VepKar :: Texts

Texts

Return to list | edit | delete | Create a new | history | Statistics | ? Help

Peša Ruočin paginoi. Evakkoreisu I

Peša Ruočin paginoi. Evakkoreisu I

Livvi
New written Livvic
Ku se talvivoinu algoi, pidi meijän man’šiliston da kaikkien Salmin rajalazien enzimäzenny lähtie evakkoh. Azelevon da välirauhan tulduu pidi muijengi karjalazien jättiä koit da konnut, da myö kaiken kuigipagenimmo vanhas Suomes iäres uvven rajan tuakse omahizien joukkoh. Se lähtemine oli vaigei, vai milbo olis voinnuh auttua. Minägi lad’d’ain akan da lapset ne yksitostu poigua, delegän, da lähtimmö ajua vidžauttamah Sordavalahpäi. Varbusellän dorogušuaras tabaimmo Rozkanaljan Vas’an akkah da lapsien ker. Yhtes myö sit hil’l’akkazeh itkun da valituksen kel jatkoimmo matkua.
Ku tulimmo Sordavalah, myö yövyimmö "Seuruhuonehel". Kačoimmo näit, što se hyvingi vastai meigävellen eländytazon vuadimuksii. Šalin lattiegi oli muga libei, što emmo voinnuh pyzyö pystys ennenku terval voidelimmo kengänpohjat. Sie myö söimmö da joimmo da sit rubeimmo muate. Vai uni ei tahtonnuh ni mil opil tulla, ku lamppulois tulet palua räškötettih.
Sammuta tuli! sanoin Vas’al.
Vas’a nouzi da puhaldi, vai tuli ei sammunnuh.
Puhalda kovembah! kehotin.
Vas’a yritti da yritti, vai ei tulluh valmistu. Lopuškal häi tuskevui da sanoi:
Čorttu tämän sammuttakkah; kui tämän sammutat, ku tuli on pandu butilkah.

Huondeksel myö kaikin vedävyimmö juna-azemal, mis meijän pidi nousta junah da lähtie "Suomeh". Akat da lapset ličaimmo vaunuh, a iče vie jäimmö azemusillal töllistelemäh. Kodvazen jälgeh sih tuli priäškyoččuherru da kyzyi ongo meil liput.
Mit liput? kyzyi Vas’a.
No, ne junaliput.
Ei meil ole, minä ehätin sanomah.
No, onko teillä sitten litterat? kyzyi samaine herru.
Vas’a ei ellendännyh mit ne litterat oigiestah ollah; häi luuli, što tämä herru kyzyi, olemmogo myö kitterät.
Kitterätgo? Ičei kačo! sanoi Vas’a da rubei azemusillal iškemäh pris’atkua.
Kuulehäi, Vas’a! sanoin. Lopetahäi ilvehtimine! Tualleh menetät iččes dai minut.
No, jälgimäi myö piäzimmö matkah, hos meil ei niidy lippuloi eigo litteroi olluh. Ajoimmo tutetimmo. Lähil Elisenvuarua Vas’al tuli hädä käyvvä sie, "mis keisarigi käybi jallai". Häi tuli minun luo da sanoi:
Ku sinä, Peša, olet ennegi ajannuh junas, ga sano minul mis on se paikku!

Mi paikku?
Ga, se nuužniekku.
No, ku menet vaunun toizeh piäh da avuat hurual käil olijan uksen, ni sit se on, nevvoin.
Vähäzen aij an kuluttuu Vas’a tuli hädähizenny uvvestah minuu luo da sanoi:
Minä en sidä paikkua löydännyh.
Lähtisitgo ozuttamah?
Menimmö yhtes. Minä avain wc:n uksen da sanoin:
Täs tämä on.

Vas’a kačoi minuh pitkäzeh, sit kačoi istunpaikkua da lopuškal sanoi:
Sinä taki minul kielastat, ei se voi tämä olla.

Midä kielastan, tämä se on.
Noh, tähgi torielkal ne aziet toimitetah? kyzyi Vas’a kummissah.
Anna mennä vai! Tiä suures muailmas negi dielot laitetah torielkal, sanoin.
Jälgimäi Vas’a uskoi, ku minä enzimäzekse näytin, kui tälläzis paikois pidäy menetellä.
Ajoimmo ielleh da tulimmo Hiitolah. Sie azemal nouzi junah eräs jätkämi liennöy šmetku olluh. Se istoiččih Vas’an vastupuolel olijal lauččal da rubei irvistelemäh. Sil näit otti oblikkah Vas’an n’abassah pitky pardu.
Tuo äijä on varmaan nielaissut hevosen, vain sen häntä on jäänyt näkyviin! sanoi se jätkä.
Vas’a mulgahutti silmiidäh, da sih luaduh minul kyzyi, midä hänen oigiestah pidäs täl šokkubariššiekal tehä.
Peze turbah! sanoin.
Vas’ua ei pidännyh tostu kerdua käskie. Hänen suuri, ruadajan kulakku heilahtih vai kerran. Jätkä lendi luačan alle kui kerä. Sie häi nosti kovan metakan, ku muga "ryssä" löi händy. Täs sanondas Vas’a kumahutti händy vie toizengi kerran. Sit selvittyy jätkä lähti šlökkimäh voivotuksen kel da kielittämäh politsil. Se tuligi da algoi kyzellä, što ken tädä miesty oli lyönnyh. Jätkä ozutti Vas’ua.
Minä kačo en ole lyönnyh, sanoi Vas’a.
No, miksi sitten tällä kaverilla on nenä veressä? kyzyi politsii.
Heboni sidä potkai, sellitti Vas’a. Minä olin sit hebozes jo kerrinnyh lainota kolme jalgua, ku tämä kaveri tuli sidä hommua liij an lähil kuikistelemäh. Sit hebone vie kerran bringai sil lainuomattomal tagajallal da se satui hänen oblikkah.
Ongo todistajia? kyzyi politsii.
On, minä ehätin sanomah.
Muga on dielo, kui Vas’a sanoi. Da todistaahai sen hebozen händygi, mi viegi on nägyvis.
Ei pidä olla liijan utelias, sanoi jätkäl politsii. Tämä on pelkkä tapaturma ja sillehän me emme mahda mitään.
Ajoimmo tuas ielleh da tulimmo Viipurih. A se Viiburin azemuse vasta oli interesnoi! Sie ei piässyh suorah kavul. Minä ku olin Vas’ua nuorembi, lähtin kierdelemäh azemua da kaččelemah, mis vois helpombal piästä kaupungil, vai en löydännyh ni mispäi oigiedu hoduu. Sikse rubein krapeššimah jyrkkiä kiviseiniä myöte alah. Iče duumin: "Minä täs vie kudakui piäzen alah, vai kui meijän akat da tšenkat piästännöh."
Kavul piästyy menin kaupungil da erähän taloin pihas "evakoin" pitkät tigapuut (enne Salmis sidä olis sanottu varrastamizekse, vai voinien aigah mostu meiningii ruvettih sanomah evakoimizekse da myöhembäh vie sozialisoimizeksegi).
Jatkoimmo matkua ta tulimmo Riihimäin lähil.
A, emmogo lähte käymäh Helsingis? juohatin Vas’al.
Ga, kuibo nämä akat da lapset? kyzyi Vas’a.
Mendähes Limingah, sanoin. (Liminga näit oli meijän matkan piä.)
Lähtemmö vai, kerran mendih tuatoin elot, ga mengahes sit yhteltiel muamongi, Vas’a duumi.

Jo hyvis aijois enne Riihimägie myö rubeimmo buite kui pengoksimah paberiloi.
Kuulkuas akat! Meijän pidäs Vas’an kel samal reisul käyvä Helsingis selvittämäs korvauzazeieloi, sanoin.
Myö sežo lähtemmö Helsingin, ilahtuttih akat.
Ei käy luaduh, sanoi Vas’a.
Ettogo lugennuh gazietois, što voinan jälgeh akkoi da lapsii ei Heilsngih piästetä puoleh vuodeh? Mengiä työ vai lapsien kel Limingah! (Akat vähäzen buristih vastah, vai milbo sidä olis voinnuh auttua, ku kerran moine kieldo oli annettu.)
Akat da lapset erottih meis Riihimäil da lähtiettih jatkamah Pohjanmual, a myö kiänimmö tšubit Helsingih päi.