VepKar :: Texts

Texts

Return to review | Return to list

Mourfii

history

August 28, 2019 in 16:14 Нина Шибанова

  • created the text
  • created the text: I oza Jo ammui älykkähät rahvas huomattih, ku oza on kui tervehys: konzu olet terveh, sidä et huomua. Ga vuozien mendyy – kui rubiet mustelemah ozua, kui lujah mustelet! Midä koskou minuu, minä, kui rodih selgei vaigu nygöi, olin ozakkahannu talvel vuvvennu 1917. Unohtumatoi, tuhožu, ruttoh mennyh vuozi! Algavunnuh tuhu tembai minuu, kui revinnyön lehten palan da siirdyi hil’l’azes muapalazespäi muakunnan linnah. Ongo suuri dielo – muakunnan linnu, duumaičet sinä? Ga ku kentahto minunmoine, eli lumes talvel, köyhis mečis kezäl puolentostu vuvven aigua, ni yhtekse päiväkse ei jättänyh omua taloidu, ku kentahto revitti mennyön nedälin lehtel banderoulii hengähtysty peitellen, kui ozakas mieldynyh mies revittäy valpahansinisty konvertua, ku kentahto ajeli 18 virstan matkah lapsensuajalluo jonolleh val’l’astetul riel, tai ristikanzu, duumaičen, ellendäs minuu. Aiga mielužu vehkeh on karasinlampu, ga olen sähkön puoles! Ga vot minä näin niidy uvvessah, nämmii muanittajii sähkölampoi! Linnan piäuuličču, kuduadu hyvin ajelutettih muanruadajien riet. Uuličču, kuduadu myöte ihastuttajen riputtih laudu piirustettuloin suappualoinke, kuldaine kringeli, ruskiet flavut, nuoren brihan kuva, kudual oldih počinsilmät da ihan ebäluonnolline pričosku, se merkičči, ku st’okluveriän tagan ruadau paikalline Bazil’. Tai Bazil’, kudai kolmelkymmenel kopeikal breiččou sinuu konzu tahtot, paiči pruazniekkupäivii, kudualoi on ylen äijy minun kodimual. Tässäh särizen mustelles Bazil’an salfietkoi. Salfietkoi, kuduat pakoitettih kuvittelemah germuanilazen hibjutartumutaudiloin opastuskniigan sidä sivuu, kudual oli ihan selgieh kuvattu kova siifilisubul’ku mittumanlienne mužikan levval. Ga yksikai nämmä salfietkat ei voija rikkuo minun mustelmii! Tiešuaral seizoi tovelline militsiimies, a pölyhizis ozutusikkunois nävyttih raudulehtet, kudualoil oli magieloi piiraihuzii ruskiedu kannatesvuahtie piäl. Lagevo oli katettu heinäl, rahvas astuttih da ajeltih da paistih, laukas myödih egläzii moskovalazii lehtii, kudamis oli uskomattomii uudizii. Ei loitos kuččujen viheldettih toine toizele moskovalazet junat. Yhtel sanal tämä oli sivilizatsii, Vavilonu, Nevskii prospektu. Ei pie paista ni bol’niččua. Täs oli hirurgii-, terapii-, tartumutaudi- da lapsensuandulaitos. Bol’ničas oli leikkavuszualu, kuduas loškotti avtokluavu da hobjazet kruanat, stolat avattih omat mutkikkahat käbälät, piit, vintat. Bol’ničas oli piäliäkäri, kolme ordinuattorua (minun ližäkse), moni akušerua da bol’niččuhoidajua, aptiekku da laboratourii. Toko vai toko, laboratourii! Täs oli Zeissan mikroskouppu da hyvä kruaskuvara. Minä kapsahtelimmos da minule toiči rodih vilu, minuu painettih vaikutukset. Meni äijy päiviä kuni minä en harjavunnuh sih, ku talvikuun hämärilöin aigua buite käskyl yksikerroksizis bol’niččulaitoksis sytyttih sähkötulel. Se sovendi minuu. Vannois bauhui da lökötti vezi, niilöis čukeldettihes da uijeltih ligahizet puuhizet gruadusniekat. Lapsien tartumutaudilaitokses kogo päivän kuului voivotustu da öikehty, hieno abei itku, korizii bul’keh... Bol’niččuhoidajat juoksendeltih, šn’avettih... Minä piäzin jygies takas. Minul e nämbiä e i o lluh f atuallistu vastustu kaikes, midä vai ei tapahtunnus muailmas. Minä en olluh viäry näpistetys kilas da en kipsahtelluhes, konzu tuldih riet da tuodih kohtuine inehmine, kudual vačas lapsi oli poikkizin. Minuu ei koskiettu enämbiä märgyplevritat... Enzikerran minä tunzin iččiedäni moizennu ristikanzannu, kuduan vastus on rajoitettu mittuzillienne ramkoil. Lapsensuandu? – ole hyvä, tua on madal rakendus, tua ikkun, kuduas zuavessiloin sijas ollah valgiet marl’at. Sie ruadau hyvännägöine da sangei, plieššipiä akušeruliäkäri, kudual ollah ruskiet usat. Tämä on hänen huoli. Regi, kiändäi marl’al riputettuh ikkunah päi. Vaigei katkelmus – piähirurgalluo. Kouhkoloin žuaru – terapiilaitokseh Pavel Vladimirovičalluo. Nimidä parembua ei ole migu suuren bol’ničan koneh, kudai toimiu kui voijettu! Kui ennepäi valmistetun mallin mugah luajittu uuzi vintu, minä piäzin koneheh da otin omah vastuoh lapsien laitoksen. Keroimärgy da skarlatiinu temmattih minuu, otettih iäres minun päivät. Ga vaigu päivät. Yölöil minä magain hil’l’ah: minun ikkunoin al ei kuulunuh enämbiä veriäh varaittavua kolahtustu keskel yödy, mi voinnus nostattua da vediä minuu pimevyös kohti varavoh da vältämättömyöh. Ehtil rubein lugemah: enzimäi, tiettäväine, keroimärgäh da skarlatiinah nähte, a sit mene tiijä mindäh minuu ylen äijäl miellytettih Fenimore Cooperan tevokset. Sil aigua rubein arvostamah lampua stolal, harmualoi hiilipalazii samvuaran podnosal da čuajuu, da unettoman puolentostu vuvven jälles unet... Moine olin ozakas talvel vuvvennu 1917, konzu minuu siirrettih muakunnan linnah hil’l’azes tuhožas muapalazespäi.