezrättih langua, pandih kangastu. Karjalazet sanottih, Kegri kaččou kaikkii akoin ruadoloi. Se oli jagoaigu, konzu algavuttih uvvet ruavot da uuzi aigu, uuzi vuozi.

Ongo Kegrinpäivy čislas liikkuju pruazniekku vai sidä ainos pruaznuijah 1. da 2. kylmykuudu?

Toiči piettih Kegrinpäiviä 1. kylmykuudu, a toiči piettih kylmykuun enzimäzenny pyhänpiän.

Olen lugenuh vahnois kniigois moizen sananpolven: “Kegrikuus ei ole keziä, eigo talvie”.

Se on muga. Loppevuttih jo kai lämmät, i algavuttih vilut. Se oli ihan moine keskivuvven aigu.

Sidä jagoaigua sanotah vie toizes sananpolves: “Kegrinny akat päčil”.

Da, se oli muga, algavuttih vilut aijat.

Mindähbo sanottih, ku Kegri keräzen kyzyy?

Karjalazet uskottih, ku Kegri kezriäy elaijan langua. I sikse, konzu Kegrii vastattih, pidi panna joga ikkunale langukerä, senčoih libo karzinah riputtua kezrätty languviihtyt. Sanottih, ken sidä ei ruadanuh, sil Kegri sormet jauhou libo katkuou. Toiči pöllätettih: ku naizet da tytöt sidä kerästy ei kezrätty, sit Kegri vedäy meččäh da puuh sidou.

Mibo se moine jumal oli Kegri, ku sidä nenga varattih da pölläteltih: sormet jau hou, meččäh vedäy, puuh sidou? Nähtihgo konzu Kegrii? Mittuine häi on?

Kegri oli jumal. Häi oli nägymätöi. Sidä ei nähty. Kegri voibi tulla unis. Konzu rahvas luajittih midätahto pahua, sit Kegri tuli unis da čakkai heidy. Kegris on ylen vähä midä tieduo. Kegris kirjutti Mikael Agricola, suomelaine pappi. Häi kiändi Psaltirin suomekse da algusanas kirjutti vahnois karjalazis jumalois. Häi kirjutti vien jumalas Ahtos, mečän jumalas Tapios, Ukos ylijumalas kirjutti, i nenien jumaloin keskes oligi Kegri. Agricolan mugah karjalazet uskottih, ku Kegri ližiäy karjua. Kegri oli žiivatoin jumal. Kegri autoi kaččuo da hoidua žiivattoi, ku mečäs net hyvin käveltäs, da hyvin seizottas tahnuos.
Sithäi sananpolvi moine oli: Kegrinä kello nuaglah, Äijänpiän kaglah. Oli moine taba, ku Kegrin jälles žiivattua pihale ei työtty, salvattih tahnuoh i heitettih kaglas kello. Äijähpäivässäh lehmy seizoi kellottah.

Nygöi karjalazet ei tietä tädä pruazniekkua, tädä jumalua. Mindähbo se ei ole yhtenjytyi kuulužu kui Syndy libo Vieristän akka?

Kegrinpäivän piendytaba on unohtettu jo ammui. Jo pitky aigu meni sit, konzu piettih Kegrinpäiviä. Matti Haavio kirjutti, ku Savos da Karjalas tädä pruazniekkua piettih vie 300-400 vuottu tagaperin. Tverin karjalazet piettih da mustettih tädä pruazniekkua vie sada vuottu tagaperin. Da käveltih Kegrinny smuutannu. Meijän čural se taba unohtui ennepäi. Minä duumaičen, sendäh, ku nygöi Uuttu vuottu pietäh 1. pakkaskuudu, i sit onhäi karjalazil synnynmuanaigu, tullah Syndy da Vieristän akka. Ennen jagoaigu da Uuzi vuozi algavui sygyzyl. I sit oli Kegrinpäivy. Minä muga duumaičen, Syndy da Vieristän akka tuldih Kegrin kohtal. Kegri oli ylen ennevahnalline jumal. Sikse händy mustetah vähembi Syndyy da Vieristän akkua. Sil aijalhäi oldih yhtenmoizet tavat. Sanommo, Syndyy gostitettih dai Kegrii gostitettih. Synnynmuanaigu dai Kegrinpäivy oli puhtas aigu. Pidi pestä lattiet, ei suannuh ruadua ligaruadoloi. Sanottih, ku ei sua ligavuttua dorogua jumaloile.

Myö tiijämmö, kui šuorivutah smuutakse. Kuibo kegrikse šuorivutah?

Tverin karjalazet smuuttoi sanottih kegrikse. Ihan šuorivuttih smuutakse: pandih muurin turkit da sit rožat voijettih novel, pandih rožile käzipaikku libo ribu, luajittih parrat suuret, kädeh otettih kepit, ufatkat, koukut. Tulet otettih kädeh. Pihalhäi oli pimei. I sit käveltih ylen suuren šumun kel pihoi myöte, pöllätettih, enne kaikkie lapsii. Vie tuldih pertilöih. Konzu smuutat, kegrit, tuldih pertih, sanottih, heidy pidäy ylen hyvin syöttiä. Uskottih: ku hyvin syöttänet kegrilöi, sit tulou ylen hyvä vuozi, syömisty rodieu tävvet aitat da karzinat, i kaikel perehel rodieu täyzi vačču. Vie pidi kerale andua lihua, kurniekku. Vältämätä kegrilöile kaššalih pandih keräine. Sendäh gu Kegri-jumalale pidäy andua keräine.

A gu et andane, et gostitanne?

Sit tulou paha vuozi, sit tulou nälgiä, tulou hallua. Leivät kylmetäh, vil’l’at kylmetäh. Žiivatoilgi nälgy tulou. Pahat aijat tullah, ku Kegrii et syöttäne. Sidä pidäy počotas pidiä.

Mindähbo pidi Kegrii varata?

Kegri oli jumal, sidä pidi varata. Sikse pöllätettih lapsii, ku kuunneltas vahnembii, ruattas, midä vahnembat käskietäh. Se gu nygöi vot Talviukko konzu tulou Uvven vuvven aigah, tuou lahjat lapsile. I lapset sanotah: “Myö hyvin iččie veimmö kogo vuvven”. Mugai Kegri tuli i kyzyi, kui lapset iččie viettih i midä pidäy ruadua, ku kai olis hyvin.

Rahvas sanottih: keriäy ku Kegri takkah. Mihbo näh on tämä sananpolvi?

Kegrii gostitettih, viedih syömisty Kegrile tahnuoh, sendäh gu häi kačoi žiivattua. Vie syömistypalaine kurniekkua, talkunua, jäiččiä, voibi vediä meččäh, libo pellole, suuren liikkumattoman kiven rinnale. Viedih sih kohtah, sendäh gu uskottih, ku suuren kiven rinnal veräi avavuu toizeh ilmah, jumaloin ilmah. I sinne vot pandih syömisty. Iče sežo istavuttih da syödih parastu syömisty. Se oli vie moine taba: Kegrile varustettih lahjuKegrin lammas. Nedälii enne Kegrinpäiviä paras lammas otettih karjas, i kaiken nedälin sidä lammastu syötettih. I sit konzu tuli Kegrin suovattu, yöl libo huondespuoleh Kegrinpäiviä vaste, leikattih piä, otettih nahku i pandih suureh kattilah. Ihan kogonah: jalloin da piänke. Da keitettih sidä.
Keittiä, oppie da suolata sidä keittuo voibi vai vahnin mužikku perehes. Uskottih: perehel pidäy kergie syvvä kai lammas, kai keitto Kegrinpäivänny. Sikse ku kai vuozi perehes ei olis nälgiä. Konzu syödih, Kegrile pajatettih oma runoruno mustas häkis. Sit runos myö näemmö Kegrin, voi olla. Pajatettih, ku kazvoi ylen suuri mustu häkki. Häi oli moine suuri, ga piäsköi ei kerrinnyh nedälis lendiä hännäs piässäh.
Oravaine ei kerrinnyh kuus hyppie yhtes sarves toizeh sarvessah. Moizet pitkät sarvet oli da suuri oli piä. Ga meres nouzi pikkaraine, peigoin suurus, mustupiä mužikkaine i häi sen häkin tapoi, i toi syömisty kogo rovule, kogo perehele kaikekse vuvvekse. Uskottih, Kegri muga tuou hyviä syömisty kaikekse vuottu.

Kegrinpäivy on lähäl mustinsuovattua. Musteltihgo erikseh pokoiniekkoi?

Mustinsuovattu, libo toiči karjalazet sanotah mustu suovattu, niil aijoil oldih yhtenmoizet tavat. Pokoiniekkoi pominoittih suurel interesnoil taval. Enzimäi pidi lämmittiä kyly. Pokoiniekkoi kučuttih kylyh, sie varustettih heile viet da vastu. Uskottih, ku ihan Kegrin suovattan pokoiniekat puaššivutah toizel ilmal da tullah gostih omah kodih. Kuni pokoiniekat oldih kylys, varustettih stola, kaikis parahimua syömisty. Stolale pandih kurniekku, jäiččiä, piiraidu. Vältämätä oli talkunjuodu stolal. Konzu stola oli jo valmis, pereh kerävyi da iče meni kylyh. A kylyspäi ižändy puašitti omii pokoiniekkoi, ku mendäs kodih, heile on varustettu stola, syögiä sie. Uskottih, kuni pereh on kylys, sini pokoiniekat kai istutah stolas da syvväh. Jälles, ku pereh tuli kodih, emändy varusti tilat. Uskottih, ku pokoiniekat viertäh omas kois muate. Pokoi niekat viertih muate, a pereh istavui stolah.

Nygöi nuorižot Ven’al on harjavuttu pidämäh päivänlaskupuolizis mualoispäi tulluttu Halloweenpruazniekkua. Suomes pietäh Kaikkien pyhien päiviä. Ongo karjalaine Kegri Halloweenan vastineh?

Voibi sanuo, on. Amerikashäi Halloweenan päivänny kiitettih jumalua, ku häi andoi hyvät vil’l’at, andoi hyviä leibiä kerätä da žiivattua kazvatti. Sit Amerikas pastettih indeiku da pandih tikvat stolale. Kiitettih jumalua, i sit vai ruvettih kävelemäh smuutannu. Nygöi, tiettäväine, smuutannu kävelläh joga vuottu. Halloweenannu kävelläh gu karut rouno libo tapetut ristikanzat. Hyö ollah kai veres. Muga äijäl karjalazet, tiettäväine, nikedä ei pöllätetty. A oli se yhtenäine taba, konzu voibi kiittiä jumalua da omua iččie, ku hyvin lopit kezän, hyvin ruavoit, aitatkarzinat ollah tävvet. Dai nygöi voibi vähäine iluo suaha, kävellägi smuutannu.

Kegri on ylen vahnu, ennevahnalline, adamanaiguine pruazniekku. Karjalazet jo ei tietä sidä. Ku nygöi myö opimmo endizii taboi juohatella, mitbo Kegrin tavat sinun mieles pättäs nygözeh elokseh? Midäbo voibi kebjieh luadie?

Ylen kebjieh voibi siädy kaččuo. Ennehäi sanottih: midä Kegrinä pellol, sidä Jyrrinpäivän levol. Kaččokkua, ongo lundu pihal Kegrinpäivänny. Sit voitto mustella omii buaboloi da died’oloi, kuduat kuoltih. Se hyvä mieles rodieugi teile.

Gu ottanemmo paginakse Kegrinpäivän stolan, midäbo sil pidäy panna?

Pidäy pastua kalakurniekku, piiraidu. Ei pie pastua kartohkušipainiekkua. Jäiččiä voibi panna. Enne vältämätä pandih talkunjuodu. Voin teile kaikkie hyviä sanuo, ku hyvä ilo olis elaijas, ei olis nälgiä. Sendäh gu Kegri on žiivatoin jumal, a žiivattu enne Karjalas oli kaikis suurin bohatus. Se andoi syömisty, juomistu dai sobua. Anna teijän eloksen langu ei lopu, kezräkkiä, pitkendäkkiä sidä. Ičes ylen äijy stuanivuu.

Passibo suuri paginas, opimmo mustoittua, panna pondomah ennevahnallizii Kegrinpäivän taboi.