Texts
                                            
        
            Return to list
            
                    | edit | delete | Create a new
         
            | history
            | Statistics            
            | ? Help            
        
        
        
            
            Pustpä Annoi
         
        
        
                
        
        
        
                
                
                
                
                
                
                
                 
            
Source:
 
        Verez tullei, 2014, p. 22-23
Valentina Lebedeva
        
                
        
               
        
        
    
        
                
        
            
            
            
                    
                
        Pustpä Annoi
        
        
        Veps
                
New written Veps
                
      
             – Annoi, mijak svatuid-se hül’gaižid? Kenak sindai mehele otaškab? 
 
 – A minä uniš nägin, miše lidnaspäi priha tuleb, veraz, ei meiden malpäi i otab mindai mehele. 
 
 – Ed-ik princad varasta? Mod sinai čoma om, voib olda, ken-se i utniše, a naku mel’t päs om sinai vähakh! 
 
 Annoi muhahtab venol muhul da i lähteb laptaha. Rahvaz-žо nägi, miše radab hän vaiše tühjid radoid, ei ližatomid. Naku toi hän rugižtähthid i ištuti pertinnoks. Mamoi lajiškanzi:
 
 – Ka ken melekaz ristit man kaivab sen täht, miše jäl’ges rujoheinid pertinnoks ištutada? Susedoid jo huiged om, pustaks päks sindai lugedas. 
 
 – Nu ka i mida? Verаst sud ed saupta, pagištas, pagištas dai heittäs-ki, a rugižtähthad ihastust andaba, kacta niihe om hüvä mel’… Mamoi, minä tahtoižin kuzuden ištutada pordhidennoks, korktan, tihedan. Kazvaiži se sureks, oiktaks, linniži kaiken vihand i ei vanhtuiži nikonz! 
 
 – Ka ei ištutagoi pertinnoks puid, jured pertin alle kazvaba, dai völ päiväižen pimitab. Muite-ki päiväšt vähä om! Iknaha öl ku kacuhtad, ka kaiken varu linneb, ved’ miku bukačuine must seižuškab, pimedas pöl’göitab. 
 
 Muhahti Annoi i mäni radole, a sügüzel toi kuzuden i ištuti čogaha linmale, pohjasižele polele, miše kuvahaine semendusile ei lankteiž, a pohjasine paha tullei oksihe putuiž. Kuzut tartui, i kevädel vihoštaškanzi uzil neglaižil, ladv kazvoi mugoine korged i čomakaz, mišto mamale žal’ tegihe restta nor’ vihand puhut. 
 
 – Okha kazvab! Min sä teged, ku laps’ om pustpä! 
 
 I kuz’ zavodi napernas kazda i otta väged i čomut. 
 
 … Kut-se küläha tuliba geologad, Annoihe mel’düi priha i oti mehele, vei Annoin surehe lidnaha verhale male. Kaik läksi muga, kut konz-se uni ozuti. Vaiše se oli huba, miše tusttui Annoi kodid lujas. Čoma oli mužik, hüväd kazvoiba lapsed, a aigoil kingiti rindhad muga, mišto voiži, ka lendaiži lindun karččikš kodirandale, ištuižihe kuzen ladvale i male i taivhale voikaiži pahan, rastajan tuskan… 
 
 Nügüd’-ki völ seižub se kuz’ kesk vauvast koivištod, korged ladv miku kacub, ecib ičeze kazvatajan, da vaiše ei ole jo Annoid necil svetal. Amu venub hän ledos mahudes, a kuzen jured süväs i vahvas pidäsoi tatoiden mas. 
 
 Naku ningoman jäl’gen jäti Annoi! I tahtoin küzuda minä lugijoil: oli-k Annoi pustpä?..