ВепКар :: Тексты

Тексты

Вернуться к списку | редактировать | удалить | Создать новый | История изменений | Статистика | ? Помощь

Meletomiš ristituiš (vepsläižen sarnan pohjal)

Meletomiš ristituiš (vepsläižen sarnan pohjal)

вепсский
Младописьменный вепсский
Astui mirudme gol’l’ priha. Hänel ei olend ičeze pertid, ei olend rahoid-ki. Oli hänel vaiše kirvez.
Astui hän, astui da äkkid nägišti, kut čoma neižne kül’bese järves.
Mitte sinä oled čoma! Ku minä voižin otta sindai mehele!
Voižid! No ved’ minun tatoi om kupc. Hän om bohat mez’ i ei pästa mindai mehele gol’l’an taga.
Tusttuškanzihe priha, astui edemba tehutme Nägeb hänkažin poigaine segoi nitihe, ei voi zuda. Priha sid’-žo abuti kažinpoigaižele.
Spasib sinei, hüvä priha! Tegen hüvän azjan sinun hüvüdes. Käri nitid keraha, a minä sanun sinei midä tehta edemba. Priha om kärnu nitid keraha. A nügüd’ taci se da pagekam! Se ozutab ten sinun ozannoks.
Pit’kha joksiba. Äkkid nägištiba pertin ühten verajanke. Neciš pertišpäi mužik läksi tühj vädr kädes da sid’-žo astui tagaze pert’he.
Mužik, midä sinä teged?
Ed-ik iče näge? Minä ton pert’he päivänvauktad, a pertišpäi vön pimedut.
Minä mahtan toda päivänvauktad pert’he, voin abutada sinei!
Ku teged pertin vauktaks, ka andan sinei 200 rubl’ad!
Oti priha kirvhen da tegi iknan, pert’ tegihe vauktaks. Mužik andoi prihale, midä oli toivotanu.
A keraine edehe turuškanzi, se vei prihan da kažinpoigaižen toižehe külähä. Tuliba pert’he da nägištiba: emägaine seižub ištimel, a ižandaine haug kädes jokseleb ümbri hänes da hirid taboiteleb.
Kažinpoigaine hüppähti da tabazi kaik hired.
Ižand da emäg oliba ihastusiš.
Anda meile nece živat! sanuiba . maksam sinei siš 100 rubl’ad.
Žal’ oli prihale kažinpoigašt.
Midä tehta meile, sebranik?
Ala surdu, sanui kažinpoigaine, tägä minei om hüvä, kuti kodiš da rad minai linneb. Ala mindai 100 rubl’as, 300 rubl’as!
Andoi ižandaine prihale 300 rubl’ad. Prihal den’goid ližaduinügüd’ 500 rubl’ad kormanas oli. Voib olda, nügüd’ kupc andab ičeze tütren minei? meleti priha.
Edemba astuškanzi priha jo üksnaze.
Keraine vei händast korbehe, a iče kadoi kuna-se. Äkkid nägišti priha tel kumaitud telegan, a läz sidä ištnuden ukon.
Midä om tehnus? Ken sindai abidoiči?
A-voi, priha, varghad otiba kaiken, midä minai oli. Minä vein surid dengoid radnikoile. Kut-žo minä tagaze tulen, kut sil’mihe kacuhtan?
Äjak den’goid oli sinai?
– 500 rubl’ad. A-voi, min täh minä korbmecas läbi ajoin
No midä tehta! Homendesel gol’l’an olin, ehtal-ki en bohattu. Ota 500 rubl’ad! A minä pätan ičein holed. sanui priha i andoi kaik den’goid ukole.
Astuškanzi priha tagaze kodihe, astui hän da meleti, midä edemba tehta, no nimiččid hüvid melid pähä ei tulend.
Tuli priha külähä, kus neiččen nägišti, küzui läbiastujal ristitul, kus neižne eläb. Löuzi hän necen pertin, ištuihe pordhale, möst meletaškanzi, midä hänele tehta.
Äkkid nägišti priha necidä ukošt. Ukoine tuli prihannoks da küzui:
Midä surdud, abunik?

Naku starinoiči priha kaiken ukole. Starinoiči hän, kut armastab neidišt da tahtoib naida, no hänen tat ei anda tütärt gol’l’ale prihale.
Andab hän, sula, andab tütren! Ved’ minä-ki olen neiččen tat!
Kucui kupc ičeze tütren, blahoslovi norid da vändiba svad’ban.