ВепКар :: Тексты

Тексты

Вернуться к списку | редактировать | удалить | Создать новый | История изменений | Статистика | ? Помощь

Mie tuatolla rikoin venehen

Mie tuatolla rikoin venehen

карельский: собственно карельское наречие
Тихвинский
- Sinä edg ole nähnyt kui venehtä luajitah?

Venehtä?

- No.

Ga venehtä, tädä puušta?

- Puušta, da.

A mie, myö luajimma iče heidä.

- Sano kui luajitah.

Ga toožo. Pidää tädä. Luja l’öydie toožo, hyvä. Štob ois’ luja, pakšu. Ka v obxvat n’i viel’ä štobi, jäis’ ka. Vuakšua kakš ois’. Ei šais’ ottua, n’i ka šindäh l’ienöö hyvä veneh.

- Mmm, mmm.

Mie vähän a. Ka poiga že. Ka vašta že. Ka vašta ž ol’i. Häm mahtaa hyvin luad’ie. Pojat ka on, luajitaa hyvin. Mie tuatonke že luajin toožo. T’iijän kuin a. A pojat ka luajittii. Ven’ehie. N’ydgi viel’ä. A tänä vuona jo luajittii molen t’ossuloista. Puušta hyl’l’ättii šill on jygie. Ääjä pidää dolbie. Täštä huavašta že. Pidää händä veštie, n’okat že. Veštie. Rannat. A šidäm pidää, kah. N’okissa že luad’uu l’eviemmät n’ämä. A kežel’l’ä že pidää jättie vain počki, mis’s’ä štobi hän, en’ämmäl’d avaaduis’ že n’i. Ka vaim muon’e väl’i jieh. Ka kuokka šinne mänöö. N’i ka šiel’ä, pidää kaikki kuokalla muoz’ella, kah. Huabakuokka i nazivaiččiččoo. Täl’l’ä kuokalla kaikki šiel’ä dolbie. Kun’i pakšumbi ž on, n’i n’ičevoo, a šidän no ka.
Pannaa storoškoi häi-, heih. N’iin ka toine toiz’ešta ka muozet väl’it, storoškat. Räbinäz’et pual’ikkaz’et, ka muoz’et kolot’t’iečetaa täh. Häm mänöö, hän on, huaba že pehmie, a n’ämä ž on, räbinä ž on kova. N’i ka muoz’ie špil’kaz’ie luajit. I kolot’it. Ka niin, kolot’it. N’i ka täl’l’ä kuokalla že jo rubiet kuokiččemaa. N’i kuin ka dää täh doojit. Načit iemm en’ämbi el’ä koše, ei n’i l’äbi lookon luajit. N’i ka n’ämä. Storoškat i nazivaičeh, što. Kuin l’öövit tämän ni. Hyl’gie. Puhašša vain rouno štob ois’ da i.
Mie, mie tuatalla rikoin venehen yhen. Luajimma da. Puhaštuas’s’a toožo. Da kiirehtämäh rubein al’i midä to da. N’i ku t’apn’in, nu а l’äbi šinne kuokka i uid’i. Ka šanoo: ”Šie i rikoit venehen”. A rikoin kuin? Udaadu, l’äbi šinne uid’i, kuokka n’i. A šidän, pidää tulella händä jo tädä, rozved’ie. Haadua tulella. Luajit tää pit’ät hallot, venehem pidohuot. Virität šidän kaikki, kaikkeh palais’. A yl’ääh palat’it ših luajit. Šohilla panet šinne da, tänne. R’uuvutat, n’äil’l’ä r’uuguloil paned venehen. Aala tul’i ka. Šiel’ä. Tul’i aala palaa, händä. Ägiöššä, ägiešš on. T’iel’dä pidää räbinie varuštua. Pual’ikkaz’ie muoz’ie, räbinäz’ie. N’äil’l’ä pual’ikkaz’illa händä rub’(j)uoh avuamaa vain. Ka panoo pual’ikkaz’en šinne. vrod’i ku pöngieldää. Ni ka molembih randoih panet, panet pual’ikkaz’en, hän avuah avuah, avuah hänee. Kun’i, kun’i pidää s’iula, šin’i avuah, avuah. Voit avata sovs’im händä ku. Sispodvol’.

- M- hyh. Mu- hyh.

Da ka n’iim mie. Lujimma venehie.

- Ahah.

A šidän avaaduu, šidän kokorat panoo. Kolmin kokoroin panet, muoz’et, kah. N’okkih, kokora da kežel’l’ä kokoran da i. Šidän n’äil’l’ä i rub’(j)uo pidämäh. N’äih loukot luad’iečetah, šiduoččoo hän šiel’ä. Tädä, kokora že. Iellä vičoilla. N’yt že provlokoilla šivotaa.