VepKar :: Texts

Texts

Return to list | edit | delete | Create a new | history | Statistics | ? Help

L’udmila Ivanova. Kegrinpäivy

L’udmila Ivanova

Kegrinpäivy

Livvi
New written Livvic
Kegrinpäivy on ennevahnalline pruazniekku. Ennevahnas sidä piettih kai karjalazet: liygiläzet, lyydiläzet, tverin- da vienankarjalazet. Tänäpäi jo vähä ken mustau da tiedäy sidä pruazniekkua. Piettih Kegrinpäiviä sygyzyl, 1. päivänny kylmykuudu, konzu oli ruattu kai peldoruavot. Nagrehet da kartohkat oldih jo kerätty da pandu talvekse kuoppih. Kodižiivatat jo oli salvattu tahnuzih. Elaigu vähäzel hilleni, ruavot vähettih. Akat istavuttih kezriämäh, mužikatkudomah verkoloi. Se oli "jagoaigu", konzu loppiettihes kezäruavot da tuldih talvihuolet. Ennevahnas uskottih, gu Kegri on Jumal, kudai kaččou, hoidau da kazvattau kodižiivattoi. Sidä kirjutti Mikael Agricola jo enämbän 500 vuottu tagaperin. Sendäh karjalazet nedälii enne pruazniekkua vallittih paras lammas. Ylen hyvin syötettih sidä, a keskipruazniekkuyön leikattih lambahal piä, nylgiettih nahku da keitettih lihat ylen suures kattilas. Suolai lihan vaigu koin ižändy. Toizil ei olluh sidä valdua. Konzu liha oli valmis, kaikin yhtes syödih sidä da syvvä pidi kai, loppussah. Uskottih, gu muga ruadanet, tuliel vuvvel syöt tävven vačan da kaikin perehes roijah tervehet. Syötettih Kegriigi. Illal enne Kegrinpäiviä hänele viettih syömisty tahnuoh libo meččäh suuren kiven libo puun alle. Kegrile pajatettih oma pajo, "Suuren häkin runo". Pajos sanottih: kazvoi ylen suuri häkki, piäsköilindu päiväs ei ehtinyh lendiä piäs händässäh, a oravu kuus ei voinnuh hyppie yhtes sarves toizessah. Ga nouzi mustas meres mustutukku kähärpiä miehyt, pieni gu sormi, da tapoi suuren häkin. Sit kai rodu ihastui: nygöi hätkekse täydyy lihua dai razvua. Ei niken musta, mittuzennu enne nähtih Kegrii. Toiči vai vesseläs da boikois brihaččuzes karjalazet sanotah: "Tukat on mustat gu Kegril, ylen on boikoi, hyppiy gu Kegri".
Kegrinpäivänny heitettih kellozet žiivatoil kaglas. Muga ruattih, gu žiivatat talvel seizottas rauhas, oldas tervehet. Talvi oli hil’l’aine aigu. Oligi moine taba. Joga tytöl da akal nakažittih: gu olis Kegrinpäiviä vaste jo kezrätty hos yksi keräine liinuniittii. Da vie se pidi panna ikkunale: Kegri tulou i nägöy, gu händy vuotettih, keräine varustettih. Porojärves sanottih: "Kegri keräzen kyzyy, Kegrisuovattan pannah ikkunale pelvaspivo libo liinukerä". Puadenel lapsii pöllätettih: "Kegri sormet jauhou kiven kel, ei ole keriä kezrättyy". Suistamos uskottih: "Naizil pidi suaja kezäpelvahat Kegrinpäiväkse, ku Kegri puuh ei sidos". Sanottihgi, ku uuttu vuottu vaste kai naizen ruavot pidäy loppie: eiga Kegri teile työt poltau.Tverinkarjalazet šuorivuttih smuutannubuite gu se on Kegri, otettih kädeh kepit, koukut da pöllätettih lapsii. Konzu moine Kegri tuli pertih, händy pidi gostittua, andua kerale pastostu da n’amuu, gu ollou. Kegrisuovattua vaste gostitettihgi kuolluzii. Enzimäzekse lämmitettih kyly, tuodih sinne vastu da kučutih kylyh kai omat kuolluot rodn’at. Kuni hyö pezevyttih kylys, kois heile varustettih hyvä da suuri stola. Sit kodipereh meni kylyh, a kuolluot istavuttih stolah. Kylys tulduu emändy varusti kuolluzile gost’ile poste-lit. Hyö syödyy viertih muata, a pereh istavui heijän tilah stolah. Karjalazet uskottih: gu muga počotoičet Kegrii da omua jo kuoltuu roduu, sitgi tulii uuzi vuozi tuou tervehytty da rauhuttu kaikele perehele dai kodižiivatoile. Kegri rubieu vardoiččemah kaikkie roduu.