Texts
                                            
        
            Return to list
            
                    | edit | delete | Create a new
         
            | history
            | Statistics            
            | ? Help            
        
        
        
            Tečin Šuura.
            OL’GA-BUABAN GOSTINDU
         
        
        
                
        
        
        
                
                
                
                
                
                
                
                 
            
Source:
 
        Ruppijeva Jelena, Liygii livvikse: livvin jatkokursu, 2017, p. 69-70
        
                
        
               
        
        
    
        
                
        
            
            
            
                    Tečin Šuura
                
        OL’GA-BUABAN GOSTINDU
        
        
        Livvi
                
New written Livvic
                
      
             Triššulas eläjes kyvyn naiduu meijän talois elettih nuoret seinän tagua. Heil oli kaksi pertii peräkkäi, pordahat oldih kahtet täs talois.Kälyl oldih puaksuh sizär da muamah käymäs, gu hyö elettih Videles, ei loitton tiäpäi. Erähän pyhänpiän pastettih piirualoi. Kezäl, tiettäväine, päčin lämmittyy pertis on räkki. Avattih ikkun, ruvettih čuajuu juomah. Pihalgi oli ylen lämmin. Troppaine oli ikkunoin al, nähtäh astumas pihal Ol’ga-buabua. Kirruttih hänele:– Tule pertih, tule čuajule! Ol’ga-buabo eli täs kyläs, da muite kaikin suvaittih händy. Oli se hyvä naine, uskovaine, ihan Jumalahine ristikanzu. 
 – Tulen, nouzen pertih, vastuau buabo. Annettih hänele ikkunalluo tila, valettih čuajuu, sanotah:
  – Juo čuajuu, opi piirualoi, älä väčkä, viehäi olet omua randua. 
 Paistah, kudamidä taratellah, räkel čuaju menöy hyvin. 
 – Toinah en sordanuh muruu peredniekale, sanou buaboi. 
 – Pyhiä Il’l’ua on riähky sordua. 
 Vieldäy käil puhtastu omassah peredniekkastu. Nägi muruzen pienen dai lykkäi sen suuh buaboi. Iče sil aigua vongahtih. Kaikin kačotah häneh, mi nygöi rodih. Ol’ga-buabal suu avvoi on, a siepäi miliennöy pörähtih da ikkunaspäi pihale lendi. 
 Se oli pikkaraine puarmaine lendänyh pertih ikkunas da azetunnuh buaban peredniekale. A nygöi istuu akkurukku da sanou:
 – Tiedäzittö, kui minul čahlou kieldy! Neče pieni puarmu kielen puri. A ičehäi omal käil panin gor’an suuh. Duumaičin leivän muruine on.