Texts
                                            
        
            Return to list
            
                    | edit | delete | Create a new
         
            | history
            | Statistics            
            | ? Help            
        
        
        
            Ol’ga Žukova.
            Baban uudimed
         
        
        
                
        
        
        
                
                
                
                
                
                
                
                 
            
Source:
 
        Kodima № 2, 2024, p. 7
        
                
        
               
        
        
    
        
                
        
            
            
            
                    Ol’ga Žukova
                
        Baban uudimed
        
        
        Veps
                
New written Veps
                
      
             Meiden tätüižed ištuba divanal. Mö Lena-sebranikanke vändam baban fateras. Sobitam da udes sobitam meiden tütrid, veretam heid magadamha. Minä homaičin stolal jättud babal nitid neglanke. 
 – Lena, ombelkam tätüižele platjo. 
 – Ombelkam! – sanub Lena, – ka, tarbiž mitte-ni ruzuine löuta. 
 Minä kacuhtin sinnä – tänna... 
 – A čapkam palaižen uudimespäi. Naku kacu, miččed čomad, änikoidenke rippuba päčin taga, magadandhonusehe mändes. 
 – A ei-ik babaiž käregande meiden päle? – küzub Lena. 
 – Ei, hän ei homaiče-ki. 
 Lena pidäb uudimen röunan, a minä čapan raudoil palaižen, kehkeran, ani ümbri änikos. Se om čoma, omblem tätüižele platjon. Mö tartuim radho. 
 Pordos päliči tuleb baboi lehmäd lüpsmaspäi. 
 Hän mäneb keitimpolhe, sehloičeb i valab maidod bankoihe. Sid’ tuleb honusehe, kus mö vändam, i ohkahtab:
 – Ka mi nece uudimele tegihe, mikš mugoine röun -se rebinu? 
 Baboi kosketab uudimen i kacuhtab meiden polhe:
 – Neičukaižed, ken necen radoi? – küzub baboi. 
 – En minä, – sanub Lena. 
 Minä mugažo sanun:
 – En minä. 
 A ved’ minei i pähä ei tulend, miše hubin radoim. Vaiše nügüd’ el’genzin i pöl’gästuin baban käreidust. 
 A baboi kaiken el’gendab, rad om jo tehtud, uudimed om travd’ud, midä lapsid laida, nägub, miše varaidaba, ei pahas meles tehtud azj, a vändos. 
 – Toižel kerdal, meletagat, midä voib tehta, a midä ei, – sanub baboi, – i küzugat minai, ku midä-ni tarbiž. 
 Nügüd’ minä olen jo kaznu, no igän muštan laps’aigan vändoid. I sen azjan, miše en rohtind sanuda, ken uudimed čapoi. Minä ostin babale uded čomad uudimed, i ühtes hänenke mö johtutim aigan, konz minä olin penen neičukaižen.