Texts
Return to list
| edit | delete | Create a new
| history
| Statistics
| ? Help
Valentina Kondratjeva.
Jäičät
Source:
Oma mua. № 39, 2025, p. 7
Valentina Kondratjeva
Jäičät
Livvi
New written Livvic
A midäbo eletäh-lošketah In’a Sergienke? Mittustu kummua pietäh? Ongo hos niidy olemas? Ägiä tiedäkkiä nimidä! On!
Vastavuo puaksuh ystävät ei voija, ga telefonas, kui sanotah, istutah puaksuh. In’a, Sergien mučoi, soittau Verale, Fed’an mučoile.
‒ Vera, kuundele, sanelen sinul oman kumman. Suovattan Sekonke ajelimmo linnah einehii ostamah. Keräimmö tävven tavartelinehen. Iče tiijät, ajelemmo kerran nedälis, autolaukkah ei ole nimittustu nad’ožua. Kannoimmo verandale einehet.
Kaksi kymmeniekkuvakkua jäiččiä stolal jo ei synnytty, net heitäldin lattiele. Toiči heitän jo tyhjät vakat, sit Sergii tulou da polgou-mädžähyttäy net, gu vähembi sijua otettas toppuhuavos. Mugagi nygöi. Minä ruokin einehii kedä škuappah, kedä jiäškuappah da ni miksenäh, gu vie jäičät ollah lattiele. Sih karahtih Sekko:
‒ O-o-o! Täs minulgi ruado!
Da ruttoh polgou kaikel väil vakan piäl da sidä rutombi toizel jallal toizen piäl.
Sihgi jämpistyi, huarotti silmät da avai suun.
Minä kerras en voinnuh ellendiä mi rodih, kuni en kačahtannuh hänen jalgoih.
Jäiččien mäzrät valuttih puhtahal lat’ehurstile.
‒ Midäbo ruavoit "edenöi"? Anna yhten! Ga miksebo toizen?
‒ Minä edenöi? A sinä mikse jäiččienke vakat panit lattiele?
‒ Sit minä sežo "edenöi"! Nu ei vie kodi kuadunuh nämmien jäiččien täh. Šipainiekkua vai huomei emmo syö!
‒ Daaa! Se paha! vönöhytti Sergii da kyzyi:
‒ Nu viego hätki minul täs jäiččypezäs seizuo?
‒ Hätki! Kodvaine tirpa! Toižel kerdua rubiet kaččomah, kunne pollet.
Minä toin ukol vezituazan.
‒ Istoi stulale, kiško sukat da pane jallat vedeh, a minä keriän jäičän mäzrät juodah.
‒ A sit kunnebo?
‒ Muaskan azun, voidamižen tukkih niškoi. Vie metty ližiän. Sanotah on ylen hyvä, tukat ei ruveta lähtemäh. Eiga roittos plieššipiä.
‒ Minul ei pie! Minul tukat on lujat.
‒ A sinuu ei ni kyzytä! Kunnebo sit nengoine tukku einehty, lykättäväkse? A sinun kidžery tukil roih mieleh.
Gu ei nostua hoppu, Sergii virki:
‒ Nu gu plieššii ei roi, voibi voidua, tänäpäihäi on kylypäivy.
‒ Nu vot mene pane kyly lämmäh, a minä varustan zel’l’an. Kodvazen peräs mollettiloile oldih kiäritty piät vuaropaikoil. Pihal oli ylen räkki siä. Kyly vie lämbii, a nahkua piäs jo vedi tukkuh. Kylys odva sai kiškuo vuaropaikat piälöispäi. Sergiel pidi vuaropaikku da piä kastua, sit äski piä piäzi pestäväkse. Tukat hänel sagiet da net vie kidžerät, pitkättävät.
‒ Peze hyväzesti da putilleh huuhto, sanoin minä.
En tiijä, kui pezi da huuhtoi, ga huondeksel nouzi, pielus tartunuh piäh. Pieluksen minä otin, a pieluspiäline jäi rippumah tukis kiini.
A häigi sanou:
‒ Vot ei olluh plieššii, a nygöi roih. Tulou tukat leikata!
‒ Ei pie leikata! Panemmo piän ligoh.
‒ Kuibo se?
‒ Muga!
Minä eistin yhten laučan agjan seinäspäi keskilattiele da sanoin:
‒ Viere laučale sellälleh. Minä tuon pehmien plasmassutuazazen lämmän vienke. Heitä piä tuazah da viru, anna hyväzesti liguou, kuni minä kävyn kaivole, tuon hyviä vetty čuajukse. Piän pestes vien panin lämbiemäh.
‒ Minä täs virun nygöi vai tuohus virittiä da malittuu kuunnella "Sv’atii Boožei", nagronke sanoi Sekko.
‒ Viru! Ei sinuu täs ken näi.
Da lähtin viele.
Vera, sinä hänen tiijät, häi suvaiččou juumoran, ellendäy sen. No täl kerdua häi puutui aiga bekettih. Minä vai ehtin lähtie, meile meni Ogašši-buabo.
Sekko saneli:
‒ Häi tuli, a minä virun laučal. Kerras smiknin, midä baboi duumaiččou. Vai ei pidäs händy pöllättiä. Viru kui virut, älä lekuta ni sormii, ni jalgua da älä avua silmii.
Babi rubei pričitoimah:
‒ Avoi-voi mittumua kummua-kukkahastu! Vikse piän puhkannuh, hermot valutah tuazah. Kus In’oi ollou?
Sih tulin minä vezirenginke da nagronke:
‒ Terveh, Ogašši-buabo! Kačo meile mittustu kummua!
‒ A midäbo sinä vessel? Ukko laučal, a sinä hörhötät.
‒ Kummu on! Votgi hörhötän.
Da rubein sanelemah, mis on dielo. A häi vai prižmiy:
‒ Sano, mi rodih Sekonke?
‒ Mi, mi! Jäičät mädžähytti!
‒ Kuibo se? kyzyi babi da huarotti silmät.
‒ Muga! Enzimäi yhten, a sit toizen.
‒ A millebo mädžähytti?
‒ Ga jallal! Yhten yhtel jallal, toizen toizel.
Babil silmät huarottih vie enämbäl.
‒ A piänke mi rodih?
Sekko ei voinnuh enämbiä tirpua. Rubei nagramah muga, kai laučču rubei häilymäh.
‒ Molodoit, otettogo omas hajus, vai midä? Sanottogo midä uravoičettokseh?
Tuli kai sanuo. Ogašši jälgimäi sanoi-kalahutti:
‒ Olgah, kai hyvin! Piä, jäičät ynnälleh, a vakkujäičät… laukku ei pöllästy, ostatto.
Mi pidäy šipaniekkoih, minul on, vaste nevesky toi vakan.
‒ Hyvä! Minä tulen polgemah!
Kodvan vie hörhötys da vessel pagin meni pertis.
‒ In’a? A piän voidamistu zel’l’ua viehäi jäi?! Toinah Ogašši-buabo tahtos tukkien juuret parandua, virki Sergii.
‒ Oi, oi! Olgua hos minus päivilleh! Minun juuret parandetah kalmužiman puuloin juuret.
Da nagronke ližäi:
‒ Ollou ylen žiäli einehii lykätä, ga, misbo dielo, otan da voijan. Toinahgi Mot’kanuaburi, ystävy voijaldau.
Da ližäi:
‒ Ei kunne mene voidamas!