ВепКар :: Тексты

Тексты

Вернуться к списку | редактировать | удалить | Создать новый | История изменений | Статистика | ? Помощь

Zinaida Dubinina. Vladimir Brendojevan mustokse

Zinaida Dubinina

Vladimir Brendojevan mustokse

карельский: ливвиковское наречие
Новописьменный ливвиковский
Kirjuttai ruadau omale rahvahale. Konzu kuolouruatah hänen runot da muut kirjutukset. Myö mielihyväl kuundelimmo TV:s Vladimir Brendojevan runoloi, kudamii lugiettih karjalazet. Löydyi karjalastu. Rahvas, ket kuundelitto, kirjuttakkua oma mieli. Nengomii luvendoi, paginoi pidäs jatkua TV:s, pidäs kuulta lapsiengi iänii.
Kuulin hierus paginan, kui hyvä on kuunnella runoloi omal kielel. Menin kirjastoh da otin Vladimir Brendojevan kniigan. Hänen runolois on meijän elaigu.
Karjalan kieli. Meidy ei opastettu sil kielel, a myö pagizimmo. Min kerdua sinä olit kuolemas, a ielleh vai elät. Vikse pitkät da hyvät ollah sinun juuret. Juurittah ni kargei heinäine ei kazva. Net juuret oldih lujat, konzu elettih meijän hierut. Sie kaikin paistih vai omal kielel. Muga kirjuttamattomannu eli kieli.
Kerran Kotkatjärven školah tuldih kirjuttajat lugemah omii runoloi. Heijän keskes oli karjalan kielel kirjuttai Vladimir Brendojev. Se oli 1980 vuozil. Kaikin kerävyimmö kuundelemah runoloi. Ken meis opastajis, libo opastujis kuuli runuo karjalan kielel? Niken. Se on vaigei kerras ellendiä da ottua iččeh. Yksi opastai sanoi: “Tämä ei ole karjalan kieli.”
A minul oli žiäli omua kieldy. Tiettäväine, minä ellendin kai sit sanoingi:
Tämä on karjalan kieli, no myö ammui emmo kuulluh runuo karjalan kielel.

Pidäy harjavuo niidy kuundelemah. Pidäy kiändyö omah kieleh.” Tiettäväine, meijän mieles oli silloi runozii, luguzii, pajoloi omal kielel, no täs oli nygöi midälienne uuttu. Jälles sidä minägi rubein luadimah runozii omal kielel. Vot moizet myö olemmo naizet, kaikkie varuammo. A kačo, löydyi rohkei mies, kudai rubei kirjuttamah omal kielel. Vikse puutui eliä vierahal rannal. Oma mua on kallis.
Kui meijän kielele, meijän kul’tuurale pidäs nygöi rohkiedu miesty, kuduat nostettas karjalan sanan.
Hierulois on ylen vähä miesty. A vahnembua valgeipardua kui Väinämöine, ei ole niyhty. Kunne mendih miehet, se työgi tiijättö. Gu oldanus hengis meijän tuatat! A myö, akat, olemmo painettu ruavol, voinil da nälläl.
Joga rahvas on ylbei omal mual, omal kielel, kul’tuural. Vai muga voibi eliä muailmu.
Passibo Vladimir Brendojevale, häi nostatti meidygi. Häi hyvin otti vastah minun enzimäzen runonKaivoineda minuu sanoikaivozekse” (toinah šuutkah), a minul oli hyvä mieles. Žiäli, häi kuoli aijoi. Hänen kalmu on Kuunilas, Anukses. Minä olin händy muah panemas da luvin hänen kalmal runon, kuduan Viktor Makarov kyzyi Oma Mua -lehteh dai painoi sie. Sie oldih sanat:
Myös itköy meijän oma Anusrandu,
Armahas poijas pidäy erota.

On midä itkie! Hyväl sanazel
Häi armasteli sinuu, kiitteli.

Anna hänele muadu palaine
Sinun rajattomazil niittyzil.

Anna hänele kebjiet muahuzet.
Suvaiče, kui suvaičči sinuu häi,
Konzu käveli nämil randazil
Da tuli kodih pitkäs matkaspäi.

On kaikenmostu meijän elokses,
No huolimata vaigevuksis, anna
Ilmažen ijän eläy Anukses
Mustonnu runoilijas karjalaine sana!


Kirjuttajat ruatah omale rahvahale. Vladimir Brendojev tuli omal aijal. Karjalan kieli oli silloi jo häviemäs, se vuotti pellastajua. Silloi häi sidä sanottih kirjattomakse kielekse, gu ni lugie, ni kirjuttua ei sua. Nygöi sidä niken ei voi sanuo, sen tunnustettih nygöi suuretgi opastunnuot miehet. Omal aijal minä vastavuin Pertti Virtarannanke, häi äijän ruadoi karjalan kielen hyväkse. Myö pagizimmo sit Helsinkis. Nygöi net hänen sanat minä lövvin internetas. Ni mi ei hävie. Se pagin oli painettu Oma Mua -lehtes 25.05.1996. Händy pagizutti Ramon Nieminen. Enzimäi hyö paistih Puadenen, Sellänjärven paginas. (Minä en rubie eroittelemah joga hierun paginluaduu. Ellendämmö hyvin). Sit Pertti Virtaranta sanoi: “Sit on livvin paginmurreh. En voi sanuo murre. Myö nimidä, nikenen kieldy emmo murendannuh, emmo voinnuh murendua. Meijän hierut oldih muga eroitettu muailmas, sie se kieli kehityi, sil oli oma matku, omat runot, pajot, suarnat.
Pertti Virtaranta jatkoi: “Sit livvin paginas on luajittu livvin kieli. Hyvä se rodih kieli. Suomesgi puaksuh kuulenkarjalazet paistah livvikse.”
Mikse omal roindumual ei vois eliä livvin kieli? Mikse nenga äijy paginua. Niih paginoih seguou äijy rahvastuket tietäh sen kielen i ket ei tietä sežo sanotah oman mielen. Pidäygo se meile?
Nygöi hieru eläy uuttu elaigua. Škola vuozikymmenii oli ven’alaine. Se ruadoi oman ruavon rahvahien keskes, opastajat puaksuh sanottih: “Karjalan kieli on tiel, pidäy opastuo ven’ua”.
Oligo se oigiesti sanottu? Pidigo hyllätä karjalan kieli da torata sidä vastah?
Nygöi školan loppenuh nuori naine, hierun johtokunnas ruadai ylbiesti sanou minule: “Minä en tiijä ni sanua karjalakse!”
A toizet tietäh, i joga hierun eläi tiedäy kaksi kieldy. A vahnat ellendetäh suomen kielengi. Elos opasti. Nygöi puaksuh ven’alazet nostah meidy vastah: “Mikse teile pidäy karjalan kieli?” A meile pidäy. Pidäs ga sellittiä täs, mikse se meile pidäy? Äijy kieldy on muailmas. Net kai pidäy. Kieli sidou joga rahvahanhänen mennyön aijanke, a se on ylen äijykai rahvahan kul’tuuru, kai bohatus. Mit olizimmo myö sittäh?
No kai se on aijan ruado. Menöy aigu, dai rahvas ellendetäh sen, gu pidäy hyvänny pidiä kaikkie täl mual, midä andoi meile Jumal. Sit vaste mual loppietahes voinat da torat.
A myö? Myö olemmo lähtijät da uvvet tullah sijah. Myö heis duumaičemmo, a hyö ruvetah mustelemah meidy da otetah meis kai, midä myö luajimmo hyviä täl mual. Se on meijän kul’tuuru.