ВепКар :: Тексты

Тексты

Вернуться к списку | редактировать | удалить | Создать новый | История изменений | Статистика | ? Помощь

Valentina MIRONOVA. Mieldykiinnittäi löydö

Valentina MIRONOVA

Mieldykiinnittäi löydö

карельский: ливвиковское наречие
Новописьменный ливвиковский
Kezän allus rubeimmo kaččomah veššilöi, kuduat jiädih muaman kuolendan jälles. Yhtes vahnas puuhizes sundugas sobien ual lövvimmö keldazennuon 1944 vuvven Vapaa Karjala -lehten. Kui se puutui maman käzih da miksebo häi säilytti sen, nygöi emmo voi tiijustua, ei ole kel kyzyö. Vikse se petties jäi voinan jälles da kenlienne pani sundugan pohjale alustakse. Onnuako se oli buabo, mamalhäi voinan aigua oli vaiku yheksä vuottu. Myöhembäh niken sidä lehtie ni mustanuh ei.
Rubein livailemah lehtiemidäbo sil aigua kirjutettih. Pidäy sanuo, ku lehtie painettih Suomen Jovensuus da sit vikse tuodih Karjalah. Meil on 12. noumeru, kudai piäzi ilmoih 9. 6. 1944. Enzimäzel sivul on kirjutus Juhannuspäiväh nähte da on pandu suomelazen ofitsieran suuri kuva. Toizel löydyy karjalazien suuri kuva kerdomuksii, erähät niis ollah karjalan kielel. Kolmas sivu on omistettu nuorile, ezimerkikse, kirjutuksis opastetah nuorii, ku pidäy ruadua mual, a ei vaiku menettiä den’gua kinoh käyndäl. Nelländel da viijendel sivul on Päivännouzun Karjalan uuduzii. Enimytten kirjutettih kyläpruazniekois, kui niidy piettih keviäl Karjalan eri čuppulois. Sen ližäkse mainittih, kui pruaznuittih Muamanpäiviä karjalazis školis (suomelazen kalendarin mugah Muamanpäiviä pietäh oraskuun toizennu pyhäpäivänny). Löydyy tiä pieni vuitti voinu-uudizii da saldattukuvii. Lehten jälgimäzil sivuloil kirjutettih, kui nuoret karjalazet oldih käziruadokursiloil Suomes, opastuttih sie vestämäh da nieglomah. Lehtes on enimytten rauhan kuvii: tytöt nieglotah, nuoret naizet varustetah syömisty, veneh järvel menöy, mužikku kyndäy da toizii. Voinah nähte on piirroksii ga niidygi ei ole äijiä. Vikse lehten toimittajat tahtottih kirjuttua enämbän rauhas, ei voinas. Yhten karjalankielizen kirjutuksen tahtozin andua lugiettavakse. Kieli da kirjutustaba on säilytetty.

Gostjas karjalazen emändän läz
Kirj.
Nastja”.
A täs eule vie männyh hätkie aigoa, ku olin gostjas erähtän karjalazen emändän kois. Hot olin vakkinane, oldih minul sie kai rištityt ylen loaskavat. Samovoaras tšuajo keitettih i stolan peäh minut istutettih. Siid oli d’o stolal kannettu piirahat da vadruskat gostjal varoin.
Vahnan emändän ker siid stolan tagoa istuimmo i starinoimmo nämis meijän yhtehizis d’ielolois kaikkeh elämizeh nähte teä Idä-Karjalas. Olis siid kebiembie i d’ygiembie d’ieloi.
Vahna emändä pagizi minul, što en voi kylläl Hospodie kiitellä täs kaikes midä häi on minul i heimokunnal andannuh. Midä vai minä olen hänel molinnuh, kaiken olen soannuh. Liigoi kerdoi olenomas mieles duumainnuh, što minttäh Hospodi minuo muga äijän armastau? Daigo i toizie häi täh dytteh podarkoil mustannoh?
Ku minä primerakse mustelen sidä aigoa, kons voina sai näil sijoil, tullah mieleh kai atkalat i vesselät d’ielot. Meil zavodittih pagizemah, što pidäs elämine kai panna tukkuh da suorie lähtemäh bolševikkiloih matkah, vie meidy mustettih äijän opastoa suomalazie varomah, sanottih, što jesli ne peästäh tänne, ei ni kenel hyvä roi, ezmäi kylläl muokatah i d’älgimäi pogupietah, tapetah. A ei nämie d’ieloloi ylen mielelleh mustele, atkala oli elämine sih aigah, d’oga päiveä i yödä soait varata. Duumaitšimmo, što midä myö gorahized nygöi roajammo? Lähtemmögö vai emmögö lähtie eäreh täl armahal eländäsijal? Jesli lähtemmö peäzemmö yhtel meijän rodnarahvahien ker, kudamat ollah loitombanna cen’al d’o aivombah sinne mändy. Sie ollah zisaren pereh i vel’len lapset. D’ygie on vun’ukoiski erize d’eähä, ku olet heidy d’o hätken ku ominna lapsinna pidänyh, eigo heil ole toatos lizeä, yksin gorahized d’eähäh, jesli moamo roadiezeh mänöö.
A jesli tänne d’eäzimmö, olisithäi ehki omal roindusijal, sih kuolisit, jesli et eleä malttais. Ei himottais ni tädä sijoa d’ätteä vierahil ilmai izändeä. Vie minun kera d’eädäis yks tytär i hanen lapset.
Noaburit d’o lähtyö loajittih i minä sen d’älgimäi duumain, ni kunne en lähte kävelmäh, dai pyrritin heidy deämäh. Ka ei d’eäty, varattih muga äijän. Myö d’äimmö da erähtä pereh meijan ker. Duumaitšimmo vuota kat-šommo mi täs edeh tuloo?
Emmö ni hätkie vuottannuh ku suomalazed tuldih. Myö varaimmo, vai emmöhäi eneä pagoh peässyh, pidi vai vuotta midä hyö meil loajitah.
Saldatat tuldih meijän läz i paistih: päiveä päiveä, maltattoko suomie paista? Myö katšoimmo kodvazen dai heil tervehyzet loajimmo. Duumaitšimmo, ezmäi moanitetah, a sid midätahto rostah.
Vai siid kummeksimmo, ku ei ni midä pahoa loajittu. Lapsil leibeä annettih i pyrritettih meidä kodih mänemäh. Ehtal tuldih meijän kodih i ylen loaskavasti paistih kaikis d’ielolois, eigo ni midä pahoa meil tahtottu.
Nygöi olemmo d’o opastunnuh elämäh suomalazien rodnarahvahien ker i tijämmö, što hyö tahtotah meijän parasta kaikis d’ielolois.
Äijän olemmo näimen d’älgimäzien vuozien aigah soannuh nähtä i opastuo uuzih d’ieloloih, kudamis aivombah emmö ni midä ole tiennyh. Dai lapset on školas opastuttu äijän. Maltetah tšomie pajoloi i štarinoi de vie Hospodie molimah on heidy opastettu.
Da kui se on meis vahnois mielehistä ku nygöi soammo hot d’oga pyheä kirikköh käyvä. Eigo ni kois huoli varata, hot biblija on štolal da itše siid istut sidä katšelemas, ei ni ken kiellä tädä kniigoa lukemas.
Täs hyväs d’o duumaitšen eigo minul ole kiittelmistä kylläl.
Da on vie äijän toizie yhten d’ytyn d’ieloloi. Primierakse täs aivombah duumaitšin, što siid olisin hyväl mielel, jesli lehmän vie erähitši itsel soaisin. Olis se hyvä d’ielo, ei lapsie huolis tyhjil evähil skolah työndeä, puuttuis voida da maiduo kylläl. Ka mäni täs kodvan’e aigoa, da tytöi kävi netšiedä d’ieluo diedelmäs, da i lehmä puuttui. Hospodi se oli minun molindan kuulluh. Olen olluh muga hyvilleh täs i ihastuksis, što en ni kons aivombah.
Olen täs itšemieles duumainnuh, što vai minun zisar dai olis tänne d’eännyh, d’o hänelgi olis elämine poratkas i lehmä leäväs. Oldais kai lapsetki tervehennä eigo muga ugodinnuh, kui olen soannuh tiedeä, što kaks lapsis on do matkoa tehes kuolluh da nygöi mänetiijä kui toizetki eletäh. Ei soa äijemmäli heidy mustella, roit muga atkalal mielel, što eule tolkkuo.
Hyvä on ollut meil teä elos. Ka tulieda päiveä emmo soa vie ni ken tiedeä midä se matkassah tuonnoh. Opittelemmo vai eleä päivän yhteh palah da veššeläl miedel. Tiijämmöhäi, što moas on voina, eigo meis ni ken voi äijemmäli vuotta nygöi midä on soannuh enne miirun aigoa. Roadiel i uurastuksel viemmö hil’l’akkazin elosta ielleh, d’ogahine omal d’olal da siid se miel miirunpäivä erähitši rodie.
Nenga pagizi minul tämä vahna karjalaine emändy i pravdan häi saneli. Dogahine meis on tämän d’ielon omallah duumaitšemizel ellendännyh tämän loaduzeks. Opittelemmo kai yhtes veššeläl mielel eleä ielleh. Terväh zavodie kezä, siid on meil elos äijeä huogiembi ku talven i vilun aigah. Suomalazel sisul on dai enne d’ygehyöt voitelu i nygöi voitellah.