Virantanaz. 12. Starin Van'oi-paimnes
Veps
New written Veps
Vanhas Virantanaz-küläs
eli ende pereh hüvä.
Penen oli pereh nece –
tat da poig – no mäne eci
mugošt poigad ümbri kaiktä,
rahvaz ani linneb vaikti:
mugoi boik ol’ priha rados,
čoma ol’ hän kaikiš sädoiš,
hibused ka pölvhan vuiččed,
sil’mäd mustan korben karččed.
Kelel oli priha terav,
sanoid sidoi ani kerdal.
Radoi käzil mastar’ kuti,
kaiken teg’, mi kädhe putui...
Prihan nimi oli Van’oi,
nu a tatan nimi Pan’oi.
Aigoiš Van’oin mamoi koli,
leskimehen Pan’oi oli.
Eliba hö kaiken kahten,
kodiazjoid tehta maht’he.
Elospäi ka hijal oli:
jüvid, semendamha voili,
hebole, ka kego heinäd,
elon tähte rahoid eilend.
Keväz’ tuli, sömäd eile,
midä-k oli tehta heile?
Poigale sid’ sanui tatoi:
– Paimnen, prihač, tariž rata!
Järven taga ectas paimen,
sinna-tänna kactas kaiken.
Tarbiž sinei sinna mända,
minä heile sanan andoin,
heile minä vahvas sulin,
miše sinä pigai tuled.
Varastadas sindai lujas,
varjoitas jo sigä kujos.
– Jose lähten röunha vilhu?
Paremb – ličemoi mä pilhu,
kuti prusak pilus elän,
ičein kodiseiniš olen.
Mikšak kodiman mä tacin?
Kenak tehta necen raciž?!”
– Ala, Van’oi, rad-se − aigaks,
ed ved’ mäne eloks kaikeks.
Sigä sad sä mahtoid äjid,
sid’ i kodihe-ki ajad.
Miše tuskkur-se ei söiži,
sinä voikun virkta voižid.
Mijal virktas: vahv om sana,
sanal kükstas kibun ani,
sana hädab mokan, tuskan,
tariž vaiše sihe uskta.
Sikš-se pajatadas voikuid,
vaihid voikhu pandas tolkul,
sanoid sideltas, ka eskai,
sanapoimetišhe koskub.
Čomitadud voik om vaihil,
noril vaihil, ka i vanhoil.
Tošttas kulundoid-ki sanoiš,
tuleb niišpäi pajo ani.
Parahimid sanoid löuttas,
kuti muzik voikuiš soittas,
opalahne muzik vaiše,
tundub tuskkur sanoiš kaikiš,
koskeb muzik südänt meiden.
Muziksanoid lindud veiba
eskai taivahaze, kacu,
Sünd-ki kulda voikuid racib.
Meiden rodun taivhan hibjad,
kolnuded jo, mirus hilläs,
ned-ki kuleba ned sanad,
voikuiden kal’t sido mäneb.
Käbed kägi puhu lendab,
ištuse sid’, vestid kandab.
Minei paksus vestid toili.
Sinun kolnu mamoi voili
oigendamha vestid minei.
Olen sanunu-ki sinei...
Mugoi vero oli meiden.
Voikajid-ki oli ende,
maht’he voikta prihad, neiččed
veron mödhe, veron enččen.
Nece vero sündui amu…
Sikš se, Van’oi, eci sanoid.
VAN’OIN VOIK
– Kulgat, kal’hed susedad,
voib-ik sihe uskmaha:
jose kodin tacižin,
katta iknad raсižin,
vilugoitta päčine,
pal’l’astotta tanhaine,
kus armaz joga lahkoine,
i kalliž joga naglaine.
A verhas mas kaik tedmatoi,
joga sija tundmatoi.
Kenak mindai varastab,
kenak sigä armastab?
Voi kut tuleb tusttuda,
putta bedha mustaha!
Jose minei ladihe,
nece minei tegihe:
tarbiž tacta kodine,
ecta veraz sijaine
tundmatomas randaižes,
tedmatomas tahoižes.
Ištta vilus čogaižes,
olda verhiš kobuižiš...
Kutak nügüd’ eläškan,
kutak nügüd’ oleškan?
Armotoi mä prihaine,
rand-se mugoi verhaine.
Sula sinä jogine,
lahed, sel’ged vezine,
kodiš − kal’hed randaižed,
mecad, pöudod, kandoižed,
lagedaižed nituižed,
hobedaižed normižed.
Prosti mindai, kodine,
kuna aigal rodime,
en mä sindai jätaiži
minun ičein tahtoižel.
Prostkat, kodin kaumaižed,
kaumžomaižen saumaižed,
läikäidai sä järvudem,
minun sula randaižem.
Blaslovenj-se antkatoi,
vilhu röunha satkatoi,
paimnen rad-se opekat,
tehta kut tö nevogat.
Kutak minei prihale,
sirttas udhe tahole?
Antkat nevond elole
randaižele verhale.
***
– Kule, Van’oi, pertid vaste
kazvab koivut, mamoi vastoid
katkoi kül’betiden nähte,
erašti – ka vican tähte.
Nece koivut vanh om lujas,
sil om mugoi toh’-se luja.
Muštan, dedam tehli lutuid,
paimnen heledaižid tutuid.
Vänd se, sanutihe küläs –
kului alahan i üläs.
Lutuižen mä sinei tegen,
necen kal’t sad erižvägen.
«Midä tehta, söda tarbiž.
Ka i paimnen rad ei travind
völ nikeda», − melet’ priha.
«Jose vasttan äjan vihad?
Ku mä laskvan rahvhas olen,
ka ved’ radospäi en kole.»
Tatoi sanui: – Rad se − jüged,
ed ved’ magada, kut luged!
– Jügedad-se midä sigä?
– Siš i om-ki radon viga.
Ei voi läz nimidä koskta,
mechine voib kädes otta!
Tegi tatoi pigai lutun,
heledan i zvonkan tutun.
Openzi-ki Van’oi vändon,
pajoid lutuižel jo vändi.
Küläs kundeltihe tahtol,
Van’oi vändi surel mahtol.
Pagištihe küläs mehed:
«Mitte pajo lendab lehed,
sen melodii uz’ om ani.
Kuspäi pähä vaiše pani
Van’oi pajon necen?
Ilo linneb mecas!»
VAN’OIN LUTUPAJOINE
– Soita, soita, tutuine,
sinä minun lutuine!
Küläs sanu, midä nägid,
saiba-k živataižed väged?
– Živataižed heinäd söiba,
järven randas vet-ki joiba,
kuvahaižes venuiba,
möhemb kod’he mäniba.
– Sanu, midä paimen kuli,
vai hän unes vaiše oli?
– Kuli kägoin sanaižen,
kuli jogen pajoižen.
Kuli kurgen väčurtest,
pajolindun pačurtest.
***
Pajolind-se sanui minei:
– Priha, nevon andan sinei:
kadota sä lehmid ala,
ala ota joges kalad,
ala ota marjoid rindal,
hot’ i oma ani pindal.
Ala murahaižid riko,
vigad siloi tod sä ika.
Elon taht ved’ niiš-ki eläb,
hot’ i väged-ki niiš eile.
– Kule priha, tatoi sanui, –
nene mechižen ved’ sanad.
Mäne Anni-baboinnokse,
teramb mäne, ani jokse.
Anni-baboi tedab kaiken,
abutab hän joga aigan.
Sanub, paimeta kut tariž,
kutak olda mecas, sariš.
Tuli baboin kod’he Van’oi,
alasijal oli Anni.
Van’oi hüppäht’ sid’-žo sijal:
-Midä voižin tehta tijal:
lähtevet mä nügüd’ toižin,
haugoid haugoimaha voižin.
Annile ned sanad – mel’he,
priha hüvä, vigad eile.
– Minä nevon sinei Van’oi,
andan nene käsköd ani:
sid’-žo ümbärduz sä tege,
kodišpäi sä seglas ve-gi:
karvoid sinna vähän pane,
lukkol, avadim i muna.
Seglha ala pane liigad.
Živatoile siloi vigad
tehte ei hot’ pöudos, mecas.
Vano’i, vahvas mušta neciš.
Homencel, völ oldes küläs
kirvhen ota teral üläz,
sido ottud kaik sä paikha,
ala kacu, prihač, aigha,
ümbärda sä živatkogo
koume kerdad. Van’oi: – Ogo!
Konzak minei nousta tarbiž,
miše tartta lehmän karvoiš?!
Baboi hüppäht’ sijal ani:
– Midä sanuid?! Nene sanad
unohtada minä käsken!
Ed-ik mušta meiden käsköid?
Vepsläižile amu sel’ged:
nägeb pu-ki mecas, velled,
pu-ki kuleb mecas kaiken,
olgat hilläd mecas, vaikne.
Paimnen oza – völ-ki penemb
pidab olda kaikid tünemb.
Sindai korktemb eskai jäniš,
i hot’ sinunnoks se mäniž,
ala koske sidä kädel,
ala baff alide vägel.
Mechine ved’ kuleb kaiken,
korvad püštti joga aigan.
Mecan eläjad-ki siloi
sinunokse vaiše ilos
sirdäškasoiš ani lähen,
ani živatannoks tähä,
vaiše lehmäižid ei koskkoi,
kuti nähkoi-ki ei eskai.
Händikaz-ki mäneb veres,
kondi ani sirhe vereb.
Kaikes kožmuz linneb siloi...
Sinä ištu vaiše vilus,
varasta sä aigad sida,
živatoid konz kod’he veda.
Rada paimneks spuskan mödhe,
enččes elos meile tod’he
nene tedod. Äjan kerdoid
mechine-se oli verdnu,
vaiše murendand ei sändoid,
miččid iče meile andoi.
Ved’ mö mecas katkoim barboid,
marjoid mäzötam mö arni,
čuhunke konz meiden puzu.
Tahtoim löuta marjoid uzid,
hot’ ei tarbiž-ki jo meile,
hot’ siš nužad-ki jo eile.
– Kuspäi, Anni, sändoid tedad?
Mecanižand sindai vedi?
Hondol jäl’gel sinä olid?
Küläs pagištihe, kulin.
– Mikšak sinei nece teta?
Abud said, i mäne, lenda.
Konzak vähemba sä tedad,
siloi kebnemba i eläd.
Sändoid ezitatad toiba,
amussai jo sändoid loiba.
Meiden rahvaz muga sanub,
mušta, Van’a, nene sanad...
Igän radoi paimneks Van’oi,
ezmäi verhiš, möhemb – ajoi.
Kodiš pidi paimnen sändoid,
mureta-ki niid ei andand.
Oli hän kut kaičii mecas,
küläs tet’he Van’oiš necen...
Anni-baboi kucui kerdan:
– Om-ik aigad vähänverdan?
Minä, Van’oi, pigai kolen,
vaiše ristitud ei ole,
kelle tedoid saiži jätta,
miše voižin sil’mäd katta.
Ku en jäta tedoid nenid,
kolda-ki en voi mä ani.
Jumal taivhaze ei primi,
Van’oi, eile minun nimed
hänen surman kirjas neciš,
vaiše kus hot’ mäne, eci...
Sinai oma sil’mad mustad,
sinä minun sändod muštad.
Eläškad sä täudes väges,
abutaškad ani kaikes
ristituile meiden küläs,
linned tervehtajan hüvän.
Oli hobed Van’oi tabal,
žal’ om tehnus Anni-babad.
Ka i iče-ki hän tezi,
sel’ged nece, kuti vezi:
kenele-se holid tarbiž
otta niškha mehiš kaikiš.
Primi tedoid sändon mödhe,
a konz läksi ičez kod’he,
kulišti kut kägi kukkui,
mecas kulišt’, ken-se ukkui,
ken-se lapsen kartte voiki,
ken-se nagroi, ken-se ohki.
– Nece Annin vägi radab.
En ved’ mina nügüd’ kadond…
Toden Anni-baboi sanui,
kenele-se tarbiž sanan
henges kaita i muštos,
nece oikti om, mä uskon.
Muga Vaneine i radoi,
hänen vägi vaiše kazvoi,
sureniba hänen mahtod,
kaikiš azjoiš äjan mahtoi,
živatoid hän paimenz’ mecas,
mugošt paiment mäne, eci!