VepKar :: Texts

Texts

Return to review | Return to list

Stupiimme kolhozah

history

June 05, 2020 in 12:08 Нина Шибанова

  • created the text
  • created the text translation
  • created the text: Nu siit se voine, graždanskuoi voine vai kuj oli lopiih, sit häi d’o tuli kodih. Siit ruaduoi häi Priäžäz, da siid d’o ruadoi ribakannu. Siid d’o rodittiheze kolhozat, siit häi stupii kolhozah. Vot. Omaz omaz d’o elimme, siiten kolhozah stupii. Sobran’uoih kävütäh net Priäžäspiäi, oli raikomaspiäi Lamppi da kai. Pol’ežajou precedat’el’akse, meidem mužikk se Pal Ivanič, čotovoodakse, nu, kai praul’en’aid naznačittih. Üheksä taluoid vai ku kerävüi, köuhäd bedn’akuoit sigä kolhozas s’evo. Nu davai piendarid mureta, eig ole... pluuge üks dai siid raudastivo üks. Davai müö mureta piendarid üöd da päit. Huondeksel aigaižeh ehtäh müöhässuai ainoz murendamme piendarid da štobi ühtes paššida da olda pluugal da kai... A erähad vie ei, ed obščestvittu ei rugehit. Kel migi nu se külvettih. Siid rodiiheze sobraanii kezäl. Gül’l’inge tuli lidnaspiäi. Entiä mi se häi oli lidnan piälikkö vai mi oli. Lidnaz, Gül’l’ingökse kirguttih. Häi tulou sobraan’ait pidämäh sih Pelduoižih. I soberiu kaikkid bedn’akuoid, dai nu kui peldožnikat kai soberittiheze nu. Sanou: ”Pidäu teile, häi sanou, rugehet sanou obščesvida sanou, ühteh sanou siithäi sanou rodih teil, s’emje sanou üks da kai el’ädez nu”. Nu siit, kač, zavodimme olda da kai, trudodn’eit hüväd ruata da. Müö ruadamme arttelil, minul äi trudodn’eit, dieduška meil oli vahne se. Ka viižinsaduoin trudodn’eeluoin oli. Nu siiten tuattah tožo ščotovodannu, se čotovodannu ruadau, siid vie mänöu niitule se kündäu se midä vai tiedäu muga ruata. Siid ruaduoi, ruaduoi, ruaduoi müöšte da kai vuoden dai trudodn’eid äi. Nu, siit kačo rahvahale žiäli. Midä nenga rukovoditah dai kai, siit hänempiäle sit häntte vie arestuittih: pahoin kolhoozas, sanou, azui provaalan da sen toižen da ku nenga, sanou, ei pidäiž. Nu, arestuttih, olgah, siid vie - a eig olnu provalat eigo ni midä. D’älgele, kačo, heil’e pidi precedat’el’akse häned oli sih kolhozah, kai hüö nakl’evetaali tühjat načal’svale, nu heit sn’aali. Pol’ežajevad dai meiden dai enämbi meiden eini rubennu. Siid vie kačo häi oli kakskümen päi, arestuittih ka poka dopraašivali da kai ka. Ei häi a sous’om, oli häi oigei, oslobožden’ain dai tuli iäre sigäpiäi. Suudo proidii, andettih vai ku prinudraboti kaks kuut. Häi ned ruaduoi, sit sanou: ”Enämbi, minä Pelduoižeh en rubeda elämäh, da ni kolhozah, l’ähten ku minut sanou za pravoje d’elo nenga ruattih”. Da siid enämbi ni olnu ei kolhozas, siit rubeži Priäžäs raiispolkomaz ruadamah, kolhozuoih ajelemmah ispehtor. Da hüvin da siit, kačo, tämä voine se rodiihäi, tämä d’älgimäine voine. Akuirovalis’, d’o olimme Arhangel’skas siid vie dobrovol’no lähti trudarmiih sinnä, täl voin an nu tämä d’älgivoine trudarmiiz oli Arhangel’skas tägä strojiiheze. Minun lapset, ka nel’l’äi... Vie minä sanon: ”Oi, sinä, älä lähte”. ” Ette, sanov, vai kuole, оlgad vai Arhangel’skas täs elägätte”. A siit sigä tuli davai tännä Petrouskuoile. Siid ruaduoi häi voennuois organizacais, hätken oli... ei, ruaduoi onnako vuotte kakstož ruaduoi da siit toižeh da siid. Nügü, kač, penz’aile lähti, da siit enämbi ni ruannu ei da sit. Minul starikke kuoli. N’üg olen üksinäh d’uuri. El’ä midä malttanet. Tožo starikas penzii naznačittih minule, elän da siid midä, kačon sidäi ruadan. – A kous kolhoozah teidem pereh sinne mäni, dak midäbo teil oli elot, midä anduoitte sinnä? Kolhozah sinne ku lähtimme, anduoimme kolme lehmät, kolme lehmät kaks hebod anduoimme. Veneht emm andanu, d’etka ainoz ongele kävüi. Nu, t’el’egäd andoimme, kord’ad anduoimme siid andoimme kartofe, kartofeit siemenekse, ozrad anduoimme, kagrad anduoimme kai. Da vie minä organizučutin vahnembit kel olnu ei nenit köuhembit, nu mängät heile vie anduoin peitoči mužikas kagrad da siid ozrat siemenekse, štobi kir’utettaižiheze kolhozah, and enämbi rodih bedn’akkat kolhozah. Lehme d’iäi vie meile kodih, toine vie d’iäi meile kodih, toine vie d’iäi Vasil’ Ivaničan se oli, minum mužikan vel’l’i, hänel se neveskäle d’iäi. Nu zavodiime kolhoozas siid elädä dä. Ei oliiž voinad olnu, ka elädägi hüv olnuiš kolhozas. Ka kehnon voine meit siit rozrušii, kačo, kedä kunnagi. Nemse se nastupaiččihäi, kaikem muan lopii.