VepKar :: Texts

Texts

Return to list | edit | delete | Create a new | Statistics | ? Help

Agapitova Nadežda . Vepsän kezan lämoihuded

Agapitova Nadežda

Vepsän kezan lämoihuded

Veps
New written Veps
Vepsän keza, vepsän kel’.
Armaz peza, hüvä mel’.

Kaikuččen kezan perehenke tuleskelim Kalagehebabannoks da dedannoks. Erašti lebupäivikš, erašti nedalikš vai eskai pit’kembaks, konz vanhembil-ki oli lebuaig. Mamoi ei laskend minei jäda kaikeks kezaks Kalagehe: oli edahan lidnaspäi, da baboi dedoinke ei olnugoi jo nored, heile oli jüged. Muga oli minun 13-voččehe igähäsai, kuni baboi dedoinke oliba hengiš. Neniš lühüdoiš starinoiš oma minun muštlotesed siš aigas, nene oma minun vepsän kezan lämoihuded. Pened, lämäd, säraidajad. Ned nügüd’-ki hilläšti hoštaba kus-se südäimes i laskvas lämbitaba minun henged.

VIŠN’PUD
Läz pertid kazvoi kaks’ vanhad višn’pud.
Marjad oliba muiktad-magedad, hoikan sel’ktan korenke, miččespäi sormed sid’-žo tegihe tartukahikš.
Kažid (baboil kažid eliba kaiken) navediba venuda puiden pil’veses, levitades käbäläd da pil’kištades päiväižel. Baboi keiti višnišpäi marjkeitostsagedad, muzarusttad. Konz söd sidä, lopus mujad karktad magud. Avaidad bankani sid’-žo om kezan haju i henges om läm’ da hüvä!

SOBAD
Sobiš minai kaiken oma eriližed muštlotesed.
Konz meletad ristitun polhe, kaiken aigan kuviteled händast konkretižiš sobiš.
Baboikorged, kapos naine, pit’k pal’mik vai čoma toppaz päs, pit’känke pal’mikonke vai tarkanke kačunke. Hän oli lujas čoman naižen.
Muštan rusttan platjon penikaižes änikos, vähäižen alemba pol’vidsen hän paksumba paneli päle, konz tuleskeli lidnaha. Vihmsoba bežmujul da paik henoidenke änikoidenke mugažo oliba "lidnan" soba. A kodiš oma prostad halatad: üks’ om muzasinine, pakuštunu sobidenpezuspäi, toineruskedsuriden haragaižidenke, miččed jo oma pakuižed aigaspäi.
Dedoimadal, hahk, čoman bardanke. Todesine külälaine mužik. Hänen päl oma pinžak, vanh kudopaid, hahkad štanad. Dedoi ištub pordhil vai vilus honuses, pipkutab "Belomorad", savu hilläšti libub da sulab lämäs il’mas.
Baboin polhe minei muštho jäiba hänen ribuikaz halat pakuiž-sinižes šoidus da pehmed paik, mittušt minä kaičen.

ROVA
Baboil oli äi gr’adoid.
Rovad oliba mugažo. Kerdan minä, miš-se meletades, lanksin rovaha manzikaižen rindal.
Baboi nägišti sen i lajiškanzi mindaiei pahas, no kovas. Oli abid langeta rovaha. No baboin sanoišpäi oli völ abidamb.

ŠARIK
Kerdan tat da vel’l’ ostiba kužun kus-se läz Petroskoin Keskuzbazarad.

Hüvan rodun pinčer om, – ülevas sanui tatoi. vellenke lujas ihastuim. No lapsiden ihastuz ei ole pit’k. Tegihe muga, miše Šarli ei olend pinčeran, a oli jogavuiččen koiran: must, vauktanke šoidunke kärzal da vauktanke pökonke. Hän puri kaiken, mi putui hänen sil’mihe. Maman sanoiden mödhe, em ehtnugoi kävelta hänenke, i hondoin pidim hol’t hänes. Kerdan, konz kaik pereh kerazihe, vanhembad pätiba: Šarli ajab Kalagehe babannoks da dedannoks, varjoičeškandeb sigä pertid.
Küläs händast sidodihe čaphe. Dedoi kucui Šarlikad Šarikaks.
Koir oli hüvän varjoičijanhaukkui komedas, ei pästand verhid.
Hän eli Kalages äjak-se vot. Konz baboi dedoinke tegihe jo ani rauhikš, däd’ vei koirad Vitegraha, tutabidennoks. Sigä Šarik völ pordon aigad eli, a sid’ päzui čapišpäi, pageni mecha i ei pördnus. Pagištihehändikahad söiba. Prosti, Šarik!

KOIRAN PUREND
Kerdan ehtlongin jäl’ghe minä läksin kacmaha Šarikad.
Hän ištui kodas vaitti. Minä ličin käden kodaha. A hän sil aigal puri magukast lud.
Minun käzi telusti hänele. Hän tabazihe hambhil kädesäkkid, varastamata. Kibu iški käden, minä kündliš joksin pert’he. Purend pestihe, voitihe zel’onkal. Ei unohtadud lajidaki mindai.
Siš aigaspäi minä tedan: koirad, konz se söb, ei sa kosketada. Nügüd’-ki muštan, mitte oli se purend.

MADOINE
Babarm kazvab tarhas.

"Dedoi, sigä madoine!"
"Nad’oi, – sanub laskvas.–
Se om lujas tarbhaine".

Višn’puiden ližaks babal kazvoi babarmsured babarmžomad. söim marjoid ani penzhaspäi, lämid päiväižespäi, magedoid, erašti vähäižen jo hapanuzid.
Kerdan kacun ühten marjan südäimehea sigä om madoine! Siriči mäni dedoi. Minä ozutin hänele marjan i opakos starinoičin löuduses.
Dedoi oti marjan, tarkašti kacui, jäl’ges pani suhu da söi ühtes madoiženke.
Liha, – sanui, – belok. Magukaz da tarbhaine!
Minei tegihe opak da ilo ühten aigan.