Texts
                                            
        
            Return to list
            
                    | edit | delete | Create a new
         
            | history
            | Statistics            
            | ? Help            
        
        
        
            Ol’ga Žukova.
            Sarn piragvärtinas
         
        
        
                
        
        
        
                
                
                
                
                
                
                
                 
            
Source:
 
        Kodima № 2, 2024, p. 7
        
                
        
               
        
        
    
        
                
        
            
            
            
                    Ol’ga Žukova
                
        Sarn piragvärtinas
        
        
        Veps
                
New written Veps
                
      
             Ühtes keitimpoles eliba erazvuiččed astjad. Kut i kaikiš toižiš pertiš. I erašti, konz emägad ei olend kodiš, nene astjad pagižiba ičeze keskes. 
 Necil päiväl luzik heraštui hubiš meliš, hän kacuhti ümbri i homaiči sömlaudal piragvärtimen, kudambad aigemba ei nägend. 
 – Kackat, mitte kaluine! Muite kaluine, nimidä siš ei ole. Naku minai om pä, mitte voib amunta keitost i sötta mehid. 
 – Muga, – ühtni paginaha hangoine, – minei oma šorpaižed, kudambad abutada otta sömäd i leta sidä suhu. Da i muite-ki ned oma lujas čomad. 
 – A veičel om varz’ i tera, – ližazi luzik. 
 – Ka, minä olen ani tarbhaine keitimpoles. 
 Minuta emäg ei voi nimidä čapta, leikata. 
 – Ka, a petklol om sanged pä. Se peksab midä tariž – marjoid, keittud kartohkoid, – sanui vastha luzik. 
 – Völ olen minä – šuhaiži härkim, – mindai ottas kädehe, konz sadas kodivoid vai segoitadas tahtast. 
 – Ka, ka, muite kaluine! Min täht sen toiba tänna? Se nimidä ei mahta, – kului astjoden pagin. 
 A piragvärtin venui vaiknašti sömlaudal. Sid’ tuli emäg. Hän segoiti sagedad tahtast. A jäl’ges oti kädehe piragvärtinan. Ak tahtoi paštta pirgoid i zavodi ajada skancad. Kut hotkas kargaiži piragvärtin hänen käziš. Kaik astjad čududelihe i tarkašti kacuiba. 
 – Minä en voiži muga hotkas punoutas, – šuhahti luzik. 
 – Hän ei ole tarbhatoi. Necidä radod niken meišpäi ei tegiži, – kului veičen än’. 
 – Elägaha meiden keitimpoles! 
 Emäg ajoi kaik skancad, pezi piragvärtinan i pani sen škapha. 
 Muga om-ki elos: ala kacu vaiše irdnägole, kacuhta süvemba!