Texts
Return to list
| edit | delete | Create a new
| Statistics
| ? Help
Nina Zaiceva.
Virantanaz. 7. Airan starin
genre: Epic work
Source:
Verez tullei. Petroskoi: Periodika, 2015, p. 19-23
Nina Zaiceva
Virantanaz. 7. Airan starin
Veps
New written Veps
Airan enččes elos,
i ei vaiše keles,
oli äjan eroid,
ani toižid veroid.
Erašti hän sanui
tundmatomid sanoid –
‘torok, ližm i čapta’…
Velled, vaiše kackat:
tul’ba sanad mel’he,
ka i vepsän kel’he
suliba ned ani.
Kel’ niid varha pani.
Paksus ištui Aira –
ani muga harjen’ –
küläjogen randal
koivusižel kandol.
Kuti varast’ – vestid
kodin poles ehttas.
Uniš paksus nägi,
mitte pedroid vägi
oli hänen tatal –
omalužen katab!
Vajehtihe elo –
tatad enamb eilend.
Ka i mamad eilend...
Paksus pidi meles
maman mustad sil’mad.
Täudund-ki ei il’mad,
ku maman polhe dumad,
ned johtutesed rumad
tuleskel’ba pähä,
ka hengel – sijad vähä.
Pän-ki kibišt’ mustas
igähižes tuskas.
Taivhaze hän kacui,
kuti armhid kucui.
Kazvatajad kerdan
paimenziba pedroid.
Edahaižes tundras
hüväs säs i purgas
maht’he tehta elod
kuti kodiš, velled!
Aig jo kod’he pörttas,
kodin polhe sirttas
ani oli tulnu,
heiš niken ei kulnu.
Oli-k mitte viga
tehnus heile siga?
Läht’he heid jo ecta,
ümbri kaiktä kacta.
Hätken rahvast eci
tundras kanzan necen.
Pagištihe küläs,
miše joged ülös
näht’he heiden jäl’ged...
Nu a sen jo jäl’ghe
ei-ki olend tedoid.
Oli-k mitte beda?
Segoiba-ik kuna?
Mitte gor’a ruma!
Airan muštho tuli –
hän ved’ kerdan kuli
tatan, maman sanoid:
"Bembledme konz mäned,
taivhaze void päzda,
linneb ani läznas!
A konz lunad vätas,
tariž vaiše sätas,
lunoidennoks mända,
kus se lämoi vändab.
Mujulämoi iče
taivhaze meid ličeb.
Elo kaik om taivhal:
kazvatajad armhad
amu mänd’he sinna,
oma taivhan pindal.
Elo sigä hüvä,
taivhan pohjas süväs,
sinižes siš mirus
jumalbemblen sires.
Kus om taivhan süvüz’
eläb vaiše hüvüz’,
mas ed löuda sida,
taivhas – elon idu!"
Aira nügüd’ tezi,
sel’ged ol’ kut vezi:
kazvatajad armhad
ani aigoiš, parhal,
lunnoidennoks mänd’he.
Pohjoižlunad vät’he
sil tal’vel ani lujas –
kuti hoštai kujo
taivahaze vedi,
kuti tuli tedo:
tulgat tänna, meile,
paremb sijad eile!
Sikš-se Aira paksus
ištui irdal lapsen,
taivhaze hän kacui,
sil’mid-ki ei racind
käraudamha polhe.
Mam i tat ved’ old’he
sigä, taivhan mirus.
Se ei ole sires,
kacu, mitte korged!
Kazvatajad orgho
kact’he Airan päle:
vest’tähtaz lanksi male!
Sirotaks jäi Aira,
kut veneheta airod.
Külä Airas holdui:
eli pertiš noidan...
Noidannoks äi mehid
kävel’, vaiše ehti
tehta tervhikš kaikid.
Noidas tedo raigui...
A mamoi hätken Viral
oli alasijal...
Tat Viran edhaks mäni,
Lapin maha ani.
Noid ot’ Airan kerdaks,
ajoi randha, vepsäks
kus pagižeba mehed,
kus vezi mugoi lehed,
kus pud-ki oma sured...
Airanke hän sarel
jäi-ki elämaha,
kibuid heitamaha.
Elo tuli mel’he,
harjeni hän kel’he.
Ičez ‘vežan’ pani
čudokahan ani.
Airas kului pagin,
miše čoma ani
nece lappalaine,
hot’ ei-ki mijalaine.
Viras himo süttui
Aira-neiččen lüuta,
nägištada vaiše.
Hot’ tat-se ani laiše,
nütkta tukas voili,
ka telustand-ik oli?!
I konz lumi suli,
sarele Vir tuli.
Mustsil’mäsine Aira
vargast’ hengen arni.
Airata – tühj elo,
ei heläidagoi kellod,
päiväine ei pašta...
Südäin löse vaštak
Viran rindhiš siloi,
i siloi om se ilos,
konz armaz Aira rindal,
ičez kodin randal.
Tat sekoida ei ehtnu –
a sai jo oli tehtud!