Texts
                                            
        
            Return to list
            
                    | edit | delete | Create a new
         
            | history
            | Statistics            
            | ? Help            
        
        
        
            
            Vingl (Ülenzoitnus mö unohtim endišt)
         
        
        
                
        
        
        
                
                
                
                
                
                
                
                 
            
Source:
 
        G’urik Vavilkahne, Kodima. № 9, 2014, p. 8
        
                
        
               
        
        
    
        
                
        
            
            
            
                    
                
        Vingl (Ülenzoitnus mö unohtim endišt)
        
        
        Veps
                
New written Veps
                
      
             Kaks’ mest koumen hebonke päzuiba mecaspäi nitröunale i sid’-žo särahtiba: mustan lindun än’ azoti nenid matknikoid. Vinkten, must lind peksihe üläs-alas, üläs-alas, harvašti maihuti kehkeragjaižil suugil i vingui, vingui! 
 Matknikad laskihe nitudme jogennoks i ozaižihe čupuhu: huralpäi, korktoiden mürkiden randoiden keskes, karadme, hilläšti šolaiden jokseb Šokš-oja. Vägen-ki kadoti se siloi, konz urzi-ratkišti Vepsän ülüsen… Edespäi, mugažo korktoiden sel’goiden keskes, matknikoile vastha jokseb Oja. Se, kuti ei riža Šokš-ojan ližad, rigehtib nägištamhas Süvärenke. 
 …Korktemba kazvol mez’ ruši raudpaidan, alasobad i käski amunta katl’aižel vet Šokš-ojaspai:
– Vala harjoile da hibjale! – Verele purdud-näpitud käzil hond mez’ amunzi sel’ktad, lämäd, kuti maid lehman alpäi, vet katl’aižel vägekahale hibjale. Jal’ges, pühkten hibjad pölvazpalal, sanui:
 – Täl ehtkoižel void naida. 
 – Tat sanui: ”Naitan siloi, konz sinä, poig, minei käzile paned Orgjärviden  eländsijan kuvatusen andmused”... Sinä, Mörkoi, ala gonoši minun henged! Rikondveič minai om terav! – must lind pölähti, holišpäin peksihe da vingui pordon. – Linned eläb i terveh ”kuvatusen” tegendan aigan. Kehitoita nece azj! Küläs raccastai küzeleb vanhal ukol külän da järviden polhe. Uk hondoin kuleb da venän-ki kel’t ei teda. 
 – …ka sinun-se külän nimi sanu!…Kut sindai kuctas?…ed teda!? – rändui raccastai. – Minun nimi om Dron! – täputab kämnel rindan, no uk ei el’genda, ei anda vastust. Necil aigal ukon kodinikad varaidamata ümbärziba ezitatad, a raccastajan edehe ličihe naine i, maihutaden kädel pidust’ küläd, kidasti:
 – Edemba! Edemba! 
 – Astkam edeleze, – sanui Merkulai. – Päiväine jo ehthapäi, a znamoid kuvatusen polhe en voi kirjutada. 
 Irdal, seinän veres laučal ištub ei ravaz vägekaz mez’. Hän jo kuli külän uzišton i oli ladnus kucta matknikoid ičeze pert’he… 
 Sömlaudanno loičendan lopus Mörkoi hambasti kalaižen i sid’-žo risti sil’mäd. Naižed-emägad magukahašti vaumičiba kalaižid i čomin levitiba niid tellil. Duhakahad kalaižed noustatiba litud – tirpand oli ani lopus! 
 ...Ižand lugematoman kerdan ližadeli olut adivoiden mal’l’oihe i sanui:
 – Olgat tervhed da melekahad... Minun olut puhtastab südäinelimid, noustatab melentartust teiden azjas. Homendesel midä-ni ka el’gendaškandem... 
 Hol’meližen pit’khibusižen pän Mörkoi ligoti-čuklaiži Ojaha, hosi sen kämnil, hosi paižotanuden modon i voivotaden muštišteli: ”Ehtal pagižlii ižand adivoičeti čo-o-min… o-o-hohoi… kala…hu-u-u. Sunulic… sulenc. Fu-u-ui. Olen jo minä lugenus, a… Br-r. Videl… videl… vinojel. Hm, Vin delau? Nu i nazvanije!...Vinno?” Mörkoi pani kämnen ocale, kuverdanse pidi muga. Konz heiti käden, ka nägišti modon… ”Ha! Vinnica? Vinnica!” – Kidasti Mörkoi. Must lind lendahti i hätken vingui-näugoi toižen randan pal. Mörkoi kämnil taci modoho veden, puzerzi hibused, furskaiži i sanui: ”Vinojel”. Muhaiten oigendaškanzi gurban i nägišti sapkad. Sapkiden säred – pit’käd. Niiš sapkoiš seižui kalanik. 
 Hän oli vönus levedal nahkvöl, kudambal ripui pit’kahk veič. Kalanik vaikti muhaiži. ”Nägi mindai – uradan!” – tärzi-oleti Merkulai, no sid’-žo, kodvas päliči, küzui:
 – Vess?... Vinodel? – ozuti kädel külan polhe”. Kalanik oli korhotelnus värel’gendusespai, no sel’gendzoitnus, ihastusiš kidasti: ”Ka nece om minun Vingl!” – Must vingllind oli vaikti.