ВепКар :: Тексты

Тексты

Вернуться к списку | редактировать | удалить | Создать новый | История изменений | Статистика | ? Помощь

Oksana Čurigina. Kut mezjaižed tegihe hüvikš radnikoikš

Oksana Čurigina

Kut mezjaižed tegihe hüvikš radnikoikš

вепсский
Младописьменный вепсский
Eli-oli kaks’ penikašt laškad mezjašt. oliba sebranikad da pidiba ühtejiččid sobidkaks’ šoidukast paidad päl da mustad šapkad päiš. Kezal lebaižihe da mänetiba aigad tühjan: lendiba mecas da söiba magukast änikoiden kärmeht, joiba puhtast vet jogespäi, venuiba vihandas heinäs da ihastuiba lämähä päiväižehe. Heiden armaz rad oli kacta kut toižed živatad, lindud da gavedid tegeba jogapäiväšt radod.
Muga keza mäni-ki. Kerdan mecha tuli vilu sügüz’. Lehtesed lankteškanziba puišpäi, kaik čomad änikod koliba viluhu i mezjaižil ei olend nügüd’ nimittušt sömäd. kül’miba, no nikuna ei voinugoi peittas kovas tulleišpäi, tahtoiba söda, no niken ei tahtoind abutada heile, ved’ kaik toižed živatad jo amu zavodiba vaumitadas tal’veks. keraziba sömäd kogonaižen kezan. Oravad kuivaziba senid da babukoid, miše tal’vel tehta čomid magukahid pirgoid. Kondjad keraziba met da paniba sidä surihe bučuihe, ved’ mezi om zel’l’ kaikiš läžundoišpäi. Neglikod keraziba rusttoid jablokoid da vediba niid ičeze uruhu. Jablokad oma neglikoiden armaz söm. Linduižed tegiba penid aitaižid pezoiš i kezal paniba niihe duhukahid marjoid. Tal’vel lindud lendiba toine toižennoks adivoihe jomha hulad čajud marjkeitosenke. Jo sügüzel mecan eläjad paniba päle lämid sobid. I vaiše kaks’ laškad sebranikad pidiba ičeze šoidukahid paidoid, miččed ei lämbitanugoi heid, ei kaičenugoi kül’mäs säspäi.
Kerdan mezjaižed ištuiba pun oksal da meletiba, midä-žo nügüd’ tarbiž tehta. Heil ei olend kodid, sömäd, toižid sebranikoid, kudambad voinuižiba abutada heile. Ved’ niken ei tahtoind sebrastadas laškoiden mezjaižidenke. Heiden hambhad jo kolkotihe viluspäi, penikaižed suugaižed muga kül’miba, miše mezjaižed ei voinugoi leta.
Necen aigan siriči sebranikoiš lendi vanh Mezjainebaboi. Hänen päs oli läm’ paik, a käpšuiš villaižed alaižed. Hän nägišti, miše pened sebranikad kül’miba oksal, küzui, kuspäi oma, mikš tägä ištuba vilus säs? Starinoičiba kaikes raukad mezjaižed, voikiba karktas. Žalleiči Mezjaine-baboi kaht gor’ahišt, kucui ičeze kodihe.
Kaiken tal’ven Mezjaine-baboi joti penikaižid mezjaižid hulal čajul babarmkeitosenke da söti vatruškoil. A sebranikad el’genziba ičeze vigoid, abutiba kodiš, tegiba kodiradod.
Konz udes tuli keza, sebranikad radoiba joga päivän homendesespäi ehthasai: tegiba hüvän kodin, keraziba sömäd tal’veks. I nikonz ei unohtanugoi vanhad melekast Mezjainebaboid, hänen hüväd abutegod.