ВепКар :: Тексты

Тексты

Вернуться к списку | редактировать | удалить | Создать новый | История изменений | Статистика | ? Помощь

Oleg Mošnikov. Starin

Oleg Mošnikov

Starin

вепсский
Младописьменный вепсский
Oli nece vai ei olend, voib olda Carin aigan, a voib olda Sovetskijan aigan augotišes, ei minei sudida... Keza oli lujas läm’ da bohat. Änižen järvedme ujuškanziba purehlaivad. Uspenjan päiväle Šoutjärv-külähä, mitte seižub Änižen randal, tuli rahvaz kaikuččes vepsläižes Änižen randan küläspäi. Tuldihe purehlaivoil, čomiš sädoiš! Pit’kil stolil oli erazvuitte adivsöm: pirgoid, senid, marjoid, kalad, äjak-se bokalid leibvinad, a mugajo samogonad-ki äjak tahtoid! Todeks, jodihe siloi vähän. Vaiše suril praznikoil. Humalaižed sil’mädtühjad purnud. Homendehesai kargaitihe da pajatadihe, tuli aig kodihe-ki pörttas. Letihe purehid...

Susedküläs homaitihe: aniku ei ole üht veneht? Jestafei da Matvei ei pördnugoiš järvelpäi. Pördutadihe mužikoid tagaze. Muga om-ki, kumaidanus veneh čibub aldoil. A rindal mod alahaks, ristit vauktas paidas čibub. Matvei... om kolnu. A kus-žo om Jestafei? Mužikad riičiba paidoid i čukauzihe vedhe. Löutihe! Pohjal hän, armaz, venui! Täs ei ole süvä, metrad koumeei enamba...” Mužikad keraziba väged i lendiba händast vedespäi veneheze. Zavodiba meletada. Se, kudamb oli vedel, om kolnu. A Jestafeikuspäi tedad. Vepsläine om. Nece rahvaz om napern, vahv. Pidab händast ozutada Malanja-babale. A sihesai pidab katta ruzul, miše mad ei nägiži...

Tegim kaiken, kut oli sanutud. Malanja, konz vedouzi kädel ruzun pälpäi, sid’-žo sanui: ”Riheze händast! Togat vahvemb nor! Da päčid, päčid lämbitagat!” Rih’ om sur’ ait, kus jüvid kuivatas. Rih’ oli täuttud haikaral da savul. Sidogat händast balkale jaugad ülähäks, –käskeb külänikoile baboi. Pangat ol’ged päčhe da enamba, enamba... Kaik! Saupkat trubad! Kärgat nor kinktemba, a iče mängat rihespäi. Pangat uks’ saubaha, miše ni üht pilušt ei oliži tullein täht!”...

Mäni aig, mužikad kuleba: midä-se bul’aiži rihes, a sigä iče-ki uptai änt andoi, da völ mittušt! Eläb! Hengib! Joksiba mužikad riheze, savud pästiba, rušiba sebranikad i pästiba valdale. Eläb oled, Jestafei! Naku kut Savu-tatoi vet küksi sinuspäi! Naku om čud!”

Čud... Neciš čudokahas azjas minei völ baboi starinoiči, a hänele siloi oli enamb 80 vot. Sanui, miše ičeze čudokahas kaičendas hänele starinoiči iče eläbzunueläb, tervehvöl neidištuses starinoiči. I kaiken-se hän ani augotišespäi kuli: kut letihe vedespäi, i kut suditihe, i kut alahaks riputadihe. Kuli, da vaiše nimidä ei voind sanuda, kädel kubaita. A kut noral punotadihe, savud lainahtisid’-žo il’mestui, vezi läksi hänespäi, ka kidasta, mi om väged! Naku mitte čud voib olda. Äjak om völ tundmatont ristitun londuses. Naku kut voib oldasavul tervehtoitta! Tedo ei voind abutada, a vepsläižedtedajad ristitudvöl hristianstvan edes neciš azjoiš teziba i toine toižele andoiba nenid noidtedoid. Ei üht mest sil svetalpäi pördutadihe!..

Amu nece oli. Kr’ukansel’ga-külä-ki kadoi. Baboi koli. Kadob elospäi eläb vepsän sana. Kus-se rebini noraine siš elos-olos, Savu-tatas da Vezi-mamas, Man väges da Sures tedos. I nikut ühtes ei sa sidoda tozistarinad i kuviteldud starinad.

Kändi Irina Sotnikova