Texts
                                            
        
            Return to list
            
                    | edit | delete | Create a new
         
            | history
            | Statistics            
            | ? Help            
        
        
        
            
            Hulad kürzad Tal’ven täht (Venälaine starin)
         
        
        
                
        
        
        
                
                
                
                
                
                
                
                 
            
Source:
 
        Vepsäks kändi Marina Ginijatullina, Kodima. № 12, 2015, p. 7
        
                
        
               
        
        
    
        
                
        
            
            
            
                    
                
        Hulad kürzad Tal’ven täht (Venälaine starin)
        
        
        Veps
                
New written Veps
                
      
             Mamoi Van’oi-poiganke astuiba lumitedme lidnaspäi küläha. Äkkid tuli vastha čoma naine vauktas pövus. 
 – Mamoi, kacu, mitte čoma tädi om! Kuspäi hän om? – küzui Van’oi. 
 – Ole hilläs, poig, nece om Tal’v. 
 – Kuna tö astut? Lähtkam minunke adivoihe, vai varaidat mindai? 
 – küzui Tal’v. 
 – Tervhen, Tal’v. Minä voin mända sinunke, vaiše ezmäi ven poigan babannoks. Poig om völ lujas pen’, – andoi vastusen mam. 
 – Hüvä, minä varastan sindai täs, ala manita, – sanui Tal’v. 
 – Minä tulen pigai, – sanui mam da joksi küläha poiganke. 
 Bab jo varasti heid. Hän segoi kürzkežad jäl’gmäižes jauhospäi, valoi sidä rehtläle, tegihe sur’ hul kürz. 
 – Tulgat pigemba, minun armhad! Ištkatoiš stolan taga da mujagat minun kürzad. Se om kuti läm' päiväine, – sanui bab. 
 – Minä völ nikonz en ole mujanu ningomad kürzad, – ihastui Van’oi. 
 Naine seižui kesk pertid vähäižen da sanui:
 – Sögaha Van’oi, a minei tarbiž lähtta, minä rigehtin. 
 Bab ei tahtoind pästta händast, vaiše mam avaiži uksen i kadoi vauktas uhos. 
 Naine astui tedme da prostihe ičeze pertinke. Ka Tal’v-ki om lähen, tegihe völ vilumba da vilumba. 
 Siloi hän kulišti ičeze poigan änen:
 – Varasta, mamoi, varasta, Tal’v! Minä toin teile kürzan! Ei sa mända adivoihe lahjata. Tal’ven pertiš om vilu, a baban kürz om läm’, da kehker, kuti päiväine. Se lämbitab teid! 
 Tal’v kacuhti kürzaha da muhahti. 
 – Elägat, kevät varastagat! A minei tarbiž leta Pohjoižehe, – sanui Tal’v da kadoi. 
 – Mamoi, mikš Tal’v ei otand minun kürzad? – küzui Van’oi. 
 – Tal’v tahtoi, miše sinä söižid necen kürzan hänen tagut, – nagroi mam. 
 Van’oi ei el’gendand nimidä, vaiše surel tahtol söi magukahan kürzan.