VepKar :: Texts

Texts

Return to list | edit | delete | Create a new | history | Statistics | ? Help

Jeremejev Aleksandr. Il’l’alas ielleh

Jeremejev Aleksandr

Il’l’alas ielleh

Livvi
New written Livvic
Midä enämbän elät muan piäl, sidä puaksumbah tuluo mieleh lapsus- da nuorusaigaine. Tuluo mustoh se kodirandaine, kus olet roinnuh da kazvanuh, net kohtazet, kus elostit dovariššoin kel, kävelit vahnembien kel meččäh muarjah da sieneh, olet pyydänyh tuatan kel kalua, mečästänyh. Mustelet rahvastu, kudualoin keskes olet elänyh da kazvanuh.
Mugai minä, vaste 65 vuottu täyttänyh, mustelen niidy lapsus da nuorusaigoi. Olen roinnuhes 6 päivy syvyskuudu vuvvennu 1957 pienes Il’l’alan kyläzes, Vieljärven čupul. Kylän rahvas puaksuh minuu kyzeltih: "Šura, konzubo on sinun roindupäivy?" Minä hyväs mieles heile vastain, ga eibo jogatoine minuu sinäpiä n hyvitellyh. Se vai heile pidi sikse, gu sinäillan oli pietty kyläs kerähmö, da heidy kolhozas muutettih Vieljärven souhozah. Silloi tiä vie kydi elaigu. Il’l’al oli yksi kymmenes Vieljärven järven rannoil olijois kylis. Net oldihVieljärvi, Kibru, Salo, Il’l’lal, Kuikku, Kodaselgy, Korbiniemi, N’älmänniemi, Kukkoilu, Jyrgil.
Minun mustoh silloi, 1960 vuvven allus Il’l’alas oli 15 taloidu, kudualois eli läs 40 hengie. Ruadoigähizii oli vajuat 10, dostalit vahnat da lapset. Meijän kyläs, kuigi toizis järventagaizis kylis ei olluh nigo sähkyö, nigo školuo, nigo mašindorogoi. Suurembii azieloi pidi sellitellä Vieljärvel. Se oli keskus, kus oldih souhozan piäkantoru, sel’soviettu, sel’po, bol’ničču, keskiškola, virkamattah sähkös, sego mašindorogois.
Piästä tänne sai lyhembiä matkua kauti järviči da veziči. Kezäizin rahvas käydih keskustah azieloile venehil, talvel järvie myöte heboloil, sego hiihtäjen. Meijän kylän lapset käydih alguškolah Jyrgiläh, elettih internuatas kannikuloiskannikuloissah. Pieninny pitkäkse aigua koispäi lähtiettyy, hyö ylen igävöittihes kodii. Munun Anni t’outa musteli, gu hyö Nina sevoittaren kel Okt’abr’skoloin pruazniekkoin aigua lähtiettih Jyrgiläspäi jallai jiädy myö kodih. Jällačinkulut hänele oldih huonot, kois Ošši died’oin vazan nahkas ommeltut kengäizet. Netgi oldih mollembat oigien jallan. Ukkorukal ei löydynyh huruan jallan piendy kuvua. Hyö, gor’at, astujes kylmettih sinnesäh, ga odva piästih kodih. Matkal märgih jalgoih ličattih alaizet. Oligo sit kodih tulduu omahizil ohkamistu! Hyvä kyläs kelliene oli lämmitetty kyly. Lapsil oli äijy muudugi vaigevustu, hot’ heis internuatas piettih hyviä huoldu. Karjalaizis perehis kazvanuot, da karjalakse paissuot, hyö pahoi tiettih ven’an kieldy. Sendäh opastus ei kaikile andanuhes hyvin. Pienis kyläizis tulduu, heille äijy-midä oli enzikerdua. Jyrgilän školan opastai P’otr F’odorovič Muhorov musteli kui yksi brihaččuine autoubusan nähtyy hyppäi urokalpäi pihal kirgujen: "Kodine ajau, kodine ajau! Ikkunaizilgi ollah zanavieskat!" Toine ei voinnuh nikui ellendiä, kui karasin langoi myö menöy lais rippujah lampočkah da virittäy sen. Oli senmoine virzi, konzu opastujale pidi čotaija äijygo maiduo jäi kolmelitrahizeh bankah, konzu lapsil kruuških oli valeltu litru. Vastavas olini yhty, sendängu banku käzis livestyi, pakui lattiele da meni palazikse.
Äijät nämmis školaniekois lähtiettih opastumah ammattiopistoloih. Aniharvu jatkoi opastustu keskiškolas, loppi kymmene kluassua, vie harvembi piäzi korgieloih opistoloih. Ei kai rippunuh lapsien älylöis. Rahvas silloi elettih ylen köyhästi, perehis oli äijin lapsin, toine-tostu pienembiä. Kaikkii heidy pidi tyhjäh den’gah syöttiä da sovittua. Nouret, ammatin suaduu, lähtiettih leiväneččoh suurembih eloinkohtih. Il’l’alan nuoriruo oli Vieljärvel, ruattih Koivusellän meččyruadokeskukses. Kedägo elagu vedi vie loitombakse, gu minun Anni t’outua. Häi opastajien opiston loppiettuu, kodvazen ruadoi opastajannu Giimolas, meni miehele valgoven’alazes, da loppuijässäh eli Minskas.
Musteli, gu sinne mendyy miehen omahizet oldih hämmästyksis, gu akakse otti neidizen Koreispäi.
Meijän kyläs oli eri suuruttu kodii. Oli viiziseinähizii, bokkupertilöin kel, kui Oukan Miikulan taloi, Mitforan, Rösin. Minun tuatan t’outan, Marin Pašan, pertin ual oli kai korgei aittu. Joga talois saman levon uale oli tahnut. Kai nämmä taloit oli salvettu kylän miehien avul. Kaččomattah sih, gu ymbäri Il’l’alua kazvoi meččy, parzii kodiloih niškoi käydih leikkuamah monen kilometrin piähKorgei selgy nimizeh korbeh. Kuattih puuloi talvizin, sendäh, gu talvel pihku on puun sydämes, ei valu. Oli semmoine primietty, gu puun kuades enzimäine lastu pakkunou muah sellälleh, sinäpiän ruaduo ei jatkettu, eiga talois ei roihes ozua. Parret ehätettih heboloile kyläh, ga ei kerras uatuttu koin salvanduruadoh. Net lad’d’attih štoabelih ahavoittumah, da vie pyöriteldih. Sendän tänäpäigi vahnan parren vestäjes kirvehen teräs kybenet lennetäh.
Kyläs joga perehele oldih omat pellot, kazvatettih kartohkua, nagristu, turnustu, hernehty. Oldih omat niitändykohtat, ga net ei oldu suuret da hyvät. Parahat niityt oldih souhouzan. Sendäh rahvahale, kui iče sanottih, pidi suaha heinät "varrastellen" jälles ruaduo, pienil puustil, kivien da kandoloin keskes. Meidy, lapsii, harjaiteltih heinyruadoloih ja pahuospienyössäh. Otettih niityle, sanottih: "Jo häi se čakku iččei ei n’okkua". Minä opastuin niittämäh viijenden kluasan loppiettuu. Sen jälles vai kosan varzi pitkeni. Vahnembat varaitettih, gu niityl lähtijes luogopäivänny emmo haravan vartu kastas, eiga roih vihmu, kastau heinät.
Rahvas kyläs elettih sobuh. Puaksuh kuului: "Čidžoi, veikoi, nevesky". Se sendäh, gu äijät keskenäh oldih kuduastah polves rodnii. Nygözeh mieroh kačottuu, se kylän elaigu äijäl eruou tämänpäiväizes. Ruavot jagavuttih akkoin da miehien ruadoloih. Lapset ainos oldih avus
vahnembile.
Jygiebät ruavot oldih miehien olgupielöil. Hallot, kyndämizet, salvoundat, kohendamizet. Eihäi naizil äijiä ni jiännyh: lapset, žiivatat syöttiä, juottua, lypsiä, pestä sovat da perti, keittiä syömisty, pastua leibiä, da muudu, kudamidä vähäine. Yhtes oldih niityl, muarjas da sienes, käydih erähät naizet kalahgi. Sih aigah oli vaigei ostua verko. Pitkin talvi- illoin miehet kuvottih niidy katuškan kymmenendes niittinoumeras, karasinlampan tyves. Naizil oli nieglomistu da sobien kohendelemistu. Kezäl, kalah lähtijes, enne veneheh nuozemistu pidi kastua vedeh virši. Sit varmah päiväl kala kattilas kiehui! Liigu kala juattih leskile da vahnoile.
Jogahizel taloin putin ižändäl oli orožu. Se ei tarkoitannuh sidä, gu kaikin oldih kunnon mečästäjät. Muite vai se pidi olla, da rippua aitan seinäl nuaglas. Ket mečästettih, tarkah novvettih oman rahvahan siändölöi.
Ei mečästetty kezäizin, linduloin pezindy da poijinduaigua. Ei suannuh lähtie orožan kel meččäh suurinnu Pyhinny päivinny. Rahvas saneltih, kui Äijänpien yhtel moizel orožansvola halgei, toine päivän yöksyksis käveli kyläs ymbäri, vaigu tossupiän kuuli kylän iänet. Kengo pahasti voimatui. Mečäs ei suannuh kovah iändiä, eigo katkuo da leikkuo tyhjiä puuloi da oksii.
Il’l’alan naizet, kui toizisgi Karjalan kylis, käydih ildukeččoloih toine-toizien luo. Moizii ildukeččoloi puaksuh istuttih meijän Pašan luo. Häi oli kylän "prodviinutuimbii" akkoi. Hänel oli ruadivo batareiloil da patifon, plastinkutukun kel. Minun Anni-t’outa musteli, gu akoil ainos täydyi paginua da mustelemistu. Konzu tärgiembät paginat da uudizet oli sanottu, naizet pyrrittih panna patifon pajattamah. Sit pertin suures čupus pajatettih Ruslanova, Ut’osov, Kozlovskii, parahat Ven’an horat. Ildukeččoloin lopukse Marin Paša pani Sovetskoin Sojuuzan gimnan, da
salbai patifonan.
Sil ainos lopiettihes ildukeččoit.
Il’l’alas suuriminnu pruaznikoinnu piettih Rastavua, Virboidu, Jyrrinpäiviä, Äijiäpäiviä, Sroičanpäiviä. Kylän pruazniekku on Emänpäivy ‒ 28 elokuudu.
Meijän perehes tuatto da muamo luajittih meile sizären kel Uvven Vuvven pruazinekkua. Suures čupus oli mečäs tuodu kuuzahaine. Sih oli riputettu laukas ostettuloi kuuzen bobazii, čuajutinas da bumuagas luajittuloi čomenduksii, tuatan mečäs tuoduloil jänöispäi n’amuizii. Tännesäh en tiijä mindäh meile ei käynnyh Pakkasukko. Aiguago ei liene täydynyh, vai liene mečäh yöksyksendellyh? Rastavannu kyläh käydih omahizet. Net tuldih heboloil järvie myö. Mustan tuatan sevoitar, F’oudoran Miša-veikki, kerran tuli Vieljärvelpäi perehinneh korjas. Sidä vois verrata vai nygözeh Mersedessah. Oli moine mustu da näbei. Stola oli katettu lihal, kalal, piirualoil, da, tiettäväine, paginan jatkamizekse viizilitrahizel bruagupullol. Virboipäivänny muamo virboitti meidy, sit žiivattoi. Oksat jätettih obrazoin tuakse. Anna kaikin ollah tervehenny kogo vuvven. Myö sizären kel, virboi vičat käis, lendelimmö taloloimyö: "Virboi, varboi, tuorehekse, tervehekse. Kulu kettu iäres, uuzi kettu tilah. Sinul vičču, minul jäiččy, nedälikse velguaigu". Jätimmö virboitettuloile vičat, da jäimmö vuottamah sidä velgoin suamistu. Harvu päivy meni, gu emmo liene kyzynyh äijygo päiviä jiäy Äijähpäivässäh. Sit myö viršizien kel bis’s’ailimmo kyliä myö velguniekoin luo. Vahnembat rahvas sanottih, gu Äijänpiän ei sua nimidä ruadua, ni linduine peziä ei luaji. Lapsih niškoi sinäpiän azetettih liedžut. Suures arvos oli Jyrrinpäivy. Rahvas enzikerdua jälles pitkiä talvie työnneltih pihal žiivattua. Emändy pani kirvehen tahnuon kynnyksen uale, gu kondii ei tulis. Lehmäle pastettih karvukokoi, gu se pyzys karjas. Algukezäl piettih Sroičanpäiviä. Käydih kalmoile. Ken ei liene voinnuh piästä kalmožimale, pani čuajukupin pastoksen libo n’amun kel suureh čuppuh, da silmii ristijen kučui senilmahizii rodnii čuajule.
Vuozien 1950 lopul nämmä pienet Vieljärven rannikon kyläzet puututtih perspektiivittömien kylien luguh. Rahvahal tuli lähtie, jättiä omat eländykohtat. Mustan oman Šaššibuaboin iänel itkendiä da proššaičustu omas kois da kavaindolois. Enimistö eläjis muuti Vieljärvel, Kukkoilah, Jyrgiläh da Koivuselgäh. Äijät veittih sinne omat koitgi. Meijän pereh lähti Il’l’alaspäi jälgimäizenny, sygyzyl, vuvennu 1965. Muutimmo "suureh" Kukkoilan kyläh. Tiä jo eli nelli endisty Il’l’alan perehty. Kukkoilas silloi oli Vieljärven souhouzan briguadu, oli laukku, mašindorogu Petroskoissah, sähkö. Meidy, lapsii, joga päiviä vedeltih školah mašinal. Elaigu tiä algoi muuttua. Sähkön kel taloloih tuldih ruadivot, myöhembi televiizorat, joga päiviä tuodih lehtilöi da kirjazii. Yhtes talois, emändän suostumuksel, ruvettih joga nedälii ozuttamah kinuo. Kukkoilah tuli elämäh rahvastu toizisgi järventagazis kylispäi. Kaikin myö olimmo karjalaizii, pagizimmo keskenäh omal kielel, ga elaigu käski kiändyö toiči ven’an kielehgi.Tänne ynnä rubei käymäh rahvastu eri kohtispäi Karjalua da kogo Ven’ua. Kukkoilan kyläs parahinnu vuozinnu 27 talois eli lähäl 100 ristikanzua. Kylä on juattu kahteh ozah: Yläkylä da Alakylä, kus enimyölleh oli järventagazis kylis muuttanuh rahvas. Kukkoilas joga perehes piettih žiivattua, kazvatettih kartohkua, nagristu, turnustu, a gu jo tsivilizacieh piästyy, erähien pihoin vagolois kukkii, pomidoroi, ogurčoi, kabačkoi.
Tiä, suurembas da kehittynnyömbäs eländykohtas, rahvahal rodih mahto vallita ruadosijagi. Enimistö jatkoi souhozas, kengo leshozas, doroguruadolois. Sen mugah perehilgi jo oldih eri tulot da dengat. Ruvettih jiämäh bokkah ildukeččoit, kerran gu kois ruadivos pajatettih da televiizoras pläšittih. Sih kaččomattah, rahvas ainos tuldih toine toiziele abuh, eigo olluh suurii riidoi da kiistoi.
Muutettuu toizeh suurembah eländykohtah, endizil Il’l’alan eläjil roittih ližä pruazniekatgi. Ruvettih pidämäh Uuttu Vuottu, Pervoidu maijua, Okt’abr’skoloi, Voitooäiviä. Il’l’alan Emänpäivän ližäkse tuli Kukkoilan Vasil’l’u, 14 pakkaskuudu.
Aigu menöy edehpäi, murdau kai omal matkal. Jo Kukkoilu on kaduomizilleh. Endizes 27 talois vai 7 eletäh niilöin ižändien jälgeläizet. Netgi vai kezäizin. Istin karjalaine kylä muutui duaččupos’olkakse, uuzien eläjien da heijän elaijan tavoin mugazekse. Hävitäh kylän eloksen tavat, perindöt dai kieli.
Mustelles sidä ozakastu lapsusaigua piäh tuldih nengozet rivit:
Tulou mustoh kylä Il’l’al,
Sego päiväl, sego illal.

Korvah šopahtah vai hil’l’ah
"Vuotan čuajul, vuotan piirail".

Il’l’alvetty eule muijal,
Kuustu korgie rannan kujol.

Vie se tuomi tuluo mieleh,
Tuatto istutti koin pieleh.

Korgei mägi, kylyt, taloit,
Il’l’alrukku, kunne kavoit?