VepKar :: Texts

Texts

Return to list | edit | delete | Create a new | history | Statistics | ? Help

Nikolai Zaitsev. Kui myö elimmö Suur-Suomes. 1

Nikolai Zaitsev

Kui myö elimmö Suur-Suomes. 1

Livvi
New written Livvic
Talvikuun lopul Anuksen voinanhallindo 1941 käski karjalazen sektoran Vahnan Tsentran kaheksanden konsentratsionnoin luagerin vangiloi pihale riädyh. Pihale bričkal karahtih luagerin komendantu turki piäl aruaburoduzel nogimustal hebočul sälgyzenke. Pihal oli ofitsierua da muudu čiinasolijua suomelastu. Azii koski vai luagerin karjalastu sektorua. Meidy riädyhseizojii vangiloi tarkailtih da pagizutettih (pidi vältämätä paista omal murdehel), sen jälles luajittih piätös, ku myö livvinkarjalazet olemmo suomelastu heimosuguu.
Olimmo häbevynnyöt, midäbo täl valličuksel vallanpidäjät tahtotah? Ga mintäh da mikse? Se arvelutti da varaitti meijän naizii da tyttölöi.
Jogo meidy Suomeh orjikse? kyzyi Orehovan Natoi.
Toinah meidy pannah uudeh kebjiembäh ruadoh? sanoi Prokkojevan Ol’ga.
Kai roih endizelleh, rauhoitteli naizii Sirgojev Vas’a, talvivoinan niistii.
Naizet duumissah tuldih barakkah. Heijän mielis punoihes segavu tiedo. Hyö huavattih, gu suomelazet oldih hyväs mieles da ystävällizet. Heijän mieles myö, suvi-karjalazet, kielel mustoitimmo suomelazii.
Meidy järgieh viettih Alavozen hieruloi myöte. Se oligi meile hyvä hoivendus. Hierun parahis kodilois jo elettih suomelazet saldatat, lotat da ofitsierat. Myö elimmö suomelazien keskes. Hieruloih peldoloin tuakse mečän rajale oli jo valmehekse luajittu siirdoluagerin pystäilanguaidu. Ozakse piäzimmö Koškina Liiza Vasiljevnan, minun n’ababuaban, vahnah taloih, gu annettih mahto vallita. Yhteh otimmo Vahnan Tsentran luagerin tuttavat. Myö olimmo "ozavat", gu meijän taloi seizoi rinnal. Se armas kodi-rukku oli ainos silmien ies, ga käyndy sinne oli kielletty. Joga huondestu nostuu enzikse menin n’ababuaban bokkuikkunah da kaččelin omua kodii, ku oli atkal omii pertilöi.
Vuvven 1942 allus meijän taloin huruah puoleh oli luajittu škola, oigiel puolel elettih avtokompuanien miehet. Mustan tänäpäigi heijän nimet.
Tundo oli kebjiembi. Elos oli vällembi. Sai kävvä tozeh taloih da laukkah. Ga ruado ielleh oli endine jugeinaizet kuattih meččiä raududorogan pengerele.
Marija-muamo musteli:
Pakkaine talvipäivy.
Siirdoluagerin rajattoman alovehen sinine taivas hengittäy jugiedu da abiedu toivottomua aigua. Levien alavan vil’l’umuan piäl palau madalal tuline talvipäiväine. Se losniu suvahil kodiloin ikkunois. Aunus-joven lumine hangi on painunuh pohjah, buitogu vezi on juossuh pagoh.
Rusko sammuu, vil’l’umua harmanou. Kodiloin lumilevot hävitäh pakkazen talvihämärih. Erähis ikkunois pilkettäy pieni tulut, olis kui taloin Suures čupus kiotan rippujan lampuadan ies molittas Spuasale huomenizes leibypalazes.
Ota, Liiza Vasiljouna, vastah tämä meijän bohorodimoi pereh, pokoroiččih In’a-buabo. Nenga vallallizet ollah miärätty.
Minä tiijän. Tulgua, tulgua! Kunnebo menet... Rubeimmo elämäh yhtes täs vahnas talois, sanoi Liiza Vasiljevna.
Myöhembäh muamo musteli hyvän ilotapahtuman.
Läheni meijän Uuzi Vuozi 1943 n’ababuaban vahnas talois. Karjalazii naizii da piäle kuvventostu igähisty tyttyö, meidy, lapsii, Liiza Vasiljevnan talois oli kaikkiedah kolmekymmen kolmemeijän kerävynnyh pereh: kaksi yskyniekkulastu, viizi školaigästy lastu, meijän vahnu In’a-buabo, kaksi meidy alaigästy brihaččuu. Muut UuksuMägriä -raududorogan ruadajat kuuzitostu igähisty tyttyö da meijän lapsien muamat. Moine tila oli hierun toizisgi vahnois kodilois. Talois oli ahtastu da mölyy. Hengenvedo da huogahus, pagin kohti toizen suuh, muga lähäl kai hirnutti. Toizen naizen ilmiet santimetrin piäs muaman rožispäi. Iäni toizen iänen suuh, nervat nervoi vaste. Ei välimatkua nimih. Tagapuolien hierondua toine toizeh. Laihoin polvien tuikutustu. Nämmä luagerin tilat tuodih enzimäi suuttumistu. Elimmö gu lammaskarzinas, myö olimmo alistetut, oigevuksittah. Täh oli pričinänny jugei nälgyvuozi 1942, suomalazet mustetah sen hyvin, ga naizien välit toine toizeh pyzyttih tyynet.
Meile pidi eliä moizes tilas, midä suomelaine voinuhalličus taričči meile karjalazile. Ga muite suomelazet saldatat piettih meidy hyvin, toiči avvutettih.
Uuttu 1943 Vuottu vaste naizet da tytöt härčättih päčin da plitan ies, valmistajes pruazniekallistu köyhiä luagerineinehty. Meidy lapsii ajettih hälizijöin jallois päčin selläle. Sie myö yhtes lapsienke mustelimmo ennevoinallistu keziä.
Kuules, Natoi, ližiäs jauholiemeh huomenine jauhonormu, anna liemilitkun sijas roih sagiembi huttu Uvven Vuvven kunnivokse, sanoi Ješkan Marpu.
Ližiä... ližiä... sit huomei vačču vuarale jouduu, muhahtih Sohroin Kat’a. Syö täyzi libo vajai vačču, ga yksikai Uuzi Vuozi tulouvuotammohäi.
Ildaine oli valmis. Stolal suuri tervukattil, kuduas huttu kylmänyön kartohkan kel, 200 grammua kuivua leibiä päiväkse, suolaine salakku, kaksi galiettua, vagoilehtičuaju sahariinanke hengie kohti. Ei tämä pruazniekkuildaine ilaškoitannuh meijän perehty. Meile lapsile ainos oli nälgy. Suomelazet iče sanottih, što kazvajile lapsile kaloriimiäry on köyhy.
Kaikin istuimmo kaidazen ristujalgustolan tagan vaikkani. Igävy paha mieli tiedämättömyös. Muamat omis syvis duumis. Midä vahnembat vönytetäh aigua? Myö, lapset, tahtommo syvvä, kačommo vahnembien silmih. Tarkailen stolal syömizii da primietin, kudai salakku on suurembi, tabuan sen enzimäzikse. Myö, lapset, emmo vuottanuh lahjoi, myö vuotimmo Uvven Vuvven ildastu.
Uvven Vuvven köyhy ildaine algavui. In’a-buabo andoi blahosloven’n’an kaikile meile da Ruskiele Armiele. Rubeimmo hil’l’akkazeh syömäh. Söimmö huttuu kiirehtämätä, näčyttäjen sidä suus, jogahine oman vuoron peräh, söimmö leibypalazen salakanke, joimmo vagoičuajun. Sihgi Uuzi Vuozi 1943 oli tulluh. Seinyčuasut tikutettih meile omua uuttu aigua. Kaikin naizet istuttih stolas abies, jogahine omis duumis: "Kui sie meijän omat miehet kestetänneh frontal talven pakkazes?" "Midä sinä, Uuzi Vuozi, tuot meile?" "Kui sinä šuorevut tuliennu vuvvennu, armas meijän Karjal?" "Annetahgo meile midä oigevuksii da jogo piäzemmö omih kodiloih elämäh, gu myö olemmo, yhtelläh, suomelazile heimovellet, vai..?" "Jogo tänävuon tulemmo Ruskien Armien voitonpruazniekkah, vai ielleh jatkammo tädä jugiedu luagerinargie?" Uvven Vuvven jugiet duumat painettih naizien mielii.
Taisija Markova, nuori naine, ainos hil’l’aine da vagavaine istui Uvven Vuvven atkalis ilmielöis. Meijänke eläjes händy ainos painoi igävymieližys da yksinäžys. Toinah händy painoi tulien talven tiedämättömys omah mieheh. Onnuako myö kaikin duumaičimmo omah iččeh nähte. Midä tuou meile Uuzi Vuozi?