ВепКар :: Тексты

Тексты

Вернуться к списку | редактировать | удалить | Создать новый | История изменений | Статистика | ? Помощь

Valentina Rogozina. Veroiden Tedolang

Valentina Rogozina

Veroiden Tedolang

вепсский
Младописьменный вепсский
Jatktam paginad Veroiden tedolang-rubrikas. Aigemba kirjutim vepsän rahvahan elon polhe, lapsiden sündündan da kazvatusen polhe, läžundoiden da lečindan polhe, kodi- da argradoiden da pühiden polhe.
Nügüd’ teidenke pagižem kül’betin polhe. Ei ole peitusen, miše kül’betil om ezmäine sija meiden elos. Tozi om, eläm fateroiš, kaik om kebnetud ristitun elos, kodiš voib pestas, ei tarbiž vet kandišta. Vaiše kaiken-se om mel’he kävuda kül’betihe, ištta palatil, henkta räkäl il’mal, hosta hibj vehotkal da lödas vastal.
Vot naku necen polhe mäneb meiden pagin. Enččes meiden paginas olem kitnuded koiv-vastad erazvuiččes elos. A nügüd’ kacum, mitte om vastan rad kül’betiš.
Ende ristitud pezihe kül’betiš joga sobatan. Nece oli erazvuitte rad. Kül’bet’ oli joga surel perehel, ei sand eläda kül’betita. Oliba üksjäižed akperehed, kudambil kül’betid ei olend. Nene perehed pakičihesoi pestas. Niken ei poištand, pästlihe kül’betihe. Vaiše pidi abutada vet toda, haugoid antta, da aigoidme kül’bet’ lämbitada.
Tobjimalaz kül’betin lämbiti vanh ak, kudamb vaiše radoi kodiš, tegi kodiradod. Konz tuleb pert’he nevestk, anop’ opendab händast lämbitamha kül’betid. Ei kacund sihe, miše joga neidišt kodiš opetas puhtastamha i lämbitamha kül’betid.
Lugetihe muga, miše joga kül’betiš eläb kül’bet’ižand emäganke da lapsidenke. Naku opetihe-ki udheze lämbitamha kül’bet’. Kaikuiččel kül’betin lämbitajal oliba ičeze mahtod da ičeze pakičused.
Miše lämbitada kül’bet’, pidab pakitas kül’bet’ižandal. Kaikil oma erazvuiččed peitused, no kaiken-se sanuteltihe muga: ”Kül’bet’ižandaine, kül’bet’emägaine, teiden lapsuded (teiden tataižed, mamaižed, dedaižed, babaižed), pästkat mindai kül’betid lämbitamha, abutagat vaumita, pidägat küudug lämäs, kivuded hulas, skaml’ad da palat’ puhthas. Kükskat pagan hibjaspäi, holed hengespäi, lečkat da spravitagat, tervhut kovitagat”. Risttihe koumehe čogaha i zavottihe puhtastada kül’betid. Edel kaiked ottihe vastoidut vastan (tošt ei sa otta), kasttihe vedel i pühktihe lagen, seinäd, palatin, skaml’ad, lavan. Kandištihe vet katl’aha, avaitihe trub, pandihe haugoid küudugan alle i viritadihe toh’t. Miše kül’bet’ oliži räk pidab koume kerdad tacta haugoid lämoihe.
Konz vezi kehuškandeb da pariškandeb, siloi pidab vaumita kül’bet’. Vaštakoho vedehe ligotadihe vast i pühktihe sil udheze lagen, palatin, skaml’ad, seinäd, lavan, kül’bet’edesen. Saubatihe trub, kül’bet’ oli vaumiž.
Naine, kudamb lämbitab kül’betin, andab necile radole pol’päiväd. Jäl’ges hän oigendab lapsid kucmaha kaik kül’betihe. Kaik tedaba, miše joga sobatan linneb kül’bet’. Edel mäneb hoz’ain poigidenke da mužikad toižiš kanzoišpäi, kel ei olend kül’betid, a sid’ mäneba akad da lapsed. Kül’betihe kerazihe äi rahvast, pestas tarbiž oli heredas, miše kaik ehtižiba olda lämäs kül’betiš. Sid’ ei konz olend pagišta: mamad pezetiba lapsid, vanhembad lapsed iče pezisoiš da otiba sizarid da vellid kodihe. Jäl’ges nored akad pezetiba vanhoid baboid, a sid’ pezihe iče. Erašti küudugale taceltihe hulad vet, kudambaha oliba seižutadud kadag’-vai kuz’-, vai hongvast. Nece parembzoiti kül’betin il’man, kebnenzoiti henkta.
Kül’betid oliba mustad, penenke iknaiženke, pezihe ehtoil, ka viritadihe lamplämoid.
Miše paremboita hibjan nahkad da kovizoita tervhut, pidab pestas ei vannas, a kävuda kül’betihe. Ostkat aptekas erazvuiččid void, ozutesikš, mätahein, kadag’-, kuz’-, hongvoid i sagat tervhut kül’betiš. Vaiše muštkat: edel kaiked pidab voita voil künambrusen kändmuz, miše tedištada, ei-ik ole allergijad. Om-ik kaik hüvin? Varuta mängat kül’betihe! Muštkat, meiden babad da dedad oliba melekahad ristitud, sikš eliba-ki pit’kän igän.
Kebnäd teile löunud da kovad tervhut, kal’hed lugijad!