VepKar :: Texts

Texts

Return to list | edit | delete | Create a new | history | Statistics | ? Help

Erähiči kyläs

Erähiči kyläs

Livvi
New written Livvic
Tavan mugah Man’a-buabo havačui aijoi huondeksel. Häi kačahtih ikkunahpihal oli pimei da oli pannuh lundu. Inehmine lähti keitändypertih da rubei kolaittamah kost’urkazii. Čirkni spičkan da sytytti tuohtuhallot oldih lad’d’attu päččih jo illal. Tuohi pričkoi da tuli vesseläh rubei nuolemah kuivii halgozii. Vahnu inehmine otti labjan da lähti pihale suomimah lundu. Kodazes havačui Pirat-koiru. Se tuli omas sijas, venyttellen da hyväs mieles rubei lekuttamah händiä.
No midäbo? Eigo ole vilu? Muga äijy lundu on pannuh, kusbo nygöi vägie suaja, kai suomie, pagizi buabo koiranke.
Pirat rounoku vastai emändäle haukkumal.
Emändy rubei suomimah lundu troppazil. Sit häi azetui huogavumah da rubei tarkah kaččelemah, palaugo tuli Lukerjan kois, nouzougo savu Makarjevnan koin truvaspäi. Passibo, Syöttäi, tuli palau dai savu nouzou, ollah hengis susiedat. Kuni buabo suomi lundu, lähälolijas pihas kolistih rengitLuša tuli kaivole.
Lu-u-uša, tule čuajuu juomah! kirgui Man’a.
Tule-en, Man’a, vastai susiedu. Kodih tulduu Man’a rubei keittämäh rokkua da pastamah čupukkua. Čuasun peräs Man’alluo tuli Lukerja, a sen jälles Makarjevnagi.
Buabat istuttihes juomah čuajuu da ruvettih pagizemah:
Muga äijy lundu on tänävuon, odva suomin lumet pihas, sanoi Man’a.

Vikse keviäl rodieu äijy vetty, vastai Makarjevna.
Talvi on lumikas, äijy vetty tulou, ga hyvä uudinegi kazvau, virkoi Luša-susiedu.
A-voi-voi, Luška, ongo hos vägie ogrodoi istuttua? vastai Man’a.
Min verran maltammo, sen verran istutammogi, kovah sanoi Makarjevna.
Tottu sanot, selgiä voijammo, da hil’l’akkazin istutammo, hengähtih Man’a-buabo.
Man’a, vala vie hiilavua čuajuu, ylen magiet čupukat pastoit, sanoi Luša.
Man’aine, minulegi vala čuajuu, sanoi Makarjevna da oijendi oman čuaškan.
Man’a-buabo lähti valamah čuajuu dovarišoile.
Buabat elettih täs kyläs kogo ijän da roittihes buite omat toine toizele. Akat juattih hädiä da ozua. Enne kaikil heil oldih perehet, ga elaijan lopus hyö jiädih yksinäh. Lapset kazvettih da lähtiettih elämäh linnah, ukot kuoltih.
A-voi-voi, minulehäi egläi soitti Vas’ka, se bobuli lespromhozaspäi. Häi uskaldi tuvva minule hallattuu halguo, mustoitti Makarjevna.
Minä duumaičin, häi tahtoi tulla koziččemah sinuu, rubei nagramah Lukerja.
Man’a-buabo muhizi, Makarjevnahäi istui vaikkani, buite nimidä ei kuulluh.
Äijängo maksetah hallatut hallot? kyzyi Man’a.
Kaheksa tuhattu nelläs kuubas.
Moizet kallehet ollah, kai penzii halgoloih menöy, rubei hengästelemähes Lukerja.
Tuhukuus minule täydyy 80 vuottu. Sanotah, ku viizi tuhattu ližätäh penzieh, vastai Makarjevna. Vot silloigi maksan Vas’ka-bobulile.
Ga, vilus pertis ethäi rubie istumah, sanoi Lukerja.
Kuulkua, mennyt nedälil poštankandai Lidka sanoi, ku Viselki-kyläs Kat’a-vazoinhoidai juovui surmassah, musteli Man’a.
Kačos, raukku! A kuibo se rodih? pahelzi Lukerja.
Lidka sanoi, häi pani päčit lämmäh dai salbai net. Iče kylyh lähti, a pezevyttyy vieri divanale dai uinoi.., kerdoi Man’abuabo.
A-voi-voi! Meijän elaigu on moine ennustamatoi. Rauhoita, Syöttäi, raba boožeidu Katerinua da prosti hänele kai riähkät. Amin’, sanoi Makarjevna da risti silmät obrazan ies, kudai ripui keitändypertin čupus.
Riähkättömänny lähti Katerina toizele ilmale, sanoi Man’a.
Akat ristittih silmät obrazan ies.
Oh, susiedazet, pruazniekkuhäi on terväh. Kenenbo kois vastavummo? kyzyi Makarjevna.
Minulluo, minun vuoro rodieu, vastai Lukerja.
Kuustu rubiemmogo azettamah? kačoi akkoih Man’a.
Tiettäväine, pienen azetammo.
Ogrodan tagan kazvau pieni kuuzi, sengi kuammo. Kačommo televiizorua, pajatammo pajoloi, muga? kyzyi Luša.
Susiedat kallattih piädy.
A midäbo valmistammo syödäväkse? Olivje-saluatango? Havvommogo kartohkua? Suolattuu ogurčua da muijoitettuu kapustuagi ližäkse? Pastatgo piiruadu, Makarjevna?
Pastan kapustu-, buolu- da gribapiiruat, vastai Makarjevna. Mugai sovittih.
Rubiemmogo kylyy lämmittämäh enne pruazniekkua? kyzyi Man’a.
Kylyy lämmitämmö vältämättäh, on nengoine zakon... sanoi Luša, ga Makarjevna lekutti piädy.
Oh, kuldazet, pidäy poštale kävvä, työndiä lapsile dengua linnah, ku ostettas lahjoi, ga jalgoi ylen äijäl kivistäy, pahelzui Makarjevna.
Tottuhäi, penzien suaduu pidäy lähtiebunukkazil olis hyviä mieldy, sanoi Man’a.
Akat juodih čuajut da lähtiettih kodih.
Man’a-buabo pezi čuaškat da istuihes nieglomah sukkii bunukkazih niškoi. A piäspyörittihmielet. Kuibo lapset sie linnas, vikse kai ollah kallehet nygöi... Pruazniekat ollah pitkät... Toinah lapset kylähgi tullah omua vahnua muamua tiijustamah. Man’a-buabo muhisten rubei mustelemah bunukkoi da kui hyö piettih iluo kezän aigua kyläs. Ikkunan tagan pimeni, tuuli rubei pajattamah omua pajuo, buabo vai niegloi: silmy silmäzen peräh.
Jogahizen silmän nieglottuu syväimel rodih rauhazembi da lämmembi. Seinäl tikuttih giiručuasut da lähendettih Uvven Vuvven pruazniekkua.