ВепКар :: Тексты

Тексты

Вернуться к просмотру | Вернуться к списку

Kondi, händikaz i reboi

История изменений

14 сентября 2022 в 15:51 Нина Шибанова

  • изменил(а) текст
    Ende zverid, kondi da händikaz, da reboi eliba. Äkkid kondi da händikaz reboin abidiškat’he. ”Huvä, - reboi sanub, - heität abidusen, minä, sanub, mänen derenha da sanun mužikeižele ka. Putub teile”. Heile tegihe čud, kutak necidä mužikašt heile oleiž homeita. ”Sur’-ik nece mužikeine om”?^ ”Ei äjou sur’ ole, no söb äjan”.^ ”Kutak homeita”? ”A mängät-ko gomn’anno, da, sanub, härg sigä sortkatoi, ka hän tuleb sömhä. A tö iče peitkätoiš! Hän, sanub, tuleb-se, ka tii siloi kacutei händast”. Hivä, kondi da händikaz tuliba gomn’anno, härgän sordiba. I kondi libii pedaiha, a händikaz tukuihe ličoihe, dei ištub sigä. Tuleb nece kaži. Tuli, lihad söškänzi. Söb, da vähä, vähä, vähä, vähä, vähä. Kondjale kulub – vähä, händikhale kulub – vähä! Kondi-se nägeb pedejaspei. A händikaz-se ei näge. Tukuihe-se ličoihe. Nu, dei päin…Tari kut-se homeita. Zavodi punoutas sigä, rožin-se, mužikeižhepei. Nu dei hänel händan nökuine vil’skaht’, mustad. A kaži-se dumai hir’, da ku lose händaze. Tukuupei händikaz-se hurahti, da tukunke mecha joksi. A kaži-se pöl’gästii da pedaiha. A kondi-se sigäpäi – da po etapu! Slom’a golovoi. Tuhaht’ orgho da mecha. Da pagištas: nu i mužikeine! Händikaz sab: ”Mindai söškenz’, da, sab, minä uidin”! A kondi sab: ”Sinä uidid, da hän minnno loihe pedeiha, da minä, sab, sigäpei slom’a golovoi, sab, hüpsimoi orgho. I minä-ki, sab, uidin”. Reboi tuli: ”Ka nu kut, nägitei mužikašt”? ”Nägimei. Rebei, nügde mii sindei nikut emei abit’koi”.

14 сентября 2022 в 15:36 Нина Шибанова

  • создал(а) текст
  • создал(а) перевод текста
  • создал(а) текст: Ende zverid, kondi da händikaz, da reboi eliba. Äkkid kondi da händikaz reboin abidiškat’he. ”Huvä, - reboi sanub, - heität abidusen, minä, sanub, mänen derenha da sanun mužikeižele ka. Putub teile”. Heile tegihe čud, kutak necidä mužikašt heile oleiž homeita. ”Sur’-ik nece mužikeine om”?^ ”Ei äjou sur’ ole, no söb äjan”.^ ”Kutak homeita”? ”A mängät-ko gomn’anno, da, sanub, härg sigä sortkatoi, ka hän tuleb sömhä. A tö iče peitkätoiš! Hän, sanub, tuleb-se, ka tii siloi kacutei händast”. Hivä, kondi da händikaz tuliba gomn’anno, härgän sordiba. I kondi libii pedaiha, a händikaz tukuihe ličoihe, dei ištub sigä. Tuleb nece kaži. Tuli, lihad söškänzi. Söb, da vähä, vähä, vähä, vähä, vähä. Kondjale kulub – vähä, händikhale kulub – vähä! Kondi-se nägeb pedejaspei. A händikaz-se ei näge. Tukuihe-se ličoihe. Nu, dei päin…Tari kut-se homeita. Zavodi punoutas sigä, rožin-se, mužikeižhepei. Nu dei hänel händan nökuine vil’skaht’, mustad. A kaži-se dumai hir’, da ku lose händaze. Tukuupei händikaz-se hurahti, da tukunke mecha joksi. A kaži-se pöl’gästii da pedaiha. A kondi-se sigäpäi – da po etapu! Slom’a golovoi. Tuhaht’ orgho da mecha. Da pagištas: nu i mužikeine! Händikaz sab: ”Mindai söškenz’, da, sab, minä uidin”! A kondi sab: ”Sinä uidid, da hän minnno loihe pedeiha, da minä, sab, sigäpei slom’a golovoi, sab, hüpsimoi orgho. I minä-ki, sab, uidin”. Reboi tuli: ”Ka nu kut, nägitei mužikašt”? ”Nägimei. Rebei, nügde mii sindei nikut emei abit’koi”.