Texts
                                            
        
            Return to list
            
                    | edit | delete | Create a new
         
            | history
            | Statistics            
            | ? Help            
        
        
        
            
            Irdaližed pirdkuvad
         
        
        
                
        
        
        
                
                
                
                
                
                
                
                 
            
Source:
 
        Valentina LEBEDEVA, Kodima. № 1, 2014, p. 6
        
                
        
               
        
        
    
        
                
        
            
            
            
                    
                
        Irdaližed pirdkuvad
        
        
        Veps
                
New written Veps
                
      
             Jo vaugištui, konz minä heraštuin. En teda, min täht minä ihastuin hämäraižehe uhokun päindusehe muga lujas, miku tuli jo keza. Surduin tal’ven aigaspäi, konz keskpäiväd om völ pimed, tusttuin ei muga lämad, kut tahtoin homaita i mujada päiväšt, nähta päiväižen sel’ktoid sil’mäižid. 
 Täl vodel i sügüz’, i tal’v oliba lujas pit’käd, päipaštokahatomad. Poles vodes habi kerazihe nedal’, konz paštoi päiväine. I oli päiväine mitte-se unekaz, alahaline, kauged, miku läžui. 
 Minä avaižin uudimed, homaičin Karinan i kolkotin iknaha: ”Tervhen, käbedmod!” Kolkotehesai käbedmod ištui lumel miku must kera, a sid’ särahti i pakiči: ”N’am-n’am!” ”Dam-dam!” – toivotin minä i zavodin tehta homendezkodiradoid, a rindoiš rehui i viriganzi armastuz kaikehe miruhu. Kut-žo se om čomin lodud! 
 Sünduižem, ka ved’ pigai jo tuleb keväz’! Linneba ruzad homendesed, konz savud päčturuišpäi tegesoiš siren’mujuižikš, päiväl linneb vaigatez, tuleb halloid i hang tegese vahvaks, i homendesel hangadme voiškab eskai joksta taivhan agjaha! I olda ani valdaližele, konz ei tarbiž ecta nimittušt tehut, – ved’ sinä iče valičed ičeiž ted! 
 I sid’ minä el’genzin, miše joksta om aigahk, – must keraine kaiken völ ištub lumel, varastab söndad. Minä polenzin ihastust südäimes i zavodin meletada, miše mir ei ole-ki mugoi oiged. I neniš meletusišpäi homendez tegihe täuttud erazvuiččil filosofižil meletusil.