ВепКар :: Тексты

Тексты

Вернуться к списку | редактировать | удалить | Создать новый | История изменений | Статистика | ? Помощь

Karolina Lonina. Minun pradedoi

Karolina Lonina

Minun pradedoi

вепсский
Младописьменный вепсский
Rürik Lonin om tetab kaikile kut muzejan tegii, vepsän fol’kloran keradai, Vepsän rahvahan horan ühtnik da vepsän kelen opendai, no paiči necidä hän oli Loninoiden sugun augonpanijan. Minä tahtoin starinoita neciš.
Pradedoi sündui 22. sügüz’kud vodel 1930 Kaskez-külän vepsläižiden kanzaha. Laps’aigaspäi hän navedi ičeze röunad da ičeze rahvahan kel’t. Vodel 1946 školan jäl’ghe pradedoi läksi opendamhas Petroskoin radmahttehnikumha slesarikš. Radoi hän Änižen mašinzavodal. Jo sid’ hän zavodi kirjutada runoid vepsän kelel. Vozil 1952-1955 pradedoi oli armijas, a sen jäl’ghe möst radoi zavodal. Elo lidnas nägui hüväks: oli kodi, oli radki. No kerdan školan koncertal hor pajataškanzi vepsän kelel da tuli tusk. Hän meleti: ”Kut-žo minä, vepsläine, voin unohtada kodiröunas? Tatoi da mamoi oma sigä, a minä olen lidnas!”. Hän pördihe kodimale, zavodi rata Šoutjärven kohenduztöpajoiš.
Anna Petrovna Lonina (Karginskaja) om minun prababoi. Hän om sündnu Vehkojaha. Hänen tatoi koli voinan aigan. Mamoi lapsidenke ajoi Šoutjärvehe da zavodi eläda mužikanke. Ižindam oli kova tabal da kazvati lapsid kovin. Kanzas mahttihe tehta kaiken. Rürik Lonin homaiči čomad da nor’t Annad da koziči händast.
Nor’ kanz zavodi eläda eriži. Rürik lujas navedi ičeze pertid. Hän oli hüvän sauvojan da ižandan. Rürik ei heitänd ni üht kalud, kaik oli tarbhaižen. Kogonaižen päivän hän radoi se radol, se tanhal, se sadus. Pigai kanzaha sündui koume poigad: Sergei, Anatolii da Viktor. Anna Petrovna johtutab: ”Lujas hüvä oli ristit. Armasti akad da lapsid. Arvosti kazvatajid”. Tatoi openzi poigid äjile. Vanhemb poig om hüvä sauvoi. Hän om lendnu äi pertid da nügüdehesai abutab külänikoile. Hän om minun dedoi (tatan tatoi). Minun tatoi navedib tehnikad, hän kaiken aigan abutab toižile koheta sidä. Nügüd’ ičeze vanhemban poigan kanzas eläb Anna Petrovna. Tervhuz’ om jo väl’l’.
Noremb poig Viktor kirjutab runoid da om hüvä kalanik. Nügüd’ hän omŠoutjärvelaine”- ecindjoukun pämez’. Nece ecindjouk tegeb sur’t radod. Sen radon satuzozuteluz školan muzejas. Neciš ozuteluses oma kirjeižed da kalud, miččid löuziba kaivandsijoiš. Viktor Rürikovič kaiken aigan ližadab ozuteluzkalud. Hänen Art’ompoig ühtes tatanke ühtneb kaivandaha.
Nügüd’ Sergei da Viktor oma Šoutjärven požarmehed da abutaba ristituile jügedas aigas. Heiden poigad Saša, Anton, Maksim da Vadim mugažo oma požarmehed.
Meiden prababoil da pradedoil om seičeme vunukad da kaks’ pravunukad. Heiden elo oli pit’k da ozav. Minun dedoid ei ole jo hengiš. Prababoi saneleb, miše hän läksi elospäi aigoiš. paksus johtutam händast, konz kacum poigihe da vunukoihe, ved’ oma Rürikan jatktand.
Minä tedištin äjan ičemoi prababoin da pradedoin polhe. Heiden elo oli ozav. kahten kazvatiba hüvid lapsid da paniba heihe parahimad, midä teziba da mahtoiba.
Minä voin ületas minun pradedoil da meletan, miše toižile meiden kanzan suguile pidab muštta hänes. Sikš minä tahtoin kaita pradedoin istorijad heiden täht.