ВепКар :: Тексты

Тексты

Вернуться к списку | редактировать | удалить | Создать новый | История изменений | Статистика | ? Помощь

L’ubov’ Nesterova. Täs on minun kodi

L’ubov’ Nesterova

Täs on minun kodi

карельский: ливвиковское наречие
Новописьменный ливвиковский
Minun kodoilu on Ylä-Videl. Sie minä näin päivänvalgien, sie luajin enzimäzii askelii, sie meni lapsusaigu, sie minuu kazvatettih muamo da tuatto. Se on kohtu, kunne minuu ainos käsköy syväin. Täs kyläs elettih tuatan ezi-ižät. Pikkoilas eli minun Moi sei-pruavodied’oin tuatto, Ti mofei-pruavodied’oi da F’o dortuatto. Enne Pikkoilu oli erillizen nu kylänny, tuatan roindutovestukseh pandih merkile juuri Pikkoilu-nimi. Nevvostoliiton aigua Pikkoilu da vie moni piendy kyliä ruvettih kuulumah Ylä-Videleh.
Dorogu kyläh on hyvin tuttuvoin umbisilmin astuo. Jallai astujes on vägi matku, virstua viizi, a toinahgi kuuzi on meččydorogua myöte. Mašinal piäzet pikoi kodvazes.
Enzimäi vastah tulou huutoru. Muga ammuzel aijal sanottih kohtua, kus seizoi yksi kodi. Sit sih kohtah rodih pieni kylä.
Konzulienne 1930-luvul huu - toral oli kluubu, alguškola, kus opastui minun tuatto. Häi kerdoi, ku hänen enzimäzenny opastajannu oli Godareva Aleksandra F’odorovna, kudai eli pertizes školan talois. Vuvvennu 1963 täh školah lähtingi minä. Nygöi ammui jo ei ole nigo kluubua, nigo školua. Školas mustoitetah vaigu puut, kuduat istutettih školas piäs syöt opastujat.
Ielleh ajammo muga sanottuu Školan kujuo myöte. Sen mollembil puolil levitäh pellot. Siepäi jo koit nävytäh. Kumman luaduh seizotah kyläzet, jogahine kudualois oli ennevahnas erillizenny kylänny.
A myö ajammo ielleh, heitymmö mäispäi alah, sie zavodih Alango. Se on keskihieru, enne sie oli laukku. Kai uudizet sie rahvas tiijustettih toine toizes. Silaigua hieru oli suuri, rahvastu oli äijy. Kylänpiä lagevolpiettih pruazniekkoi, rahvastu tuli ylen äijy. Rahvas tansittih, kižattih da pajatettih. Ozuttihes, ku ruavahatmuututtihnuorembikse, a myö, lapset, mielihyväl kačoimmo, kui vahnembat piettih iluo.
Kyläs oli žiivatankazvatandufermu. Mustan suuret vahnat puuhizet koit. Nygöi net voibi nähtä vaigu vahnois fotokuvis.
Alango-kyläs ymbäri ollah ylängöt. Enne ylängölöis oli moni kyliä, ga niilöin nimet jiä dih vaigu vahnoih rahvahanluguloih, niidy kaikkii sanottih Mägevehekse. Sie ennevahnas joven koskil oli Mihail Borisovan suuri mel liččy. Melliččy oli hyvänny avunnu kyläläzile, ga 1930-vuvvel Mihail Borisovua sanottih kulakakse da työnnettih Sibirih. Muga melliččy loppi ruavon.
Kui Ylä-Videlen toizisgi kylis, Pikkoilas oli kolhouzu, sen nimi oliKomitern”. Paikallizet eläjät suadih ruadopäivät. Vidlitskii-sovhouzan avattuu, kol houzu salvattih.
Pedru Suuren aigua joven toizel puolel oli meččypiluanduzavodu. Sie pilattih laudoi. Videlen Suussah, kus jogi virduau Luadogah, laudoi viettih heboloil, sit pandih net baržoih da järvie myöte ajettih Piiterih. Kyläläzet tädä matkua sanottihlaududorogakse”. Nygyaigassah täs mustoitetah suuret lastumäit, kuduat jo ammui meččävyttih...
Alango loppih, jälgimäzenny seizou vahnu časounu, a dorogu nouzou mäile, kudual on vie nelli kodii.
Tiäpäi nägyy kai minun Pikkoilu. Siksego lienne Pikkoilakse sanottih, gu on ylen pieni hieruine, pikoi pikkaraine? En tiijä, vai sen tiijän, gu parembua Pikkoilua ei ole nikus.
Tulet oman koilluokai hengen täyttäy. Tiä minä kazvoin, tiä eli paras ristikanzu muailmalminun muamo. Ainos vuotti meidy käymäh, a meil ruavot da dielot, ainos aigua ei olluh, kezäl kodvazekse vai piäzet... Prosti, muamo-rukku... Muamo, hyväntahtoine da mielevy naine, tuatanke, kudai oli kahtes voinas, maltoi eliä jygielöis aijois da kazvattua lapsii. Meil ainos himoitti tulla järilleh omale kynnyksele, meidy kučuttih oman koin ikkunat. Oligo sinun elaijas mostu, konzu tulet kodih kodvan aijan peräs? Sit ellendät, kui syväin hillenöy, konzu lähenet kodih. Muamua da tuattua jo ammui ei ole täl ilmal, ga tämä tundo meile jiäy... Meidy tervehtiy muaman armas kl’ona. Muaman kuoltuu kl’ona kuivi, ga aijan mendyy se elavuiruvettih kazvamah uvvet vezat. Enzikse pidäy kävvä joven randah. Elämmö ihan kosken rannas, ainos vezi burhuau. Aigazel keviäl jogi on ylen kohua ju. Loittonsah kuuluu jyryjiä lähtöy kulgemah. Mustan, kui pienenny keviäl sidä vuotimmo. Mugai nygöi ihastuin, gu pieni lapsi. Iespäi jiät tartuttih, kerras vezi joves nouzeldi. Terveh, kuldu jogi! Passibo, Jumal, ku piäzin omah randah... Vuvven 1873 eländykohtien luvettelun mugah, Pikkoilas eli 32 hengie: 16 miesty da 16 nastu, kuduat elettih kuvves talois. Vuvven 1906 eländykohtien luvettelun mugah kyläs eli 24 miesty da 20 nastu. Taloidu oli jo kaheksa.
Pikkoilas minun lapsusaijal oli äijy rahvastu. Kymmenes talois oli enämbi 50 hengie. Joga talois oli lastu, kai viizin hengin. Nygöi jäi kuuzi kodii. Myö susiedoinke tulemmo kyläh aigazel keviäl. Kolmes kois eletäh myöhäh sygyzyssäh. Toizih taloloihgi toiči kezäl tullah rahvas. Hyö tiijustetah roindukyliä da vahnembien kodiloi da lähtie täh järilleh linnoih.
Pikkoilu seizou ylen čomal kohtal! Kaiken kezän otan kaikenmostu kuvua. Havačun huon deksel aijoi, kačahtammos ikkunah. Päivästy vie ei nävy, vai taivas sit puoles ruskottau. Ruskotetahgi puun ladvat. Joven piäl on valgei höyry. Pidäy kiirehtiä pihale da ottua kuvii. Astut heiniä myöte, kaikkiel on kastien pizarehet. Pidäygi kasteheinät kuvah ottua. A parahat kuvat roitah huondeszor’azel otetut! Myöhä illal, konzu jo päiväine laskeh, sagei valgei höyry heittyy peldoloin piäle. Taivas, meččy, peldokai on yksinäine. Palazen peräs ei nävy nimidäkaikkiel on valgei höyry.
Hyvä on kezäl Pikkoilas. Žiäli on vai, kezä terväh huškahtah, jo vilu vihmu pizardu lykkiy... Terväh pidäy kartohkoi kaivua da ouvoššiloi kerätä...
Duumaičen, ku muamo da tuatto ollah iložat taivahas, ku kai on kunnos, ku heinitynnyöt pellot uvvessah muokatah, kai kazvau da kukkiu!
Kyläh tulduu syväimel rodieu uuzii vaikutuksii da mustelmii minun ezi-ižis. On tärgei tiediä, kuspäi olet rodužin, ket oldih sinun pruavobuabon muamo da died’oi, äijygo vuozikymmendy täs elettih meijän eziižät. Täs, Pikkoilas, on minun juuret. Täs on minun kodi.