191 |
New written Veps
|
Journalistic texts |
|
Maria Filatova, Jevgenii Fotejev.
Vepsän man čomuz’ taidehpirdajiden kuviš
|
-
Hän iče oli vepsläine, i sikš, voib olda, hänen kuviš tundub armastuz vepsän maha, vepsän rahvahaze da sen veroihe.
-
Hän äjan radoi i paksus oli radoiš Piteriš.
-
Tägä hän jatktab pirtta.
-
Petroskoiš hän toižiden pirdajiden-mastaridenke – K.V.
-
No pidab sanuda, miše hän oli todesižen mastarin, kudambal oli ičeze kaceg taideheze da ičeze pirdatuzlad.
-
1920.-voziden augotišes hän radoi Kalagen školas.
-
Hän mujui hengel ičeze kodimad da rahvast.
-
Sikš hän valiči-ki necen teman i kuvazi ičeze rahvahan elod.
-
Vozil 1946.-1951.-vozil hän openzihe Taidehkuvan, skul’pturan da arhitekturan Institutas I.J.
-
Jäl’ges opendust Institutas hän openzihe aspiranturas i zavodi rata opendajan.
-
Hän tegi äi eskizoid, erasiden Šoutjärven tahoiden kuvid.
-
Praznikoikš hän oigenzi muzejaha počtkartaižid.
-
Niiš hän ozateli muzejan radnikoid da kaikuččen kerdan pirdi pirdimel kartaižele penižid litografi - ja-kuvid.
-
Hän kaikuččel vodel tuleskeleb Himjogi-kodikülähä i läz kaikuččel kezal tuleb adivoihe Šoutjärven muzejaha.
-
Pirdajan sanoiden mödhe hän muštleb necidä järved laps’aigaspäi.
-
Se oli läheli Himjogi-küläd i necen järven polhe hän kulišti äi sarnaližid, čudokahid starinoid.
-
Ičeze unt hän pirdi necile kuvale.
-
Hän oti süžetoid muštospäi da pani niid kuvihe.
-
Hän sündui vodel 1956 Tver’-lidnaha, a ičeze peneks kodimaks lugi Änižröunan Kalag’-külän, kuspäi oliba hänen jured tatan polespäi.
-
No hän tuleskeli lebupäivil kodimale, kus tegi pirdatusid, i möhemba niišpäi sündeliba kuvad.
|
192 |
New written Veps
|
Journalistic texts |
|
Natalja Anhimova.
Änižröunan vepsläižed küläd tämbei i eglai
|
-
Hän sanui: ”Siloi, konz kazvatadihe puid, pämehen oli Sergei Mihailovič Išanin”.
-
Hän andoi necile sijale mugoižen nimen.
|
193 |
New written Veps
|
Journalistic texts |
|
Maria Filatova.
Min polhe pajatab minun heng?
|
-
Ka, se om tozi, i hän čomin pagižeb vepsäks da völ kirjutab runoid ičeze kodikelel.
-
Hän om lujas hüvä emägaine, navedib adivoid, kudambid kaiken aigan om äjan hänen pertiš.
-
Hän oli kahtel voinal, oli partijas, oli kolhozan predsedatel’an-ki.
-
Hän mahtoi vähäižen, no kaiken aigan kaik-se pagiži ičeze kelel.
-
Hän openzi mindai sarnaižile, častuškoile.
-
Hän tegi minun täht pičuižen ongiragan, penižed haravoižed.
-
Školan pämehen oli Viktor Petrovič Jeršov, hän kerazi ristituid, ked pagižeba vepsäks, no ei mahtkoi kirjutada, i zavodi opeta.
|
194 |
New written Veps
|
Journalistic texts |
|
Galina Baburova.
Hätken eläškab Karjala uniš...
|
-
Hän sanui, miše opendaškanzi vepsän kel’t da hänel om melentartuz’ vepsän rahvahan kul’turaha.
-
Ezmäi mö pakičim händast starinoita ”Kodima”-lehtesen lugijoile ičesaze, siš, kuspäi hän tedišti vepsän rahvahan polhe da kut hänele ozastui muga hüvin opeta vepsän kel’t.
-
Sid’ Guillaume kirjutaškanzi meile paksumba, oigenzi äi kerdoid ičeze kändmižid, a muloi hän ičeze tatanke da sebranikanke tuli erasikš päivikš Petroskoihe.
-
Sikš hän surel tahtol kacui puižid pertid Kiži-sarel da ihastusiš ajoi kacmaha Šoutjärven muzejad.
-
Ezmäi hän oli Guillaumen opendajan, sid’ hö ühtes radoiba universitetas.
-
Iče hän kirjutab runoid, hänel om erasid runokogumusid.
-
Pierre otab kerdale kaiken aigan penkaižen muštlehtikon, kuna hän kirjutab erazvuiččid melid, sid’ niišpäi sündub runoid.
-
Kändin Pierrele vepsläižid runoid, kerdan hän sanui minei: ”Ku ajad Petroskoihe i vepsän male, ka lähten sinunke”.
-
Matkan jäl’ghe, konz tulim udes Franciaha, hän sanui minei: ”Se oli todesine matk čomiden azjoidenke, čomiden mehidenke!
-
Iče hän om kalanik.
-
Hän sanui, miše Karjala om kuti pen’ rai, kuna hän tahtoib tulda udes.
-
Hän tahtoiži kalatada Karjalan järviš da jogiš.
-
Hän lujas navedib rata tehtes midä-ni puspäi.
-
Jo amu hän sauvob kaludištod puspäi.
-
Kerdan hän nägišti internetas uzišton Guillaume Gibertas da meletaškanzi: ”Ku nece francialaine mez’ openzi kel’t, mikš-žo minä, vepsläine, en voiškande?!”.
|
195 |
New written Veps
|
Journalistic texts |
|
Gul’a Polivanova.
Kaiken rigehtin hänen urokoile
|
-
Tedan,voib meletada, mišto hän vedi urokoid, miččed oliba minei lujas mel’he.
-
klassad hän ajoi opendushe Püidho, sigä-žo zavodi radon školas №2.
-
A kodihe hän tuli jo vanhemban leitenantan i pakičihe radole Vidlan školha, kus vedi likundurokoid.
-
Hän om vastusenpidäi, ustavakaz, principialine, hüvä ristit…».
-
Hän kerazi ümbri ičesaze ristituid, kudambad mahtoiba pagišta ičeze kelel, teziba vepsän ranvahan tradicijoid da kul’turad, kudambad navediba kodimad i kel’t, kel kibištab henged ičeze röunas.
-
Hän kucui školha radole Vera Vasil’jevna Lodiginad, kudamb zavodi vedäda školas vepsän kelen fakul’tativad.
-
Kezal hän oigenzi lapsid ühtes Vera Vasil’jevna Lodiginanke tedištuzmatkaha külidme, miččid om äi ümbri Vidlas, keradamha erazvuiččid kaluid ozutelusen täht.
-
Pästi hän bardan da sanui: ”Minä nügde olen vanh dedkoine, sikš kävelen bardakaz, edel, konz mina iče olin lapsen, kaik dedkoižed pidiba bardan”.
-
Hän äjan starinoiči iče ze laps’aigan polhe, kut openzihe i zavodi radon školas, kut kirjutaškanzi runoid.
-
Kaikišpäi mehišpäi hän oli parahiman, kaikutte hänen pätuz oli oiged, hän hüvin voi ladida jügedan radon, abutada lämäl sanal i arvosti kaikid ristituid.
-
Hän pidäb ičtaze vaihenke laskvas, lämäs, siledoitab sidä, ozutab sen čomut”.
|
196 |
New written Veps
|
Journalistic texts |
|
Marina Zarubalova.
Minä-ki olen vepsläine!
|
-
Hän kirjuti 18 kirjad suomen kelel.
-
Hän laps’aigan om tulnu Suomehe, i hänespäi kazvoi tetab kirjutai.
-
Siš hän starinoičeb ičeze laps’aigas vepsläižel mal.
-
Hän om pehmed i elegantine naine, no sil-žo aigal lujas vessel i energine.
-
Pertiš hän kaičeb kaluid, miččed oma muga kalhed südäimele.
-
Hän oli päristitun minun elos.
-
Jäl’ges hän kirjuti miččen-se azjbumagan, i händast ottihe Rusttaha Armijaha.
-
Edel sidä hän radoi sijaližen sömsijan bufetas.
-
Tat oli lujas lahjakahan mehen, hän pagiži vepsäks, suomeks, hot’ iče oli venälaižen.
-
Hän oli lujas čoman mužikan.
-
No hän toivoti meile, miše löudab meid, kut vaiše lopib lidnas miččidse ”bumagazjoid”.
-
Mam oli kohtukaz, konz mö ajoim Venämalpäi, i Suomes hän sünduti völ poigan.
-
Hänele oli huiged, miše hän zavodib sündutada last läžundkodiš, kus om verhid ristituid.
-
Kut hän tuli tagaze Sovetskijaha Sojuzaha?
-
Tat löuzi radon letekarjeras, hän gruzi letet vagonoihe.
-
Hän muga kidasti, eskai mö melitim, miše hän koleb.
-
Hän kaiken napri tugeta mamad.
-
Hän koli vodel 1948.
-
Hän radoi zavodal, kus tehtihe padoid savespäi, ani homendesespäi möhäižehe ehthasai.
-
Hän om bel’gialaine.
-
Hän ei voi likuda da pagišta.
-
Hän om minun angel, kudamban minei Jumal oigenzi.
-
Hän äjan abutab minei.
-
Hänen poig, minun vunuk, eläb Germanias, hän tegeb vinad.
-
”Hän jäi elämään” (”Hän jäi henghe”)-kirj läksi eloho vodel 1973.
|
197 |
New written Veps
|
Journalistic texts, Code-switching |
|
Valentina Lebedeva.
Mäggärv’. Külä, kudambas minä rodimoi
|
-
Hän kaičeb pertid, a kundlematomid lapsid pel’göitab i otab ičezenke.
-
Hän om hüvähüvä, i vändab tanhal vazaiženke.
-
Baboi kucub händast stolan taga, hän ištuse meidenke jomha čajud.
-
Öl i päiväl lämbitihe hänel kül’bet’, miččes kudambas hän pezeti puhundanke läžujid ristituid.
-
Tagaz külähä hän tuli toižiš štanoiš, pautnad vauktemb i naku min sanui:
”Uudoi-t’otoi min-se lugi, kumardelihe, i läksiba mecaspäi ked-se, puid korktembad.
-
Prihal-komun’akal jaugad katksiba, i hän muštota lanksi.
-
Kezal mäni hän mehele, da vaiše sil vodel koli-ki.
-
Hän tuskičeškanzi äjal, i kaiken väriži da pakiči, miše mužik hänele ozutaižihe uniš.
-
Hän sid’-žo smeti, – pagižeb nevesk toinepolenke.
-
Ehtal ei käske verajad saubata, i vaiše tö kaik magadamha panetoiš, ka hän tuleb-ki.
-
Amu jo käveleb, maged om minei hänenke magata, da vaiše mi ö, ka hän tegese jügedamb i jügedamb, i minä venun hänen al, miku kivi om päl”.
-
Hän maroile tegi-ki petl’an da varastab, konz jäb üksnälaz.
-
Hän kucui paimneks mehen Korblaspei.
-
Homendesel hän om sures opalas: kegon päle ištuihe hüng.
-
Hän vileb minei kromaižen, paneb päle saharad.
-
Tedištin, miše hö lähteba huiktas tahospäi, i käreganzin maman päle, mikš hän mindai maniti?
-
Värnik om paimen, hän praznikan torazi verhesai.
-
Hänen vanhemb sizar mäni sareile i kucuškanzi riktud voinas tattast, miše hän sanuiži, kut mamale olda.
-
Tataze andoi hänele varun, ei käskend mamale mända tatain taga, a hän kaiken-se mäni, no elod-se ei olend.
-
Mama vastha sanub: ”Ka hän kod’he mäni”.
-
Mändihe ecmaha, i noid nevoi, miše hän Mudjärvtel magadab kandonno.
-
Jäl’ges tütär sanui, miku hänele näguihe: Mašoi-t’ot astub edes, ei kacuhta tütrehe, a hän värunke sabuteli händast sihesai, miše lanksi i uinzi.
-
Hän mindai sädatab kaikuččele praznikale.
-
Nevesk tedab, miše anop primetib, čomin-ik hän pezeb, i derbanib host’a kaik lavad pakuižeks.
-
Žal’ jäl’glopul anopele tegihe neveskad, i hän nevoi hänele, miše lava jäb pezmatoi, kuni künduz om pezmatoi.
-
Nuške minä jokseldan Oleksei-akha, min hän nevob.
-
Mänim nel’kümčiš kaumoile, n’an’a väriži i voiki, miše jäi hän üksnäze surihe holihe i jügedaha radho.
-
Pagišta hän muga ei openus-ki.
-
Rikta-rikta nenid sotonoid, ka hän joksendeb uradaižen karččikš sinna-tänna bumbakoiden täht.
-
Hän tedab äjan sarnoid, pajoid, erazvuiččid vepsänkeližid štukaižid, i saneleb tahtol minei.
-
Jumalaine tegi muga, miše siriči meiš mäniba i ei kosketanugoi meid kaik maman pahad holed: vanhoil päivil hän oliži voinu venuda čogas i tehtas sogedaks.
|
198 |
New written Veps
|
Journalistic texts |
|
Raisa Lardot.
Segoinuded lindud. 1 PALA. 10-13. lugu
|
-
Ühtel ehtal hän ozutihe pertin kündusel – habi hengiš, surdunu, näl’ghine.
-
Kut iče hän sanui, Vas’ka pageni türmaspäi, vargasti kus-se fi nkad – suomalaižen reguden, i kibedoil jaugoil toukihe Petroskoišpai Šokšuhusai – vähäižeta kuz’kümne virstad.
-
Jäl’ges pagištihe, miše hän pageniži toižen kerdan.
-
Tedan, hän tahtoi, miše minä möst rižaižin ičtain lapseks.
-
Hän, kut edel-ki, vedi kaik pertin azjad, vaiše hänen sil’miš oli völ enamba tuskad i opalad.
-
Vaiše hän kacui läbi minus, i minä en tedand, kuliik minun sanoid.
-
Kerdan, muštan, ani homendesespäi minä pidimoi baboin lepkes, a hän kuti ei nägend mindai, ei otand üskha.
-
Mamoi neičukaižidenke läksi adivpertin polhe, a minä völ kaiken ištuin sömsijas i kaikel vägel kacuin baboihe – äkkid hän johtutab minun polhe?
-
Min polhe hän meleti?
-
Pertiš, kündusenno minä nägištin sidä neičukašt, kudamb venui sigä-žo, kuna hän oli langenu homendesel.
-
Hän kaiken pagiži i oli ozakaz, miše jäi henghe.
-
Hän vaiše pördihe Petroskoišpäi i tahtoi sanuda meile tedištadud uzištoid, eskai Pet’an mod paloi rusttal lämoil.
-
Ezmäine uzišt – Pet’a nägi tattain, hän käski meile kerata elon, miše tönduda matkaha.
-
Konz tatoi tedišti, miše om prikaz voinplennijoiden polhe, hän rebiti paidan rindhiš i heikahti: ”Ampkat mindai nügüd’, täs, mi antta venälaižile!
-
Suomalaižed sanuiba tatalein – pagekaha hän kanzanke Suomehe, ninga linneb paremba.
-
Hän kuti kividui.
-
Mamoin modol ozutihe rusttad läipad, hän jokseli pertidme se sinna, se tänna.
-
Hän tuleb, tuleb.
-
Hän ei voind olda lapsita minutad- ki.
-
Hän tuleb, vaiše möhemba...
-
Minä kacuhtin baboihe – hän oli enamba kaikid opalas.
-
No hän löudab meid Suomes, kus taht.
-
Hän oli leskiakan i kaik hol’ lapsiš lanksi hänen ougile.
-
Hän nikonz ei zavodnuiži magata verhiden mužikoidenke, ičtaiž ed teda kuna panda, – šuhaižihe mamoi toižen naiženke.
-
Edel ku ištta, hän äi kerdoid spasiboiči naižid i teravas pani trusaižed Maikan päle.
-
Voib olda, hän om jo läheli i teravas tuleb.
-
Ku baboi toivoti, hän tuleb.
-
Naku midä hän pagiži.
-
Sišpäi mö tedištim-ki, miše baboi koli opalas, hän lujas tusttui meid.
|
199 |
New written Veps
|
Journalistic texts |
|
Raisa Lardot.
Segoinuded lindud. 1 PALA. 4-6 lugu
|
-
Midä hän ecib?
-
Midä hän tahtoib sanuda, meiden pert’ nikonz ei olend palanu.
-
Klašan sil’mäd tegihe kehkeroikš, kut kaiken-ki, konz hän ei el’gendand midä-se.
-
Küzuin, kuli-ik hän, kut mužikad pagižiba palandan polhe.
-
Hän oli koumevozne, konz satati jaugan muga pahas, miše kaiken igän rambiči.
-
Kazdes, hän oti akaks neiččen ičeze küläspäi, kut toižed-ki meil enamban tehliba.
-
Hän tegihe mugomaks sikš, miše hänele oli lujas jüged.
-
Kaiken rados hän oli, ezmäi kolhozas, jäl’ges – suomalaižile midä putui radoi.
-
Hän kündi mad, čapoi puid mecas.
-
Hän lajihe meiden päle siš, miše mö olem sündunuded i miše Jumal andoi meile hengen.
-
Sen täht meile tarbiž oli ištta hilläs i tünäs, konz hän oli hot’ kodiš, hot’ radol, aigoin siloi mamoi ei näge muga, kuverz’ meid om.
-
Kaiken hän ištuti mindai kombuile i huššuti polhe-toižhe.
-
Hän kacub meiden päle, muhadab i ühtes valab vas’klampaha karasinad.
-
I meden sanoita hän kaiken tedab vedehižiden polhe.
-
Mäne, Klaša, ko dihe i jäta mindai üksnein mamdain radolpäi varastamha, hän nügüd’ tuleb jo.
-
Minä kacun tele, lujas tahtoin nägištada mamdain ezmäižikš, vaiše hän ozutase koditehudel.
-
Kuverz’ opendajal oli hüvüt, hän kaikile muhadab, eskai minei-ki.
-
Tahtoin sanuda neičukaižele, kudamb ištui rindal, miše nece om minun sizar, vaiše hän ei voind azotadas nagrandaspäi, kuti kaik toižed-ki.
-
– Hän kaiken käveleb sinun jäl’ghe i kacub, miše sindai niken ei abidoičiži, muga meile opendai sanui”.
-
Hän starinoiči ičeze kodiš, mamas, tatas, velles – kaikuččen kirjutadud sanan taga kaičihe minun täht mitte-se sarn.
-
Se mugažo lujas čududelihe neche: ningoižid penikaižid vauktoid kengid, miččed oliba Aunel, hän mugažo nikonz ei nägend.
|
200 |
New written Veps
|
Journalistic texts |
|
Raisa Lardot.
Segoinuded lindud. 1 PALA. 1-3. lugu
|
-
Kacu, Maika om langenu, i baboi lajib Tomkad, a hän ei ole värnik-ki.
-
Erašti minä nägin, kut hän imeti Maikad da sid’-žo vähän Tomkad-ki toižes nižaspäi.
-
Ka hän suremb om-ki, maidod tahtoib enambal.
-
Kaik pagižiba, miše neičukaižel om koiranvaivhuz’, hän läžub rahitkibul, i miše hän ei elä hätken, i mamalein tarbiž meletada – kelle kuverz’ maidod tarbiž sötta.
-
Mäni muštho: mamalain käziš om haugoidud haugoiden kanmuz, hän mäneb päčinnoks i jurunke sordab sen lavale.
-
Hän ei tegend sömäd pertiš, a keiti sidä toižes ližapertiš.
-
Vas’ka om tatoin vel’l’, baboin poig, i hän oli vähäižel kuti likahtunu melišpäi – sen täht, miše lapsen oli langenu i satatanu pän.
-
Mitte-se uk, a se ani oli uk – muga hän jügedas käveli da hengähteli, jäl’ges ištuihe laučale.
-
Hän magazi, kuti ei kulend nimidä.
-
Hän radoi hebol, i kerdan üks’ počtpaket lanksi regespäi i kadoi.
-
A mamdain mugazo kuctihe sinna, miše, voib olda, hän midä-se nägi i sanub siš.
-
Mamoi paksus starinoiči meile ühtes azjas – kut hän kerdan jäti Ven’kan i Rozkan kacmaha dedale, a hän hondoin kacui, i Ven’ka lanksi avaitud iknaha.
-
Hän muhahti minei, silihtoiti pädme i eskai lahjoiči minei kanfetan.
-
Kerdan hän astui jaugai Petroskoihesai.
-
Siloi hän lujas uskoi Jumalaha, paksus käveli pühäkodihe.
-
Dedoile oli jo äi vozid, hän ei voind tehta jügedoid radoid.
-
Kerdan hän kucui susedan vargastamha öl nenid jüvid.
-
Vaiše hän ei mänend, a ripustihe iče pertiš, ani jüviden päl...
-
Mamoi eskai kaiken säraiži pagištes, kut hän nägišti tatan, kudamb ripui noras.
-
Jäl’ges hän saneli baboile, miše nece om kuti ostud kaikele meiden rodule.
|