VepKar :: Texts

Texts

Return to review | Return to list

Rastavanpudro

history

April 25, 2023 in 15:36 Нина Шибанова

  • changed the comments
    from Karjalakse: opastujat da Baranova T.A. Переводили текст курсанты: А. Осипов, А. Никитин, С. Силинова, Т. Распутина, В. Прокопьева, Н. Аммалайнен, Г. Насонова, Е. Зайцева, В. Бадалян, Л. Турсунова, Н. Беленкова Преподаватель: Т. А. Баранова Редактор: Т. А. Баранова
    to Karjalakse: opastujat da Baranova T.A. Переводили текст курсанты: А. Осипов, А. Никитин, С. Силинова, Т. Распутина, В. Прокопьева, Н. Аммалайнен, Г. Насонова, Е. Зайцева, В. Бадалян, Л. Турсунова, Н. Беленкова. Преподаватель: Т. А. Баранова. Редактор: Т. А. Баранова.

April 24, 2023 in 14:59 Нина Шибанова

  • changed the text
    Dielo oli synnynpäivänny. Valgei lumi liikkumattah virui pihal. Pimeni, gost'upertin da keitändypertin ikkunoispäi levii lämmin valgo. Talois varustettih rastavanstolua. Terväh kai pereh kerävyy. Gnoumien perehkunnan ižändy da hänen keskimäine tytär Polli peityttih heinysarual. Läbi loukkolois, kuduat tikku luadii seinäh, hyö kačottih, kui käskyläine Oskar otti halguo. - Kulleh häi vardoičehes, varuau revustua pruazniekkukost'umua. Da-a, harvah händy suau nähtä kost'umois, - sanoi tuatto. - Kačo vai, ižändy tulou kodih stansilpäi täyzi regi omahistu, - huomai Polli. - Ga sit, terväh kai lapset tullah hebotahnuoh syöttämäh heboloi rastavanildazel, linnalazet gost'at sidä dieluo suvaijah. - Muga, da jällespäi, duumaičen, tahtotah gnoumalegi tarita rastavanpudruo, - muhahtihes ičele pardah tuattah. - Sinul mieles on yksi vai pudro, -sanoi Polli. - Midäbo sit on erinomastu? Mama iče mostu keittäy. - Toinah, mugai on, - vastai tuattah. – Ga dielo eihäi ole sit pudros. Rahvas taritah sidä gnoumale kunnivoičuksen merkikse. Se merkiččöy, gu hyö kiitetäh kaikes, midä gnoumu niilöih niškoi ruadoi, da ei tahtota sidä suututtua. Suuttunuh gnoumu tuou ristikanzoile ozattomustu da hädiä. A gu minuu ei kunnivoittane, minä voin suuttuo. Ellendätgo, lapsut, konzu sinä kogo vuvven ihailet jygiedy ruadajes… Polli rubei kikettämäh: - Sinä sanoit « ihailet », a pidäy sanuo «muokkavut». Tuatto opii heittiäkseh tärgien nägözekse, ga nimidä ei vuidinuh. - Ei ole sinul rožua ni palastu, - hengästihes häi. - Heitä vahnan nagrandu. Tänäpäi meil ei ole aigua kaikenjyttyzih mielettömyksih. Gnoumu tembai tyttären käzis, da hyö ruvettih pyörimäh tansis. - Tänäpäi on Rastavu, myö heitymmö alah da sežo opimmo rastavanildastu… - Aha! – kirrahtih Polli. – A sit lähtemmö kaččomah rastavangnoumua! - Aha-a-a! – niäritti händy tuattah. – A sit lähtemmö rastavanpudroh! Gnoumat elettih heinysarual, uksen tuan, kuduadu niken paiči heidy ei nähnyh. Kaččonet ulgonpäi – sit et ni ellendä, gu uksen tuan kentahto eläy. A mennet ukses dai näit ylen suuren pertin, kus on kylläl välliä gnoumien pereheh näh. Perehkunnan emändy keräi stolua, a Pulli pieksäldeli suures kattilas tulel kiehujua keittuo. Häihäi jo on suuri, terväh täydyy yksitostu vuottu. Ruaduo sidä gnoumien perehes piettih arvos, sendäh gu rastavanildaine oli kaikkii pruazniekallizembi yhtehine syöndykerdu vuvves. Gnoumat ei syvvä lihua, sendäh rastavanpočinjalgua heil ei olluh. Ga hyö keitetäh keittuo eriluaduzis heinis, muarjois da grivois, kudualoi heil puutui keräta kogo vuvves – enzimäzes leskenlehten kukkazes algajen jälgimäzeh kylmänyöh kuorisienessäh. Leibiä hyö pastetah nelläs vil'l'as, dai vuassu heil on eriluaduine: midä nuorembi on sen juoju, sidä lievembi da magiembi se on, midä vahnembi – sidä vägevembi da kargiembi. Sendäh pikkaraine Pilli, kuduale vaste täydyi nelli vuottu, juou vuassua enämbän, migu hänen vahnu died'oi, kuduale täydyi jo nellisadua kaksikymmen seiččie vuottu. Tuatto Pollinke saneltih toizile, midä ruatah ristikanzat, ga muamo kuundeli heidy puolelkorval. Häi ajatteli yhty ruaduo, kuidai hänel pidi ruadua tänä ehtän. Dielo se oli ylen tärgei. Mugahäi on luajittu emägnoumat: hyö ainos tietäh kai tärgiembät šeikat, hos ei ni nähtäne niilöi omin silmin. Da kai ei olle se vie tapahtunnuh. Sendäh heispäi puaksuh voibi kuulta midägi mostu: «Gost'upertis hiilyt hyppäi lattiele. Teriämbäh juokse sammuttamah»! libo «Pikkaraine Anna terväh pakkuu kravattispäi. Juokselda, pane stuulu»! Ga nygöi muamo ajatteli tostu: häi tiezi, gu täl kerdua taloin ižändy unohtau panna gnoumih niškoi torielkan rastavanpudronke. Jälgivuozil rahvas heitettih piendän sit huoldu. Tietäh vai äbäzöijä iččeh rastavangnoumua. A tovellizih gnoumih heil ei ole dieluo. Kai lapset, netgi unohtettih. Onnuako piätettih, gu kylläl roih rastavangnoumas, miksebo on muile pudruo tuhlata. Hyö eihäi ellendetä, gu gnoumu gnoumas eruou. Kerran, ylen ammui, oli dielo – unohtettih tarita pudruo gnoumile. Da ižägnoumu muga suutui, ga kaiken vuvven talois tapahtui ozattomuttu. Pidihäi, muga äijäl suuttuo, häihäi tovessah on moine hyväntahtoine! Ga vod, sit, tänävuon net myös unohtetah rastavanpudroh näh – emägnoumu tiezi sen edukädeh. Pidäy midägi ruadua, enämbiä eihäi sua sit kaiken vuvven kaččuo, kui ristikanzat muokatahes. - Nu midäbo, brihaččuine minun, konzubo lähtet pudroh? - kyzyi died'oi gnoumu-tuatal. - A minä en tahto nimittumua pudruo, - sanoi Pilli. - Vie on aijahkoh, - vastai tuatto. – Enzimäi opimmo rastavankeittuo da … - Toinah, sinuu pidäy avvuttua kandua sidä? Ha? Heh-he-he, - rubei nagramah died'oi. Tuattah ebäili. Nimih näh paiči pudruo häi yksikai ei voinnuh duumaija. Ga sit mindähbo ei? - Lähten kačahtammos, - sanoi häi. – Kenbo tiedäy sidä… Emägnoumu valličči pättävän hetken da kučui Pullin da Pollin bokkah, gu gnoumu-tuattah ei kuulis heijän paginua. - Minule pidäy teijän abuu. Vaiku tuatalles älgiä sanokkua! Ristikanzat unohtetah tarita hänele pudruo. Meil ičel pidäy suaja sidä, ga muga, gu tuattas sih näh ei tostazihes. Da vie meil pidäy mustoittua ristikanzoile, gu myö olemmo olemas. Vai älgiä unohtakkua ruadua sidä muga, gu meidy niken ei nägis! Ristikanzoile silmih puuttunuh gnoumu kaimuau oman tiedohusväin, iče tiijättö. Vot kui myö luajimmo… Häi rubei kiirehel midälienne sellittämäh Pullile da Pollile, a net viizasti šmutkutettih piälöi. - Mihbo näh työ sie šupetatto? – kyzyi died'oi. Hyö ei ehtitty vastata hänele, sih järilleh tuli tuattah. - Nda, nimittumua pudruo ei ole. Ga kai vie on ielpäi, älä huoli, died'oihut. - Tiettäväine, midäbo on nygöi huolie. Opikkuammo vai rastavanildastu. Tulgua stolah! Kaikin istuttihes stolah da ruvettih syömäh rastavankeittuo leivänke da vuasanke. Syödih hyö hätken da mielienhyvyöl, vuorokkai sanellen toine toizele unohtumattomii tapahtumoi, kuduat roittih heile vuvven aigua. Kai gnoumat oldih hyvät sanelijat, da tapahtumua täydyi kaikekse pitkäkse ildazekse. Enimäl ponnistelih died'oi. Tovessah, häi mustoitti tapahtuman, kudai oli sada viizikymmen vuottu tagaperin, ga se, lopukse, on yksi sama. Da silkeskie emägnoumu sanou: - Тiijättögo midä? - Midä? - Emmo tiijä. - Mihbo näh sinä? - Rastavangnoumu! Myö sežo tahtommo kaččuo! – ruvettih kirgumah lapset da nel'l'uttih iäre. - Meidy vuottakkua, myögi tahtommo sidä nähtä, - sanoi tuattah. - Midä? Oletgo uravunnuh? Kunnebo myö lähtemmö keskiyödy? Täs meil on moine mielužu, - vastusti died'oi. - Ga heil olis vai rastavangnoumua ihailla, - vastai gnoumu-tuatto da otti died'oidu käzipuoles. - Mustatgo, se jo monen vuottu ristikanzoin luo kävyy. Sigurd Rul'tabuspäi ruskielois ruutis da pitkän valgien parranke, sidähäi hyö sanotah rastavangnoumakse. Se tuou da jagou lahjua. Mustatgo? - Midä? Midä piä kandau… - burizi died'oi, ga yhtelläh lähti ryntiäjen jälles. Hyö ylen hyvin tiettih, kui puuttuo taloih da nosta korgiele škuapale gost'upertis muga, gu niken ei nägis. Talois oli äijy peitollistu ustu da pertivälii, kudamih näh tiettih vai gnoumat da hiiret. Škuapan piäle piästyy hyö ruvettih kaččomah ristikanzoih, kuduat oldih pruazniekkustolan tagua. Stolale jo tuodih koufeidu, ristikanzat istuttih da paistih. Lapset ikkunalluo kerryttyy kačottih pihale. Kaikis nuorin tyttöine, kirmei Anna, juoksendeli ikkunas buabah luo da kyzeli: - Miksebo meile tulou gnoumu? Miksebo se pidäy? Mindähbo se vie ei tulluh? Sidä samua ajatteli Pilligi, kudai istui muamalleh yskäs. Silkeskie häi kuuli, kui edehizes kenlienne taputtelou jalgoi lundu puistajes. Sit kolahutettih ustu. - Gnoumu tuli! Tule pertih! - Jälgimäi tuli, - šupetettih pienet gnoumat. Uksis ozuttihes ristikanzu pitkän valgien parranke da huavonke sellän tuan. Hänel piäl oli ruskei šušši da piäs ruskei n'uppupiäšuapku, ihan moizet, kui gnoumil. Vaiku häi oli ristikanzan suurus. Gnoumu-tuatto čud ei läkehtynnyh nagroh. - Mibo pöllätyksii tämä on?! – kradžahtih died'oi. – Da häi pidäy iččie gnoumannu? Vod on kummua, midä vai nygöi ei keksitä! - Hillembäh, - šupetti gnoumu-tuatto, odva pietellen nagruo. - Ongo täs hyviä lastu? – kovah ieneh sanoi Gnoumu. - Ha-ha-ha! – gnoumu-tuatto kai hypähtih omal kohtal. – Mibo gnoumii nengoine on – gu ei tiedäne ongo talois kuundelijua lastu? Died'oi, kuuletgo? Häi kyzyy, ongo täs kuundelijua lastu. - Midä? Jumal pruavednoi… - Died'oi kriäkähtih hyväs mieles - häihäi tiedäy, kui pidäy olla tovessah. Toizet gnoumat sežo muhistih, ved gnoumat tietäh ristikanzois vähästy vajai kai. Jygiesti heittyhyy stuulale rastavangnoumu väzyksis šmutkai piädy: - Terveh teile, - da keritti huavon. - Olgua hillembäh! Nygöi häi suau uzlan. Da sie roijah alazet Annah da buabah niškoi. Ga sinä luve, midä on kirjutettu uzlah, sit ellendät, keh niškoi on tämä lahju, - vesseläh šupetti gnoumu-tuatto. – Pidäyhäi, vie lugiegi häi maltau. Kačokkuammos… Lahjat toine toizele peräh löyttih omii ižändii, silaigua oldih lugiettu rastavanrunozet, oli kerätty tukkuloih kiärebumuagu. Ilmiet elävyttih ozakkahien muhahtuksien periä, a sidä, ken varusti lahjan, sai tunnustua hyviä mieldy läpettäjiä kačahtustu myö. Ristikanzat – yhtet ihastellen, toizet varavozin – punottih käzis vastesuaduloi ezinehii. Gnoumat kačottih kaikkeh suuren mielenkiinnonke. Joga kerdua, konzu kentahto sai uvven uzlan, hyö opittih arvata, roihgo lahju mieldy myö vai ei. Hyö kačottih, kuunneltih da piettih paginua joga tyhjäs. Terväh huavos kai uzlat loppiettihes. Kaikin kiitettih rastavangnoumua. Pruazniekku jatkui. Ristikanzat paistih, lohkattih oriehoi, arbailtih arbaituksii da käveltih kruugukižas. Hyö oldih čokkozil da kižattih kižah, kuduan nimi on «Piirusta počile händy». Lapset elostettih uuzien bobienke, a Oskar voitti kaikkii käziväittelys (armreslingah). Aigu meni edehpäi, a gnoumat aiven vie istuttih škuapan piäl ihaillen pertis olijua vesselytty. Ollougo midägi parembua sidä, migu kaččuo ristikanzoih da kuunnella heijän paginoi? Enimite moizennu päivänny, konzu kaikil on vessel da hyvä. Vähin vähäzin pertin täytti vähäzel väzynyh huoletoi hil'l'ažus. Ihan moizinnu rauhazinnu hetkinny emändy tavan mugah kyzyy, eigo ken tahto oppie rastavanpudruo. Da vältämättäh tahtojua löydyy. Muga rodih täl kerduagi. Stolale oldih pandu torielkat, Avgusta toi ylen suuren juvvan pudronke. Emägnoumu sidähäi vuotti. Nygöi häi ylen hyvin tundi, gu nimittumua pudruo gnoumu-tuatale tarita ei. Häi tiezi, gu nygöi buabo kyzyy Annal, eigo se tahto tarita torielkastu pudruo rastavangnoumale. Da Anna vastuau, gu jo taričči, a gnoumu kieldävyi. Mualman kaiken pudron nimes, vaiku gnoumu-tuatto sidä kuulis ei! Häi kovah tabavuu. Hänen huomavo silkeskie pidäy kiändiä muijale. - Tiijätgo, tuattani, - kiirehel sanoi häi. – Yksi meijän lambahis tartui aidah. Mene vai avvuta sille piästä välläle. - Ga… hyöhäi sit täs taritah meile pudruo! Annakkua ihastella sidä. Minä en nähnyh sidä jo monen vuottu. Aiven kaikkii tärgiembäl hetkel mitahto ga ehtiy… - Kiirehtä vai! Sil on kibei! Da laudu aijas kohenda, jo ammui pidi. Mene vai! Hengähtähyy gnoumu häzisten lähti uksehpäi. Died'oi da Pilli, kudai istui hänel yskäs, uinottih. Se rodih ihan ajalleh. - A nygöi, lapset, ei sua ujittua ni minuuttua, - sanoi emägnoumu-muamoini. – Ruammo, kui soviimmo. Da tuatalles ni sanua! Häi tädä ei kestä. Muamo Pullinke kiirehel heityttih škuapan piälpäi da peityttih laučan alle gost'upertis. Polli lähti nel'l'uomah peittohovun kauti, kudai loppih latečuassuloin noumerpanelin tuan. Maksoi vai koin ižändäl panna ičele pudruo, kui Polli rubei täytty vägie punomah hammasratastu čuassuloin mehanizmas. Čuasut lyödih yksitostu kerdua. - Mibo rodih?^ Misbo dielo on? Ved vastevai löi kymmendy. Ižändy tarkasti aijan kormaničuassuloi myöte. Kaikin vaikkani ollen kiännyttih da kačottih čuassuozuttimeh, kudai kiirehtämättäh, ga nägevil siirdyi noumerpanelii myöte. - Midä se merkinnöy? – diiviihes ižändy. Nostuu omas sijaspäi, häi hil'l'akkazin lähti latečuassuloihpäi. Pertis rodih täyzihil'l'us. Kuului vai čuassuloin mehanizman hyrineh da plokkamine. Konzu čuasut lyödih kaksitostu, muamo Pullinke kiirehel yrrästettihes laučan alle. Ravieh, kui hiiret, hyö nostih stolale. Pudrojuvvan tuakse peittyhyy muamo kaččeli ymbäristyö. Kaikin heittelemättäh kačottih čuassuloih. Muamo ponnistih, nosti juvvan da andoi sen Pullile, jällespäi iče heityi enzimäi stuulale, sit lattiele da otti juvvan Pullilpäi, kudai hyppäi hänele jälgeh. Heidy niken ei nähnyh. Čuasut lyödih kaksitostu kerdua. Nygöi jäi vai mennä iäre nägemättäh. Tuatto jo oli tulemas järilleh. - Avoi-voi…- sanoi ižändy, hämmastyksis muhahtuksenke kaččojen gostih. Nägyi, häi iče ei tiiijä, nagruago hänel vai varata. – Olettogo piättänyh šuuttie minunke? Vai ongo roinnuhes taloih kummitustu? Ga toizetgi oldih kylläl hämmästynnyöt da pöllästynnyöt. Ižändy avai čuassuloin veriähyön da koskehutti giiroi. Gnoumat oldih jo gost'upertin kynnyksel, konzu muamo mustoitti, gu pudros ei tävvy voipalastu! A voi rastavanpudros on samua tärgevytty kui iče pudrogi. Tulou juosta järilleh! - Emmo ehti! – šupetti Pulli. - Ehtimmö! Edehpäi! Teriämbäh! Hyö myös lähtiettih kiirehel juoksemah stolahpäi. Emändän stuulu oli tyhjy. Häi struastin kobras olles seizoi rinnal kaččojen čuassuloih. Emägnoumu kangiihes stuulale, sit stolale. A sie, Jumaloilleh, voiastiigi oli! Kaččomattah ymbäri, häi otti vägipalan voidu da - töps! - lykkiäldi sen kohti juodah. Da silkeskie häi nägi, gu häneh kaččou Anna. Tyttöine istui ihan rinnal da kai nägi. Pienel gmoumazelgi, kuduale pidäy vaiku voipalaine, ei sua peittyö nellivuodehizen tyttözen silmis. Hetkekse heijän silmät vastavuttih, ga emägnoumu kerras hyppäi lattiele da juoksi iäres pertispäi. Ennepäi Anna ei ellendännyh, mibo moine on voiastielluo, a konzu ellendi, sit rubei kaččomah tävvel silmäl. Da vaiku aijan mendyy häi sai virkua: - Mama, täs vastevai emägnoumu otti voipalan. Silkeskie čuasut heitettih lyöndän da präčkändän, da kaikin kerras ruvettih pagizemah, istuttihes omih sijoih da ruvettih syömäh pudruo. - Midä-midä, raukkaine? – kyzyi emändy. - Mibo vie tämä on? – suutui koin ižändy. – Kenbo on ottanuh minun pudron? Andreas, sinägo olet sen peittänyh? - Minä en koskenuh sinun pudruo. - Sen ruattih gnoumat, - sanoi Anna. – Minä näin, kui emägnoumu ammuldaldi voipalan da lykkiäldi sen kohti pudroh. Senke oli vie yksi gnoumu, net juostih iäre juvvanke. Tuanepäi. Tyttöine ozutti senčoihpäi. Ižändy kačahtih tyttäreh vagavasti da nosti yläh kulmat, kuvaillen diivindiä. Usih oli peittynyh muhahtus. Ga muhahtus terväh hävii ilmielpäi, a kulmat muga ei ni heitytty alah. Da hänen nägö nygöi oli toven hämmästynnyh da huolestunnuh. - Sinä unohtit gostittua gnoumua rastavanpudrol, - mustoitti buabo. – Kiitä sidä, gu gnoumu-muamal ei ole moine jyrky taba, kui gnoumal. Eiga jouduzit sinä žiäleimäh. Senčoih hypättyy ižändy avai kahtalleh veriän pihale. Pordahil lumel nägyi pyöräžy jälgi da moni piendy jälgie tahnuohpäi. Jället hävittih ihan ristikanzoin silmis. Andreas tahtoi vai lähtie tahnuoh eččimäh gnoumii, ga tuattah ei käskenyh.: - Ei pie. Yksikai et lövvä. Ristikanzat kiännyttih pertih. Nygöi hyö enämbi nikonzu ei unohteta tarita gnoumile rastavanpudruo. Kylläine da hyväs mieles gnoumu-tuatto istui omas kreslas poltajen trupkua. Rastavanpruasniekku ozitui, dai mennyt vuozi ei olluh paha. Häi kiitti omua iččie, sendäh gu talois eläjät ristikanzat kiitettih händy. Sen hyö ozutettih, konzu tarittih hänele suuren veron rastavanpudruo. Lapset da died'oi uinottih, a emägnoumu seizoi ikkunalluo kaččojen pihale. Ikkunois vastalpäi toine toizele jälgeh sammuttih tulet. Aigu oli viertä muata. Olis mielenkiidozesti tiediä, mustoitetahgo ristikanzat gnoumih näh tulien vuon? A kahten vuvven peräs libo, sanommo, kymmenen vuvven peräs? Häi vie ajatteli sidä, eigo roi pahuttu hänen tiedohusväile sit, gu häi puutui silmih Anna-lapsuole. Iellehpäi pidäy olla varavozin. Ga toinah, lapsenke se ei ole moine varattavu? - Midäbo ajattelet, muamaine? - kyzyi ižägnoumu. - Ga muute, nimidä, - vastai emägnoumu. – Mittumat yhtelläh hyvät rahvas eletäh meijän talois! Kai heil roih putilleh. Häi pani iččeh käit gnouman olgupiälöile. - Da vie minä duumaičen sidä, mittuine hyvä minul on ukkoine. Aiven avvuttau ristikanzoi, konzu net ei voija ruadua midägi. - Hm-m-m, - muhahtihes gnoumu. – Olis mielenkiidozesti tiediä, pannahgo hyö ihan moizen suuren voipalan pudroh tulien vuongi?

April 24, 2023 in 12:34 Нина Шибанова

  • created the text
  • created the text translation
  • created the text: Dielo oli synnynpäivänny. Valgei lumi liikkumattah virui pihal. Pimeni, gost'upertin da keitändypertin ikkunoispäi levii lämmin valgo. Talois varustettih rastavanstolua. Terväh kai pereh kerävyy. Gnoumien perehkunnan ižändy da hänen keskimäine tytär Polli peityttih heinysarual. Läbi loukkolois, kuduat tikku luadii seinäh, hyö kačottih, kui käskyläine Oskar otti halguo. - Kulleh häi vardoičehes, varuau revustua pruazniekkukost'umua. Da-a, harvah händy suau nähtä kost'umois, - sanoi tuatto. - Kačo vai, ižändy tulou kodih stansilpäi täyzi regi omahistu, - huomai Polli. - Ga sit, terväh kai lapset tullah hebotahnuoh syöttämäh heboloi rastavanildazel, linnalazet gost'at sidä dieluo suvaijah. - Muga, da jällespäi, duumaičen, tahtotah gnoumalegi tarita rastavanpudruo, - muhahtihes ičele pardah tuattah. - Sinul mieles on yksi vai pudro, -sanoi Polli. - Midäbo sit on erinomastu? Mama iče mostu keittäy. - Toinah, mugai on, - vastai tuattah. – Ga dielo eihäi ole sit pudros. Rahvas taritah sidä gnoumale kunnivoičuksen merkikse. Se merkiččöy, gu hyö kiitetäh kaikes, midä gnoumu niilöih niškoi ruadoi, da ei tahtota sidä suututtua. Suuttunuh gnoumu tuou ristikanzoile ozattomustu da hädiä. A gu minuu ei kunnivoittane, minä voin suuttuo. Ellendätgo, lapsut, konzu sinä kogo vuvven ihailet jygiedy ruadajes… Polli rubei kikettämäh: - Sinä sanoit « ihailet », a pidäy sanuo «muokkavut». Tuatto opii heittiäkseh tärgien nägözekse, ga nimidä ei vuidinuh. - Ei ole sinul rožua ni palastu, - hengästihes häi. - Heitä vahnan nagrandu. Tänäpäi meil ei ole aigua kaikenjyttyzih mielettömyksih. Gnoumu tembai tyttären käzis, da hyö ruvettih pyörimäh tansis. - Tänäpäi on Rastavu, myö heitymmö alah da sežo opimmo rastavanildastu… - Aha! – kirrahtih Polli. – A sit lähtemmö kaččomah rastavangnoumua! - Aha-a-a! – niäritti händy tuattah. – A sit lähtemmö rastavanpudroh! Gnoumat elettih heinysarual, uksen tuan, kuduadu niken paiči heidy ei nähnyh. Kaččonet ulgonpäi – sit et ni ellendä, gu uksen tuan kentahto eläy. A mennet ukses dai näit ylen suuren pertin, kus on kylläl välliä gnoumien pereheh näh. Perehkunnan emändy keräi stolua, a Pulli pieksäldeli suures kattilas tulel kiehujua keittuo. Häihäi jo on suuri, terväh täydyy yksitostu vuottu. Ruaduo sidä gnoumien perehes piettih arvos, sendäh gu rastavanildaine oli kaikkii pruazniekallizembi yhtehine syöndykerdu vuvves. Gnoumat ei syvvä lihua, sendäh rastavanpočinjalgua heil ei olluh. Ga hyö keitetäh keittuo eriluaduzis heinis, muarjois da grivois, kudualoi heil puutui keräta kogo vuvves – enzimäzes leskenlehten kukkazes algajen jälgimäzeh kylmänyöh kuorisienessäh. Leibiä hyö pastetah nelläs vil'l'as, dai vuassu heil on eriluaduine: midä nuorembi on sen juoju, sidä lievembi da magiembi se on, midä vahnembi – sidä vägevembi da kargiembi. Sendäh pikkaraine Pilli, kuduale vaste täydyi nelli vuottu, juou vuassua enämbän, migu hänen vahnu died'oi, kuduale täydyi jo nellisadua kaksikymmen seiččie vuottu. Tuatto Pollinke saneltih toizile, midä ruatah ristikanzat, ga muamo kuundeli heidy puolelkorval. Häi ajatteli yhty ruaduo, kuidai hänel pidi ruadua tänä ehtän. Dielo se oli ylen tärgei. Mugahäi on luajittu emägnoumat: hyö ainos tietäh kai tärgiembät šeikat, hos ei ni nähtäne niilöi omin silmin. Da kai ei olle se vie tapahtunnuh. Sendäh heispäi puaksuh voibi kuulta midägi mostu: «Gost'upertis hiilyt hyppäi lattiele. Teriämbäh juokse sammuttamah»! libo «Pikkaraine Anna terväh pakkuu kravattispäi. Juokselda, pane stuulu»! Ga nygöi muamo ajatteli tostu: häi tiezi, gu täl kerdua taloin ižändy unohtau panna gnoumih niškoi torielkan rastavanpudronke. Jälgivuozil rahvas heitettih piendän sit huoldu. Tietäh vai äbäzöijä iččeh rastavangnoumua. A tovellizih gnoumih heil ei ole dieluo. Kai lapset, netgi unohtettih. Onnuako piätettih, gu kylläl roih rastavangnoumas, miksebo on muile pudruo tuhlata. Hyö eihäi ellendetä, gu gnoumu gnoumas eruou. Kerran, ylen ammui, oli dielo – unohtettih tarita pudruo gnoumile. Da ižägnoumu muga suutui, ga kaiken vuvven talois tapahtui ozattomuttu. Pidihäi, muga äijäl suuttuo, häihäi tovessah on moine hyväntahtoine! Ga vod, sit, tänävuon net myös unohtetah rastavanpudroh näh – emägnoumu tiezi sen edukädeh. Pidäy midägi ruadua, enämbiä eihäi sua sit kaiken vuvven kaččuo, kui ristikanzat muokatahes. - Nu midäbo, brihaččuine minun, konzubo lähtet pudroh? - kyzyi died'oi gnoumu-tuatal. - A minä en tahto nimittumua pudruo, - sanoi Pilli. - Vie on aijahkoh, - vastai tuatto. – Enzimäi opimmo rastavankeittuo da … - Toinah, sinuu pidäy avvuttua kandua sidä? Ha? Heh-he-he, - rubei nagramah died'oi. Tuattah ebäili. Nimih näh paiči pudruo häi yksikai ei voinnuh duumaija. Ga sit mindähbo ei? - Lähten kačahtammos, - sanoi häi. – Kenbo tiedäy sidä… Emägnoumu valličči pättävän hetken da kučui Pullin da Pollin bokkah, gu gnoumu-tuattah ei kuulis heijän paginua. - Minule pidäy teijän abuu. Vaiku tuatalles älgiä sanokkua! Ristikanzat unohtetah tarita hänele pudruo. Meil ičel pidäy suaja sidä, ga muga, gu tuattas sih näh ei tostazihes. Da vie meil pidäy mustoittua ristikanzoile, gu myö olemmo olemas. Vai älgiä unohtakkua ruadua sidä muga, gu meidy niken ei nägis! Ristikanzoile silmih puuttunuh gnoumu kaimuau oman tiedohusväin, iče tiijättö. Vot kui myö luajimmo… Häi rubei kiirehel midälienne sellittämäh Pullile da Pollile, a net viizasti šmutkutettih piälöi. - Mihbo näh työ sie šupetatto? – kyzyi died'oi. Hyö ei ehtitty vastata hänele, sih järilleh tuli tuattah. - Nda, nimittumua pudruo ei ole. Ga kai vie on ielpäi, älä huoli, died'oihut. - Tiettäväine, midäbo on nygöi huolie. Opikkuammo vai rastavanildastu. Tulgua stolah! Kaikin istuttihes stolah da ruvettih syömäh rastavankeittuo leivänke da vuasanke. Syödih hyö hätken da mielienhyvyöl, vuorokkai sanellen toine toizele unohtumattomii tapahtumoi, kuduat roittih heile vuvven aigua. Kai gnoumat oldih hyvät sanelijat, da tapahtumua täydyi kaikekse pitkäkse ildazekse. Enimäl ponnistelih died'oi. Tovessah, häi mustoitti tapahtuman, kudai oli sada viizikymmen vuottu tagaperin, ga se, lopukse, on yksi sama. Da silkeskie emägnoumu sanou: - Тiijättögo midä? - Midä? - Emmo tiijä. - Mihbo näh sinä? - Rastavangnoumu! Myö sežo tahtommo kaččuo! – ruvettih kirgumah lapset da nel'l'uttih iäre. - Meidy vuottakkua, myögi tahtommo sidä nähtä, - sanoi tuattah. - Midä? Oletgo uravunnuh? Kunnebo myö lähtemmö keskiyödy? Täs meil on moine mielužu, - vastusti died'oi. - Ga heil olis vai rastavangnoumua ihailla, - vastai gnoumu-tuatto da otti died'oidu käzipuoles. - Mustatgo, se jo monen vuottu ristikanzoin luo kävyy. Sigurd Rul'tabuspäi ruskielois ruutis da pitkän valgien parranke, sidähäi hyö sanotah rastavangnoumakse. Se tuou da jagou lahjua. Mustatgo? - Midä? Midä piä kandau… - burizi died'oi, ga yhtelläh lähti ryntiäjen jälles. Hyö ylen hyvin tiettih, kui puuttuo taloih da nosta korgiele škuapale gost'upertis muga, gu niken ei nägis. Talois oli äijy peitollistu ustu da pertivälii, kudamih näh tiettih vai gnoumat da hiiret. Škuapan piäle piästyy hyö ruvettih kaččomah ristikanzoih, kuduat oldih pruazniekkustolan tagua. Stolale jo tuodih koufeidu, ristikanzat istuttih da paistih. Lapset ikkunalluo kerryttyy kačottih pihale. Kaikis nuorin tyttöine, kirmei Anna, juoksendeli ikkunas buabah luo da kyzeli: - Miksebo meile tulou gnoumu? Miksebo se pidäy? Mindähbo se vie ei tulluh? Sidä samua ajatteli Pilligi, kudai istui muamalleh yskäs. Silkeskie häi kuuli, kui edehizes kenlienne taputtelou jalgoi lundu puistajes. Sit kolahutettih ustu. - Gnoumu tuli! Tule pertih! - Jälgimäi tuli, - šupetettih pienet gnoumat. Uksis ozuttihes ristikanzu pitkän valgien parranke da huavonke sellän tuan. Hänel piäl oli ruskei šušši da piäs ruskei n'uppupiäšuapku, ihan moizet, kui gnoumil. Vaiku häi oli ristikanzan suurus. Gnoumu-tuatto čud ei läkehtynnyh nagroh. - Mibo pöllätyksii tämä on?! – kradžahtih died'oi. – Da häi pidäy iččie gnoumannu? Vod on kummua, midä vai nygöi ei keksitä! - Hillembäh, - šupetti gnoumu-tuatto, odva pietellen nagruo. - Ongo täs hyviä lastu? – kovah ieneh sanoi Gnoumu. - Ha-ha-ha! – gnoumu-tuatto kai hypähtih omal kohtal. – Mibo gnoumii nengoine on – gu ei tiedäne ongo talois kuundelijua lastu? Died'oi, kuuletgo? Häi kyzyy, ongo täs kuundelijua lastu. - Midä? Jumal pruavednoi… - Died'oi kriäkähtih hyväs mieles - häihäi tiedäy, kui pidäy olla tovessah. Toizet gnoumat sežo muhistih, ved gnoumat tietäh ristikanzois vähästy vajai kai. Jygiesti heittyhyy stuulale rastavangnoumu väzyksis šmutkai piädy: - Terveh teile, - da keritti huavon. - Olgua hillembäh! Nygöi häi suau uzlan. Da sie roijah alazet Annah da buabah niškoi. Ga sinä luve, midä on kirjutettu uzlah, sit ellendät, keh niškoi on tämä lahju, - vesseläh šupetti gnoumu-tuatto. – Pidäyhäi, vie lugiegi häi maltau. Kačokkuammos… Lahjat toine toizele peräh löyttih omii ižändii, silaigua oldih lugiettu rastavanrunozet, oli kerätty tukkuloih kiärebumuagu. Ilmiet elävyttih ozakkahien muhahtuksien periä, a sidä, ken varusti lahjan, sai tunnustua hyviä mieldy läpettäjiä kačahtustu myö. Ristikanzat – yhtet ihastellen, toizet varavozin – punottih käzis vastesuaduloi ezinehii. Gnoumat kačottih kaikkeh suuren mielenkiinnonke. Joga kerdua, konzu kentahto sai uvven uzlan, hyö opittih arvata, roihgo lahju mieldy myö vai ei. Hyö kačottih, kuunneltih da piettih paginua joga tyhjäs. Terväh huavos kai uzlat loppiettihes. Kaikin kiitettih rastavangnoumua. Pruazniekku jatkui. Ristikanzat paistih, lohkattih oriehoi, arbailtih arbaituksii da käveltih kruugukižas. Hyö oldih čokkozil da kižattih kižah, kuduan nimi on «Piirusta počile händy». Lapset elostettih uuzien bobienke, a Oskar voitti kaikkii käziväittelys (armreslingah). Aigu meni edehpäi, a gnoumat aiven vie istuttih škuapan piäl ihaillen pertis olijua vesselytty. Ollougo midägi parembua sidä, migu kaččuo ristikanzoih da kuunnella heijän paginoi? Enimite moizennu päivänny, konzu kaikil on vessel da hyvä. Vähin vähäzin pertin täytti vähäzel väzynyh huoletoi hil'l'ažus. Ihan moizinnu rauhazinnu hetkinny emändy tavan mugah kyzyy, eigo ken tahto oppie rastavanpudruo. Da vältämättäh tahtojua löydyy. Muga rodih täl kerduagi. Stolale oldih pandu torielkat, Avgusta toi ylen suuren juvvan pudronke. Emägnoumu sidähäi vuotti. Nygöi häi ylen hyvin tundi, gu nimittumua pudruo gnoumu-tuatale tarita ei. Häi tiezi, gu nygöi buabo kyzyy Annal, eigo se tahto tarita torielkastu pudruo rastavangnoumale. Da Anna vastuau, gu jo taričči, a gnoumu kieldävyi. Mualman kaiken pudron nimes, vaiku gnoumu-tuatto sidä kuulis ei! Häi kovah tabavuu. Hänen huomavo silkeskie pidäy kiändiä muijale. - Tiijätgo, tuattani, - kiirehel sanoi häi. – Yksi meijän lambahis tartui aidah. Mene vai avvuta sille piästä välläle. - Ga… hyöhäi sit täs taritah meile pudruo! Annakkua ihastella sidä. Minä en nähnyh sidä jo monen vuottu. Aiven kaikkii tärgiembäl hetkel mitahto ga ehtiy… - Kiirehtä vai! Sil on kibei! Da laudu aijas kohenda, jo ammui pidi. Mene vai! Hengähtähyy gnoumu häzisten lähti uksehpäi. Died'oi da Pilli, kudai istui hänel yskäs, uinottih. Se rodih ihan ajalleh. - A nygöi, lapset, ei sua ujittua ni minuuttua, - sanoi emägnoumu-muamoini. – Ruammo, kui soviimmo. Da tuatalles ni sanua! Häi tädä ei kestä. Muamo Pullinke kiirehel heityttih škuapan piälpäi da peityttih laučan alle gost'upertis. Polli lähti nel'l'uomah peittohovun kauti, kudai loppih latečuassuloin noumerpanelin tuan. Maksoi vai koin ižändäl panna ičele pudruo, kui Polli rubei täytty vägie punomah hammasratastu čuassuloin mehanizmas. Čuasut lyödih yksitostu kerdua. - Mibo rodih?^ Misbo dielo on? Ved vastevai löi kymmendy. Ižändy tarkasti aijan kormaničuassuloi myöte. Kaikin vaikkani ollen kiännyttih da kačottih čuassuozuttimeh, kudai kiirehtämättäh, ga nägevil siirdyi noumerpanelii myöte. - Midä se merkinnöy? – diiviihes ižändy. Nostuu omas sijaspäi, häi hil'l'akkazin lähti latečuassuloihpäi. Pertis rodih täyzihil'l'us. Kuului vai čuassuloin mehanizman hyrineh da plokkamine. Konzu čuasut lyödih kaksitostu, muamo Pullinke kiirehel yrrästettihes laučan alle. Ravieh, kui hiiret, hyö nostih stolale. Pudrojuvvan tuakse peittyhyy muamo kaččeli ymbäristyö. Kaikin heittelemättäh kačottih čuassuloih. Muamo ponnistih, nosti juvvan da andoi sen Pullile, jällespäi iče heityi enzimäi stuulale, sit lattiele da otti juvvan Pullilpäi, kudai hyppäi hänele jälgeh. Heidy niken ei nähnyh. Čuasut lyödih kaksitostu kerdua. Nygöi jäi vai mennä iäre nägemättäh. Tuatto jo oli tulemas järilleh. - Avoi-voi…- sanoi ižändy, hämmastyksis muhahtuksenke kaččojen gostih. Nägyi, häi iče ei tiiijä, nagruago hänel vai varata. – Olettogo piättänyh šuuttie minunke? Vai ongo roinnuhes taloih kummitustu? Ga toizetgi oldih kylläl hämmästynnyöt da pöllästynnyöt. Ižändy avai čuassuloin veriähyön da koskehutti giiroi. Gnoumat oldih jo gost'upertin kynnyksel, konzu muamo mustoitti, gu pudros ei tävvy voipalastu! A voi rastavanpudros on samua tärgevytty kui iče pudrogi. Tulou juosta järilleh! - Emmo ehti! – šupetti Pulli. - Ehtimmö! Edehpäi! Teriämbäh! Hyö myös lähtiettih kiirehel juoksemah stolahpäi. Emändän stuulu oli tyhjy. Häi struastin kobras olles seizoi rinnal kaččojen čuassuloih. Emägnoumu kangiihes stuulale, sit stolale. A sie, Jumaloilleh, voiastiigi oli! Kaččomattah ymbäri, häi otti vägipalan voidu da - töps! - lykkiäldi sen kohti juodah. Da silkeskie häi nägi, gu häneh kaččou Anna. Tyttöine istui ihan rinnal da kai nägi. Pienel gmoumazelgi, kuduale pidäy vaiku voipalaine, ei sua peittyö nellivuodehizen tyttözen silmis. Hetkekse heijän silmät vastavuttih, ga emägnoumu kerras hyppäi lattiele da juoksi iäres pertispäi. Ennepäi Anna ei ellendännyh, mibo moine on voiastielluo, a konzu ellendi, sit rubei kaččomah tävvel silmäl. Da vaiku aijan mendyy häi sai virkua: - Mama, täs vastevai emägnoumu otti voipalan. Silkeskie čuasut heitettih lyöndän da präčkändän, da kaikin kerras ruvettih pagizemah, istuttihes omih sijoih da ruvettih syömäh pudruo. - Midä-midä, raukkaine? – kyzyi emändy. - Mibo vie tämä on? – suutui koin ižändy. – Kenbo on ottanuh minun pudron? Andreas, sinägo olet sen peittänyh? - Minä en koskenuh sinun pudruo. - Sen ruattih gnoumat, - sanoi Anna. – Minä näin, kui emägnoumu ammuldaldi voipalan da lykkiäldi sen kohti pudroh. Senke oli vie yksi gnoumu, net juostih iäre juvvanke. Tuanepäi. Tyttöine ozutti senčoihpäi. Ižändy kačahtih tyttäreh vagavasti da nosti yläh kulmat, kuvaillen diivindiä. Usih oli peittynyh muhahtus. Ga muhahtus terväh hävii ilmielpäi, a kulmat muga ei ni heitytty alah. Da hänen nägö nygöi oli toven hämmästynnyh da huolestunnuh. - Sinä unohtit gostittua gnoumua rastavanpudrol, - mustoitti buabo. – Kiitä sidä, gu gnoumu-muamal ei ole moine jyrky taba, kui gnoumal. Eiga jouduzit sinä žiäleimäh. Senčoih hypättyy ižändy avai kahtalleh veriän pihale. Pordahil lumel nägyi pyöräžy jälgi da moni piendy jälgie tahnuohpäi. Jället hävittih ihan ristikanzoin silmis. Andreas tahtoi vai lähtie tahnuoh eččimäh gnoumii, ga tuattah ei käskenyh. - Ei pie. Yksikai et lövvä. Ristikanzat kiännyttih pertih. Nygöi hyö enämbi nikonzu ei unohteta tarita gnoumile rastavanpudruo. Kylläine da hyväs mieles gnoumu-tuatto istui omas kreslas poltajen trupkua. Rastavanpruasniekku ozitui, dai mennyt vuozi ei olluh paha. Häi kiitti omua iččie, sendäh gu talois eläjät ristikanzat kiitettih händy. Sen hyö ozutettih, konzu tarittih hänele suuren veron rastavanpudruo. Lapset da died'oi uinottih, a emägnoumu seizoi ikkunalluo kaččojen pihale. Ikkunois vastalpäi toine toizele jälgeh sammuttih tulet. Aigu oli viertä muata. Olis mielenkiidozesti tiediä, mustoitetahgo ristikanzat gnoumih näh tulien vuon? A kahten vuvven peräs libo, sanommo, kymmenen vuvven peräs? Häi vie ajatteli sidä, eigo roi pahuttu hänen tiedohusväile sit, gu häi puutui silmih Anna-lapsuole. Iellehpäi pidäy olla varavozin. Ga toinah, lapsenke se ei ole moine varattavu? - Midäbo ajattelet, muamaine? - kyzyi ižägnoumu. - Ga muute, nimidä, - vastai emägnoumu. – Mittumat yhtelläh hyvät rahvas eletäh meijän talois! Kai heil roih putilleh. Häi pani iččeh käit gnouman olgupiälöile. - Da vie minä duumaičen sidä, mittuine hyvä minul on ukkoine. Aiven avvuttau ristikanzoi, konzu net ei voija ruadua midägi. - Hm-m-m, - muhahtihes gnoumu. – Olis mielenkiidozesti tiediä, pannahgo hyö ihan moizen suuren voipalan pudroh tulien vuongi?