ВепКар :: Тексты

Тексты

Вернуться к списку | редактировать | удалить | Создать новый | История изменений | Статистика | ? Помощь

Galina Baburova. Sarn päiväižes

Galina Baburova

Sarn päiväižes

вепсский
Младописьменный вепсский
Amuižiš aigoiš oli pohjoižel ma, kus ei paštand päiväine. Lujas pimed oli siš mas. Vaiše tähthaižid voi nägištada mustas taivhas. No tähthišpäi vauktut om vähä

Must taivaz ripui Pimedan man päl. Neciš mas oli muga pimed, miše ristitud tundištiba toine tošt vaiše änen kal’t. Lämoid mugažo ristitud ei nähnugoi. Ičeze pertiden piluihe panliba samloid, no eläda oli kaik-se vilu. Sikš ku käred tellei puhui siš mas. Nene ristitud eliba lujas hubin.

Oli siš Pimedas mas korged mägi. Se peiti pol’ taivast. Niken ei tedand, miččed tähthad kobaidaba necen mägen toižes poles

Mägenno seižui pit’k da korged aid. Mugoine pit’k, miše niken ei voind ümbärta sidä. Pimedan man eläjad teziba, miše aidan taga om sur’ pert’ mustiš parzišpäi. Seičeme mustad velled eliba siš pertiš. Oli nenil vellil sada tuhad pedrad. Pedroiden nahk om läm’, liha om magukaz…No Pimedan man eläjad ei tednugoi necidä. Heil ei olend pedroid, söiba vaiše kalad, mittušt saskeliba mustan jän alpäi. Muga eliba äi tuhid vozid.

Niken Pimedan man eläjišpäi ei meletand, miše voib eläda toižin. No kerdan nägištiba, miše pidust’ pit’käd aidad ajab raccil vauktal pedral uk. Pedr oli mugoine vauged da čoma, miše sišpäi tegihe kuti päiv. Sikš ristitud nägištiba ukon melevad modod. Oli sel’ged, miše ukole om äi vot, hän nägišti elos äjan. Uk ei kadehtind nikelle i vaiše tahtoi jätta ristituile hüväd muštod ičesaze.

Tervhen! sanui uk da seižuti pedran.

Kut om pimed teiden mas, – sanui uk, i ristitud nägištiba hänen hahkad bardad pol’vihesai.

Jose nikonz et nähnugoi päiväšt? küzui uk.

No niken ei andand vastust, sikš ku niken ei el’gendand, miš oli pagin. Pimedan man eläjad ei tednugoi ni päiväšt, ni kudmašt, vaiše tähthaižid-lämoimadoižid mustas taivhas.

Nägen, – sanui uk, – et tekoi, mi om päiväine. Päiväine tob ristituile lämäd da sur’t ilod! Se eläb toižes mägen poles, korktan aidan taga. Pit’kha heredal pedral tarbiž ajada, miše nägištada päiväšt. Ristitun elod ei täudu, ku astta jaugai pidust’ necidä aidad sinnapäi.

Vaiknašti kundliba Pimedan man eläjad ukod da čududelihemitte om nece päiväine, kudamb voib antta lämäd da ilod?...Kulištiba ukod mustad velled-ki.

Äkkid kidastaškanziba:

Meletomad ristitud!
Jose mirus voib olda mi-se mugoine, mitte voiži antta ilod da lämäd sil-žo aigal? Jose voib olda mi-ni mugoine, midä em tednuižigoi? Nece uk om kelastai, starinoičeb teile sarnoid, a kundlet! Ei ole mirus mujud paremba mustad! Lögam händast da ajagam meiden maspäi!

Pimedan man eläjad meletiba, jose starinoitud sarnas voib löda?

Melev uk likuti päl, kibinad sil’miš kadoiba. Sanui hän:

Om jüged uskta sihe, midä ed näge.
No ku om aid, om midä-se sen taga-ki. Ku om mägi, om ma sen-ki taga. Ku oma tähthaižed, ka voib olda toine-ki sur’ tähtaz, hoštai, kut sada tuhid tähthid, läm’ da čoma. Om mirus äi toižid mujuid, ei vaiše must. Must om manitusen da kelastusen muju. Minä lähten. Tulen vaiše sen ristitunnoks, kudamb uskob päiväižehe.

Mustad velled tahtoiba tabata ukod, no vauged pedr iški kabjalkadoi uk, a sen ühtes noidasine pedr-ki.

Ristitud tartuiba ičeze enččihe azjoihe Kaik zavodiba eläda, kut ende-ki.

Vaiše üks’ priha ei voind eläda tünäs. Hän pani muštho ukon sanoid päiväižes, mitte andab ristituile lämäd da ilod. Läksi hän pimedan järvennoks, sinna, kus kazvab pedransamal. Kacuhti priha mustaha taivhaze, kacuhti mustaha vedehe da mustaha maha:

Kut-žo hüvä oliži, ku kaik nece ei oliži must!
Tahtoin uskta päiväižehe! Tahtoin nägištada sidä! No melev uk kadoi, abidoittihe händast. Kadoi vauged pedrki. Kut-žo minä löudan sidä mugoižes pimeduses?... Äkkid samlos ozutihe noidasine pedr. Oli se mugoižen vauktan, miše sen nahkaspäi tegihe vauvhemba.

Minä olen tägä, – sanui pedr. Varastan sindai. Ištte raccile.

Priha lujas čududelihe, no ištuihe pedran sel’gha. Pedr joksi samlodme, soidme, siriči mustiš järviš…Sid’ pedr seižutihe. Priha nägišti, miše hänen edes kivel ištub se uk bard pol’vihesai.

Tervhen, – sanui uk. Spasib, miše uskod päiväižehe. Ristituiden keskes voib löuta kaiken vägevid hengid….Ei ole rahvast mugoižita hengita

Spasib sinei hüväs vaihes, – sanui priha. Ole hüvä, starinoiče, kut minei sada päiväižen Pimedan man eläjiden täht? Hot’ sen palaižen, mitte voiži antta meile lämäd da ilod.

Void sinä sada päiväšt, – sanui uk. No sen täht, miše päiväine lämbitaiži kaiked, tariž ristituiden uskond. Ku sinun man eläjiden uskond oliži hot’ hoikan hibusen karččeks, ka siloi-ki voižid sada päiväžen. Siloi se lämbitaiži kaiken.

Hüvä, – sanui priha, ištuihe pedrale da pördihe ičeze maha. Pimedan man eläjile priha starinoiči, kut azj oli, da pakiči heil hibusid. Kaikutte ristit andoi prihale ičeze hibusen. Vaiše mustad velled ei andnugoi