Texts
                                            
        
            Return to list
            
                    | edit | delete | Create a new
         
            | history
            | Statistics            
            | ? Help            
        
        
        
            
            Goiša-hatar
         
        
        
                
        
        
        
                
                
                
                
                
                
                
                 
            
Source:
 
        Verez tullei, 2014, p. 18-19
Valentina Lebedeva
        
                
        
               
        
        
    
        
                
        
            
            
            
                    
                
        Goiša-hatar
        
        
        Veps
                
New written Veps
                
      
             Kut Goiša voili otta mehele Ogroin – kaik čududelihezoi! Kazvod hänes oli vaiše pol’tošt metrad, a akan oti kahtele päle korktemban i jügedusel jügedan. Sur’ oli ak, käziš Goišale oli midä pidäda i öl jokseta-ki ka oli kedame! 
 
 Kului pagin, miše ei anda piknida Ogroi Goišale, mugomiš kinktoiš käziš pidäb, miše Goišad perzehatraks ei luge. A kut hö eliba, niken ei tedand, laptaspäi paksus nägub, miše ken ku korktemb, ka se i pä om. 
 
 Kut-se mäniba molodejad anopehe adivoihe. Möhäsine sügüz’ jo oli, trоpaine jädui, i hö se libesteliba kaiken. Goiša pidi Ogroid käzipoles, no neciš situacijas tarbiž völ valita, ken keda pidäb! 
 
 Anopen kuugačunno hö saihe čomin. A sid’ Ogroi libestui, laihaine uk ei voind händast pidäda, i Ogroi langez’, kibedas iški pän. Goiša joksenzi ümbri, abuteli panda akad jaugoile. Jäl’glopui, ak libui. 
 
 – Anda abutan astta, – hüväšti tariči käden Goiša. 
 
 – Erigande! – vongahti ak. – Abunik löuzitoi, säsken vuitte! 
 
 – Ka säsk hot’ pen’ om, a äjile čokeidab verhesai! – iloks sanui Goiša. Näge kut erašti putub sanuda ani ičeiž päle! 
 
 – Aaaa, ka sinä čokeidad äjile?!! – čileganzi Ogroi. 
 
 Pertid vast seižui buč vaigateses. 
 
 – Nügüd’ minä ozutan sinei čokeidusen! Muga čokeidan – ed libu! – i pahizunu Ogroi oti, lendi Goišan i ištuti bučihe! 
 
 Ištuihe Goiša kinktas, jaugoil birbitab, ei voi libuda. A Ogroi mäni pert’he žal’däs mamale miččen sotonanke eläb. 
 
 – A kus om soton-se? 
 
 – Kus, kus?! Ištub bučiš, jaugoil birbitab! 
 
 – Ka voib-ik ninga rata?! Hüvä, minä bučišpäi veden viškeižin, hot’ štanoid ei kastand, ika i kül’mätada-ki kaik sijad voib! – voivotaškanzi südäimeline anop. 
 
 – Ka hot’ i kül’mätaiž-ki kaiken! Kackat-ko, – “čokeidan mä äjile”!!! – näriti Ogroi Goišan. Anop punoti päl i mäni pästmaha vävud bučišpäi. 
 
 Hätken nagroiba küläs necidä azjad i žal’l’oičiba pen’t Goišad. Vaiše ken tedab mi om ristitun südäimes? 
 
 Ogroi koli äkkid, astui, langez’ – i lop – ei tehnus händast, läksi heng. Goišan gor’a oli mugoi sur’kulu, miše hän sedattui ühtes päiväs. Vähän löuduse mužikoid, kudambad ninga värižaižiba kolnuzid akoid. 
 
 I hot’ jäl’ges zavodiba sanuda erasile mužikoile, kudambad akoid kundleba, oma kablukan al: sinä oled Goišin hatar, – no ei kaik kablukad oma ühten vuiččed. Konz sä armastad, ka i kablukan al ei jüged om olda...