ВепКар :: Тексты

Тексты

Вернуться к списку | редактировать | удалить | Создать новый | История изменений | Статистика | ? Помощь

Mecpertine (Vepsän rahvahan sarn)

Mecpertine (Vepsän rahvahan sarn)

вепсский
Младописьменный вепсский
Astui uk mecadme i sordi ičeze tohesižen burakon. Kadoti ukoine burakon, a se jäi venumaha ted vaste bokalaze. Lendi kärbhaine, nägišti burakon i meletab:
Kacuhtan, mi sigä om südäimes.
Eiik ole mittušt-ni sömäd?
Burakoižes oli pen’ reiguine, vaiše sille kärbhaižele voi-ki sinna ličtas. Ličihe sinna kärbhaine, nägišti äjak-se leibmurušt i meletab:
Sömäd-se täga vähä, a pertine linneb čoma!
Sid’ eläškanden-ki, ni üks’ lind ei koki, da i vihm ei kasta.
Eläb kärbhaine päivän, eläb toižen, ei ehtind völ kaikid leibmuruid-ki söda. Sid’ kuleb, lendab siriči säs’k. Ištuihe reigun verhe i küzub:
Ken pertižes eläb, ken čomaižes eläb?

Minä elän, kärbhaine-burbotai, a ken sinä oled?
Minäsäs’k-bizaidai, pästa adivoihe.
Ka mihe adivoihe, tule, ühtes eläškandem!
Ei ehtind säs’k ličtas burakoho, a reigunno jo bapshaine buzaidab:
Ken pertižes eläb, ken čomaižes eläb?

olem kahten: kärbhaineburbotai da säs’k-bizaidai, a ken sinä oled?
Minä olen kirjav bapshaine. Om-ik teil sijad munun täht?
Sijad-se om, da kutak reigun kal’t void ličtas?
Minei vaiše suugaižed lasketada, en ole sanged, ličemoi!
Nu-ške, tule, tule!
Bapshaine mäni burakoho, a uksidenno möst ken-se buzaidab:
Ken pertižes eläb, ken čomaižes eläb?

olem kärbhaine-burbotai, säs’kbizaidai da kirjav bapshaine, a ken sinä oled?
A minä olen parm-purekaz.
Ka midä tahtoid?
Tahtoižin teidennoks tulda.
Nu-ške, tule, tule.
Ličihe parm-ki burakoho. Zavodihe heil pagin. Kärbhaine sanub:
Minä en ole mitte-se mugoine, miččid om äi.
Minä olen sur’ kärbhaine. igahižed kärbhaižed olem, meile kaiktäna uksed om avaitud. Hot’ kuna lendalong’ om vaumiž. Midä vaiše minä en ole sönu, kus vaiše en ole elänu! En teda, om-ik ken-ni völ mugoine tetab, ku minä?
Ka ved’ i em olgoi hondombad sindai!
Ei midä minun edes kittäs. Kaikil minä otan: čomudel, änel. Ken voib sätas da pajatada paremba, mi minä. Kaik änikod mindai adivoihe kucuba, sötaba, jotaba külläks. En teda om-ik keda mindai paremba?
A paremba mindai niken ei buzaida: bzzzzzzz!!!
A minun än’ i hoik, i heläidai!
Zavodiba ridelta. Ühtnägoi kulištibaken-se kolkotase.
Ken sigä om? Ken pertižehe kolkotab? Täs eläm: kärbhaine-burbotai, säs’k-bizaidai, kirjav bapshaine da purekaz parm.
Ülähanpäi möst nimidä. Vaiše mittese čihkund kulub.
Pidab leta da kacuhtada, ken sigä om.
Minä ezmäižen en lendaminä kaikid tetabamb olen, – sanui kärbhaine.
Minä ezmäižen en lendaminä änel kaikid vägevamb olen, – sanui säs’k.
Minä ezmäižen en lendaminä kaikid čomemb olen, – sanui bapshaine.
A minä kaiked vägevamb olen, voin purda, sikš ezmäižen en lenda.
I möst läksi heil kida da rida. Niken ei tahtoi leta kacmaha.
Ühtnägoi pertižes kuti pimed tegihe.
Ka ken meile päivän sauptab, ken rohtib?
A voi!!! Ka nece hämähouk ičeze verkon kudoi.
Kut olda, midä tehta?
Pidab teramba pertižespäi pageta.
Minä ezmäineminä olen kaikid tetabamb! sanui kärbhaine.
Minä ezmäineminun än’ om parahim!
sanui säs’k.
Minä ezmäineminä kaikid čomemb olen! sanui bapshaine.
Minä ezmäineminä kaiked vägevamb olen! sanui parm.
A kuni pertin eläjad jonon tegiba, ken kenen jäl’ghe lendaškandeb, ka möhä oli jo. Kaik hämähoukun verkoho putuiba, tartuiba igäks.