ВепКар :: Тексты

Тексты

Вернуться к списку | редактировать | удалить | Создать новый | История изменений | Статистика | ? Помощь

Anastasija Lebedeva. Minun died’ois da minus

Anastasija Lebedeva

Minun died’ois da minus

карельский: ливвиковское наречие
Новописьменный ливвиковский
Tartu kynäh -rubriekku jatkuu. Täl kerdua painammo kerras nellän livvikön kirjutettuu materjualua. Net nuoret kirjuttajat ollah Petroskoin valdivonyliopiston nelländen vuozikursan opastui Anastasija Lebedeva, Čalnas eläi Vera Noskova, alavozelazet Vera Larionova da Vera Kondratjeva.

On räkki heinykuun päivy. Nengozet päivät jiäjäh mustoh loppumattominnu. Koirat peitytäh pilveksizeh, vahnat huogavutah murginan jälles. Minä olen kezän aigua kyläs. Minä en nähnyh ni muamua, ni tuattua jo läs kahtu kuudu. Siä on poudu, kai on kirkas päivänvalgies, kai kibjei on kaččuo. Minä vuotan muamua gostih lebopäivikse.
Lapsusaijas jo minä en ihailluh miehii. Tuatto ruadoi taksatorannu, häi oli mečäs kogo kezän, da ku häi ei olluh mečäs kezäl, häi ryyppäi viinua kois, Petroskois. Sygyzyl myö hänenke vastavuimmohänel kazvoi pardu da laihtui vačču. Enzimäzes silmänlipahtukses minä hämmästyin: ongo tämä endine tuatto vai uuzi mužikku? Ahah, endine on, kuččuu minuu sulavastiNasten’ka. No olgah, lähten
sebävymäh.

Naizethäi oldih minun mieles parembat. Buabo oli pehmeisydämelline, häi minuu äbäzöičči, keitti rokkua da pastoi piiruadu da val’l’oidu. A muamo... Muamo oli kaikis paras. Hänel oli muga äijy edusijua! No enne kaikkie oli muaman nuorus da čomus. Nygöi minä ellendän, ku häi sežo oli lapsi. Muamal oli silei valgei nahku, turbiet tukat, suuret vihandat silmät da hänen huulil oli ruskei pomuadu. Kai kylän lapset minuu kadehtittih.
...On räkki hienykuun päivy. Minä jo hyvin tiijän, mi on tovelline igävys. Oraskuus myö tulimmo Siämärveh. Muamale pidäy ruadua täytty vägie. Telefonua täs meil ei ole. Kezämökkilöis eläjät tullah da lähtietäh iäres. Minä rubien huolevumah, syväin kydöy. Tänäpäi häi tulou nepremenno.
Buabale muaman tulendu oli suuri ihastus. Tiettäväine, voibihäi vahnu akku huogavuo bunukas hos kaksi-kolme päiviä! Tytöl on muamo, da muamal pidäy puaksumbah tiijustua tytärdy. Da i midäbo häi yksinäh ruadau kogo kezän linnas, konzu ukko on mečäs? Ruadaugo vai laškistelehes?
Täl räkel heinykuun päiväl minä en voi istuo viluččazes kois. Minä pal’l’ahilleh menen pihale, kapsahtammos, nouzen saruale. Täs meil on kummalline taloi. Kaksi pertiitartuttih bokintoine toizeh, rouno ku siamilazet kaksozet. Vahnas kois eletäh deda Miša da baba Kat’a. Heil on suuri talovus: peldo, ogrodu, žiivatat. Heidy kyläs kunnivoijah. Deda Miša on died’oin velli. Enne minun buabo da died’oi elettih Petroskois omas pienes kois, a sit muutettih fatierah. Died’oi tahtoi eliä kezil suuren rodukunnan koin rinnal, sendähgi piätti tuvva oman koin Petroskoispäi Siämärveh.
Minule saruaspäi avavuu levei nägöala: piha, tie, laukku, vahnu škola, meččy. Tiäpäi, mečäspäi, hänel pidäy tulla. Minä pilčistän silmii, luimotan kačon. Čirittäy, laukan levo čilkettäy päiväzel.
Silkeskie minun tagan närizöy lat’e. Šohistah kuivat lehtetdeda Miša kobizou vastoinke. Häi sanou minule midälienne, minä hörkistän korvua – “ku häi ajoi poujezdal, on jo aigu tulla kyläh”. Deda Miša tavan mugah börböttäy muga hil’l’azeh da laškah, ga minä en voi ellendiä, pagizougo häi ven’akse vai karjalakse.
Minun sydämes tuli tuhahtahes kirkahambi da ilozembi, migu pihal täl räkel heinykuun päiväl. Muamo ozutahes mečän tagua.
Ainavo ristikanzu, kuduale muaman tulendu on läs atkal tapahtumu, on minun died’oi. Kezä on hänen aigu. Myö kai luajimmo yhtes: kävymmö meččäh sieneh da marjah, opastummo kirjuttamah, valelemmo vagoloi, panemmo mustoh kirjaimikkuo, lämmitämmö kylyy, resuičemmo kajoloi, kaivammo čyöttölöi, luvemmo iänehkniiguaPro Veru i Anfisu”, ongitammo, ližiämmö da vähendämmö luguloi, sovvammo järvie myö died’oin vahnal venehel, kudai muga hyväle tulou nenäh terval. Died’oi suvaiččou lapsii, ga enämbäl kaikkii häi suvaiččou minuu.
Nygöigi on, tiettäväine, räkkii heinykuun päivii, vaiku minä olen nygöi igävy, vändžäkkö nuori naine. Minul räkes piän kivistäy da jallat puhaldutah. On i kylä samal kohtal, meijän pieni kodi seizou yksinäh da niken sinne ei ajele. Koirat peitytäh pilveksizeh da lapset pal’l’ahilleh han’n’atah pihua myöte. Ku minä igävöičen muamua, soitan hänele. Ga died’oidu ei ole enämbiä täl ilmal. Da konzu minä sen suuren kaimavon ellendin, oli jo myöhä.