Texts
Return to list
| edit | delete | Create a new
| Statistics
| ? Help
Nina Zaiceva.
Virantanaz. 15. Mecastuz vanhas Virantanhas
genre: Epic work
Source:
Verez tullei. Petroskoi: Periodika, 2015, p. 68-77
Nina Zaiceva
Virantanaz. 15. Mecastuz vanhas Virantanhas
Veps
New written Veps
Tähthad näguba läbi pimedas
kibinsädegid tactes öl,
pidust’ dorogad mecas tihedas
kuzed teravad seištas völ.
Kuzenseinil te kinktäs ümbärtud,
kuti saldatad kuzed sid’.
Kudmoin kauh-ki om kuti kovertud,
sišpäi pästtud om hoštai nit’.
Mecan hillüdes hebod jokseba,
hebo ezmäine kuti koir,
oliž vald, – regen kükseba,
letes kohtaha, pidab nor!
Tullei jottud om kavaghajudel,
kuvahaižed-ki pit’käd om.
Kudmoi hoštab sid’ taivhan süvüdel
vauktut ližadab tähtazžom.
Lumikatusen hošttas neglaižed,
ani hobedal palab kaik,
punob il’mas lunt kut läbi seglaižes,
mec ei kubahta, ehtan aig...
"Virantanaz om bohat londusel", –
melet’ ajades Moskvan knäz’,
kacui ümbriže: hongad – taivhaze,
kuzed teravad ani läz.
"Nu a mehed sid’ jäiba vanhaze...
Vaiše il’m – kuti tomes jom."
Nägeb knäz’: ted veba tanhaze,
iknad hüväšti vesttud om.
Pertiš ümbri om tarkas laditud,
nägub ižandan terav mel’...
Sid’-se knäzile mel’he langeni:
"Neniš küliš – ved’ toine kel’!"
Johtui knäzile: hänen pertištos
mugoi sur’kulu praznikzal,
miččes ristitud sädoiš hoštajiš
tancuiš punosoiš lüstran al...
Tezi knäz’ heiden melentaguižen,
tezi, täuttud mil ö i päiv...
"Panen muštoho sanan tägaižen,
virkan sen, kus om mehid äi.
Päiš heil punoškab: sana tundmatoi,
tuli miččes-se verhas mas.
Vepsläižed – rahvaz tedmatoi,
hot’ i eläba Moskvad läz".
Ei voi sanuda, miše enamba
tedaiž vepsläižiš knäzin mel’.
Hän-ki meleti, miše rumemba
ei voi olda, mi vepsän kel’.
Knäz’ i kucui sen keleks čuharikš,
pidänd ei sen i keleks hän...
Iče oli hän tehnus jomarikš,
elo väzutab, muite mäb.
Ani noren hän nainu oleskel’,
tat löuz’ akan i küzund ei...
Vodes pälič ak knäzin koli-ki,
hänes mušton jo tullei vei.
Elo sirdihe pirun humalas:
se om praznik, a se om sai...
Kacu, nellänz’ jo läksi kümenik,
a oli-k elo? Ei olend vai?
Eci knäz’ nece ilod kaiktäna,
el’genz’: hödhüvin jokseb aig,
sikš i ajoi hän Virantanhaze,
elotuskaspäi nece kaik...
Ei jo navedind kaiked kodikast,
tahtoi väzundan küksta poiš,
himoič midä-ni löuta čudokast,
miš i vajehtust tehta voiž.
Oli hän ani himomecnikan,
sikš konz kulišti Viran täht,
koditahon hän Viran eciškanz’,
henges süttuškanz’ matkan taht.
Käski vastatas ühten vodjanke,
korbhe süvähä veiži hän.
Himoič märitas vägil kondjanke...
Ištta pövus om korjas läm.
Kac, jo näguba lämoid pimedas.
Hänen abunik sanui üks’:
– A ku tanhas om ani libedas,
kacun tarkašti, kus om uks’.
– Voib-ik tulda? – än’ hänen kahaiži,
ižand, pästa meid öks-se hot’.
Viroi levedamb uksen avaiži,
ičez bardan-ki kädhe ot’.
Tuli knäz’ Viran kod’he teravas,
küzui: – Tedat-ik venän kel’t?
– Ala varaida, tedam kerdalas,
venäkel’ kuti maman meil.
Kuti huiged om tehnus knäzile:
om ved’ mužik, a terav mel’.
– Spasib sinei, – hän sanui väzudes –
olem äjak-se aigad teil.
Sanui muga, ka kului änespäi, –
carin heimos hän ani om.
Tuli Venäman Moskvan lidnaspäi –
kus om se – a kus korbenžom?!
– Tedo raigub – sä hüvin mecadad,
tedad ümbriže tropad kaik.
Mahtad tal’vel-ki kondjid mecata?
Ved’ om nügüde kondjan aig.
Kulin – peza oma ani läznašti,
sigä emä i poigad kaks’..."
– Poigad nene ved’ rodun jäl’gestuz,
ei niid koskkoi-ki aigas täs.
Viroi vaikkulhu pipkun poltaškanz’,
pän-ki kibištab, tedan, säks...
Sanui knäzile: – Tulit oktašti,
tunden mecan, kut sormed kaks’.
Igän tägä mä, juril sidotud,
vaiše norudes armii ol’...
Midä, knäzine, putuid ridaha!
Ed-ik mušta, kut vicoil löid?"
Viran sil’miš jo hüptas kibinad,
kuti aigas siš tullei toi,
kuti möst oli olnu sigana,
placcal sil. Midä tehta voi?
Surman sid’ saiba äjad prihaižed
kunutvarzišpäi, löndan täht,
hätken kibišti heiden lihaižed...
Siš ol’ knäzin-ki noren taht.
Oli se hillän mirun keskustan,
ved’ ei olend se torapöud...
Služda armijas heile käsktihe,
pidi mända, hot’ ed, hot’ void.
Sündui kuva sid’ knäzin sil’mihe,
muštho langeni norištaig,
kutak jonusoiš ani pölühü
luihe saldatoid löi hän: krak!
Viroi paidan-ki äkkid libuti,
ozut’ knäzile: rubiš sel’g.
Knäz’-žo päl vaiše ičez kigluti:
– Mugoi oli sen aigan velg...
Viroi nägi: knäz’ dumid punotab,
knäzin sil’miš om mušton jäl’g.
Miččid hänen mel’ tahtoid kudotab,
knäzil rohktut-se nügüd’ jäb?
Knäz’ sid’ pigašti libui jaugoile:
– Lähtkam tägäpäi! – Teiden vald.
Vaiše Tal’oi sid’ tuli ezile,
kuti palaškanz’ lämoin ald.
Čudos knäz’ sun-ki ani avaiži:
"Mitte čomuz’-se korbes om!"
Šapkan hädi i laučha lükäiži,
suhu libunu palab kom.
Sanui: – Ižand, mö lähtem korbehe
kondjan pezannoks tämbei ved’!
Ajoim Moskvaspäi teiden kodihe,
satad meid sinna-k ali ed?
Iče knäz’ Tal’oin polhe kacuhti,
sil’mid kärauta hän ei voi.
Ičhez buraiži, kädel maihuti:
"Miččen čomuden Jumal loi!"
Viroi haškahti sid’ jo ezile,
hän ved’ kazvol ol’ ani sur’,
mugoi hardjoikaz... Tundui knäzile –
nece bahatir’ pert’he tul’.
– Homen, – sanoil hän il’man rebiti,
– Aig-ki möhä om, pimed ö.
Tütär sijad-ki teile leviti,
lebaikatoiš tö, väzuit jo.
Tal’annokse knäz’ käden vedouzi:
–Neižne, pagižed venäks, ed?
Tal’oi pän vaiše vähän kärouzi,
rohktas taci hän: – Kutak en!
Eläm Venämas, meid-ki risttihe,
vaiše ičemoi mijal kel’!
Uskom Sünduhu, kaglas – ristanke,
pühäkodi-ki pandud meil.
Tal’oi kädel sid’ iknha maihahti:
kudmoin hoštotes pertid läz
pühäkodižen čuhu lemgahti:
– Kacu, hobedad äjak täs!
– Kenak tuli-se teiden korbehe,
mitte mastar’ sen čuhun loi?
Ei voi tehta ved ühthe pordoho,
kenak teile sen tehta voi?!
– Mijal ičemoi oma mastarid,
ühtel kirvhel sid’ tehtud kaik.
Lepän lahkod om čuhuks mastartud,
homen kacud völ, tuleb aig!
"Mitte rohked om neižne vepsläine,
mitte sinine hänen sil’m!"
Knäzin südäin-ki löse-peksase,
hengenkaraižes kadoi il’m.
– Prosti, mužik, meid azjas endižes,
olin ani nor’, midä tar’?!
– Ala johtuta, vergat gornicas,
mijal sanutas: adiv – car’!
Ülähonusiš – škapad mujutet,
seinän kartte om pandud ned.
"Kutak melevas tänna sijatet!
Avoi vepsläižed! Tedat, et!"
Pert’ – kaks’žiruine, kuti horomad,
jüged uskta-ki, miše täs,
korbes mugomas, mi-se paremba,
voiži olda, mi lidnad läz...
Knäz’ jo oli-ki kuti zabutiš,
kacub: mijak se rippub sid’?
"Jose robeh?" Toh’ – kuti poimetiž,
kuti šuukuspäi tehtud nit’...
Toižel homencel jäl’ghe murginad
mecha läksi se adivstroi,
koirad nutaba, lunt ned pureba,
kuti buzaidai mezjaižroi.
Viroi pordhile haškaht’ ezmäižen,
sanui toižile: – Kulgat vai!
Vaiše nägištan: koskit pezaižen,
vastust pidäškat! Ik sel’ged kaik?!
Lähipezas om emä poiganke,
koskta poigaižid huiged om.
Tulit mecha, ka meiden veronke,
algat otkoi i humaljom!
Kulgat völ-ki tö mindai vähäine:
mikš-žo oružjal emännoks?!
Ižakondjan om peza läheli,
ven mä tahtnikoid ižannoks.
– Ken ei varaida, tulgat ezile.
Ižakondi om lujas sur’.
Se om vanhač jo kondjan vozile,
om jo kolda-ki tulnu kur.
Nece homendez – mugoi sinine,
mitte Tal’aižen sil’miš ol’.
"Miččin mecnikad tämbei linneba?"
Viran meled om kuti nol.
Homenc painab i knäzin melehe,
Viroi händast ved’ rikta voib...
Hüvin hänele ende elihe,
midä tämbeine päiv-se tob?!
"Miš-žo meletab nece vepsläine,
midä sekoib hän ičez päs?"
Viroi suksil om, astub ezmäine,
hänen mod ani kuti jäs.
Mecas kaik hö jo ani surduida,
pidi ümbärta taho sur’,
kaidoil tropaižil luntme urdada...
Pažag tehtihe, lebukur.
Mehed tarkašti ružjad kacuiba,
tuleb heile sid’ tego uz’.
Kondjan pezas hö ümbri astuiba,
varud oigendab joga kuz’.
Knäzil varaidust oli enamba:
Virad varaiži, ka i koir
hänen läžuškanz’, jokseb venomba,
kacub polidme, kuti vor.
"Minun käzi-se sid’ ei särahtaiž...",
knäzin henges om vilu rän’:
"Vaiše vepsläine-se ei nägištaiž,
kärautes minun polhe pän."
Koirad kondjan jo hajud rižaba,
loihe sinnapäi, kogo sur’.
Koiran käredust lujas ližadab
lendai pezaspäi lämüt pur.
Kactas metaha ani tarkašti
nene mecnikad, kaik hö sid’.
Ružjad pidetas ani armhašti...
Nervad kingitet kuti nit’.
Viroi ružjad ei otand kerdale,
viga tegihe ružjas siš,
sikš-se oli hän vähäšt verdunu,
ičez päle, mä teda miš...
Koirad pezaha ani ličesoiš,
joga mecnik jo ružjan sai.
Knäz’-ki pidab siš reigus pičuižes
pezan sun, vähä aigad jäi.
Kondi pezaspäi hüppäht’ – šahmati,
kida avaitud, karval bur.
Voi, Sur’ Sünduižem, sinä rahmanni:
om jo katkaitud kuzen jur’!
Hö ei vastnugoiš mugoin surenke!
Kondi – ogibal! Kacu vai!
Nene mecnikad – pagho jurenke,
vaiše knäz’ kondjad vaste jäi.
Kondi polidme maihat’ käbäläl,
knäzin sordi, se mas jo ol’,
venub mas, kuti pordol jäl’gämäl:
om völ eläb vai jose kol’?!
Sid’-se Viroi om tulnu edehe,
hodras tembaitud hänen veič,
hoštab kibinoil, ottud kädehe...
Iškta – ehtib, a enamb – ei!
Kondi Viraha loihe teravas,
kida avaitud, sur’ i žar,
Viroi veičel sil iški kerdalas
kondjan kidaha, tehnus kar!
Valui lumehe veri purukaz,
rusttaks kattud jo lumi ol’,
Venui mas nece saliž karvakaz,
hengaht’ kerdan i sid’-žo kol’.
Vaiše siloi-se tul’ba abuhu
knäzin ristitud, kaiktä – än’!
Viroi kacund ei neche kobuhu,
veičen puhtasti, polhe män’.
– Sured spasibod, Viroi-vepsläine,
ku ed sinä, ka kolda voiž,
bedal käraunuiž meiden ecmine
ilod mecas, se surmad toiž.
Libui jaugoile, käden Virale
pigai oigenzi nece knäz’.
Jaugoiš venui se saliž sur’kulu,
a gor’a oli ved’ muga läz.
Viroi virkahti: – Mängam, pezemoiš,
kül’bet’ vepsläine vaumiž jo.
Mijal pezesoiš päčiš levedoiš,
jäl’ghe vepsläšt mö repoid jom.
Päčiš il’man ol’ haju duhukaz,
kuiv i žarukaz oli löun,
kuti tullei sid’ puhui uhokaz,
žarul täuttud ol’ joga röun.
Löunan palab duh son’he ličihe,
lučhe, hibjaha – leta voi!
Ezmäi opak ol’ tunktas päčihe,
a kut äjan se tervhut loi!
Nece vepsläine kül’bet’ mehile
jäl’ghe mecastust ilod toi.
Pezend tundmatoi oli verhile
kuti erižen čudon roi.
Kül’bet’ vepsläine – ičeladuine,
siledlehteine – vihand vast,
väzund kuna-se hibjas kadoihe,
vägid ližazi vepsän vas.
Jäl’ghe kül’betid long jo varasti:
olut pakuine, kalapirg...
Pagin ühthine töndui lämäšti,
mecan starinoid sanel’ Vir.