Texts
                                            
        
            Return to list
            
                    | edit | delete | Create a new
         
            | history
            | Statistics            
            | ? Help            
        
        
        
            
            Mecpertine (Vepsän rahvahan sarn)
         
        
        
                
        
        
        
                
                
                
                
                
                
                
                 
            
Source:
 
        Kodima. № 3., 2014, p. 8
        
                
        
               
        
        
    
        
                
        
            
            
            
                    
                
        Mecpertine (Vepsän rahvahan sarn)
        
        
        Veps
                
New written Veps
                
      
             Astui uk mecadme i sordi ičeze tohesižen burakon. Kadoti ukoine burakon, a se jäi venumaha ted vaste bokalaze. Lendi kärbhaine, nägišti burakon i meletab:
 – Kacuhtan, mi sigä om südäimes. Eiik ole mittušt-ni sömäd? 
 Burakoižes oli pen’ reiguine, vaiše sille kärbhaižele voi-ki sinna ličtas. Ličihe sinna kärbhaine, nägišti äjak-se leibmurušt i meletab:
 – Sömäd-se täga vähä, a pertine linneb čoma! Sid’ eläškanden-ki, ni üks’ lind ei koki, da i vihm ei kasta. 
 Eläb kärbhaine päivän, eläb toižen, ei ehtind völ kaikid leibmuruid-ki söda. Sid’ kuleb, lendab siriči säs’k. Ištuihe reigun verhe i küzub:
 – Ken pertižes eläb, ken čomaižes eläb? 
 – Minä elän, kärbhaine-burbotai, a ken sinä oled? 
 – Minä – säs’k-bizaidai, pästa adivoihe. 
 – Ka mihe adivoihe, tule, ühtes eläškandem! 
 Ei ehtind säs’k ličtas burakoho, a reigunno jo bapshaine buzaidab:
 – Ken pertižes eläb, ken čomaižes eläb? 
 – Mö olem kahten: kärbhaineburbotai da säs’k-bizaidai, a ken sinä oled? 
 – Minä olen kirjav bapshaine. Om-ik teil sijad munun täht? 
 – Sijad-se om, da kutak reigun kal’t void ličtas? 
 – Minei vaiše suugaižed lasketada, en ole sanged, ličemoi! 
 – Nu-ške, tule, tule! 
 Bapshaine mäni burakoho, a uksidenno möst ken-se buzaidab:
 – Ken pertižes eläb, ken čomaižes eläb? 
 – Mö olem kärbhaine-burbotai, säs’kbizaidai da kirjav bapshaine, a ken sinä oled? 
 – A minä olen parm-purekaz. 
 – Ka midä tahtoid? 
 – Tahtoižin teidennoks tulda. 
 – Nu-ške, tule, tule. 
 Ličihe parm-ki burakoho. Zavodihe heil pagin. Kärbhaine sanub:
 – Minä en ole mitte-se mugoine, miččid om äi. Minä olen sur’ kärbhaine. Mö – igahižed kärbhaižed olem, meile kaiktäna uksed om avaitud. Hot’ kuna lenda – long’ om vaumiž. Midä vaiše minä en ole sönu, kus vaiše en ole elänu! En teda, om-ik ken-ni völ mugoine tetab, ku minä? 
 – Ka ved’ i mö em olgoi hondombad sindai! 
 – Ei midä minun edes kittäs. Kaikil minä otan: čomudel, änel. Ken voib sätas da pajatada paremba, mi minä. Kaik änikod mindai adivoihe kucuba, sötaba, jotaba külläks. En teda om-ik keda mindai paremba? 
 – A paremba mindai niken ei buzaida: bzzzzzzz!!! 
 – A minun än’ i hoik, i heläidai! 
 Zavodiba hö ridelta. Ühtnägoi kulištiba – ken-se kolkotase. 
 – Ken sigä om? Ken pertižehe kolkotab? Täs mö eläm: kärbhaine-burbotai, säs’k-bizaidai, kirjav bapshaine da purekaz parm. 
 Ülähanpäi möst nimidä. Vaiše mittese čihkund kulub. 
 – Pidab leta da kacuhtada, ken sigä om. 
 – Minä ezmäižen en lenda – minä kaikid tetabamb olen, – sanui kärbhaine. 
 – Minä ezmäižen en lenda – minä änel kaikid vägevamb olen, – sanui säs’k. 
 – Minä ezmäižen en lenda – minä kaikid čomemb olen, – sanui bapshaine. 
 – A minä kaiked vägevamb olen, voin purda, sikš ezmäižen en lenda. 
 I möst läksi heil kida da rida. Niken ei tahtoi leta kacmaha. 
 Ühtnägoi pertižes kuti pimed tegihe. 
 – Ka ken meile päivän sauptab, ken rohtib? 
 – A voi!!! Ka nece hämähouk ičeze verkon kudoi. 
 – Kut olda, midä tehta? 
 – Pidab teramba pertižespäi pageta. 
 – Minä ezmäine – minä olen kaikid tetabamb! – sanui kärbhaine. 
 – Minä ezmäine – minun än’ om parahim! 
 – sanui säs’k. 
 – Minä ezmäine – minä kaikid čomemb olen! – sanui bapshaine. 
 – Minä ezmäine – minä kaiked vägevamb olen! – sanui parm. 
 A kuni pertin eläjad jonon tegiba, ken kenen jäl’ghe lendaškandeb, ka möhä oli jo. Kaik hö hämähoukun verkoho putuiba, tartuiba igäks.