Texts
Return to list
| edit | delete | Create a new
| Statistics
| ? Help
Agapitova Nadežda .
Vepsän kezan lämoihuded. 2
Source:
Kodima № 7, 2026, p. 8
Agapitova Nadežda
Vepsän kezan lämoihuded. 2
Veps
New written Veps
KEL’
Laps’aigas vepsän kel’ oli ümbri minus, i nece laskvas lämbiti henged. Se ei kaiken aigan kulund, no jogahižen kerdan oli tutaban. Päazjan nece oli kezal, Kalages.
Ištum stolan taga, i äkkid kaik – baboi, dedoi, tatoi, Vova-däd’ – pagiškandeba vepsäks. Elospäi lähtnuziden heimolaižiden äned nügüd’-ki kuluba muštos: vähäižen teravad, komedad, eriližidenke intonacijoidenke, miččed oma vaiše ristituil, kudambad kaiken igän pagižiba kodikelel. Lidnas-ki minä paksus kulin vepsän kel’t – konz tatoi zvoni külähä vai vellele.
Kel’ om rahvahan mušt. Minun täht vepsän kel’ om mušt laps’aigas, vanhas pertiš, armhiš ristituiš, veresiden kalitoiden da plotuiden duhus, pirdatusiš seiniš riputadud hurstil. Lujas lämäd oma nene lämoihuded.
DEDOI
Tämbei minun starin om Aleksandr Ivanovič Naumovan polhe – dedoin polhe.
Hän sündui vodel 1918 – jügedal katkaiduzaigal. Eli dedoi sures kanzas Kal’l’ansarel. Sinna, penehe vepsläižehe külähä, man sured aigtegod, nacein, tuliba hilläs. Pätegendan oli toine azj: sötta lapsid, kazvatada heid toziavonaižikš, radonnavedijoikš mehikš, miše hö jatktaižiba rodun.
Pensijahasai dedoi pit’kha radoi mastarin murdoil. Rad oli jüged, pölükaz, mužikpoline. Hän oli mugoine ristit, kudamb kaiken igän harjeni radmaha käzil da nikonz ei žalleičend. Ei varaidand hän kodiradoid-ki: lämbitaškanzi päčin da abuteli baboile keitimpoles. Hänen tegendan oli panda protivnid paštatesenke päčhe, kacta räkäd da tarkas heitta niid – rusttoid kalitkoid da plotuid tauknanke. Nenid kebnoid kodiradoid hän tegi tünäs da rohktas, kut kaiken-ki toižen elos.
Kodiš hän vähä pagiži venäks – vaiše meidenke, vunukoidenke, da mamanke. Hän ei olend lujas pagižlii. Voin da plen jätiba hänehe süvän jäl’gen. Dedoi ühtni surihe torihe Sevastopolin taga, služi manvägiš. Konz germanialaižed anastiba lidnan, hän putui plenha. Läz kogonašt voinad hän mäneti suomalaižes lageriš voinmehiden täht. Händast pästtihe möhemba, konz suomalaižed saldatad läksiba Sovetskijan Sojuzan maspäi.
Dedoi paksus kucui mindai Kristinaks. "Nahodib pajatajaha", – pagiži hän muhuden. En navedind necidä – abittuin i pakičin, miše mindai ei kuctud muga. A nügüd’ minun tütren nimi om Kristina – nimen valiči mužik, siš ei olend nimittušt sidod enččehe – nece oli äkkičuz’ kaikiden täht. Meletan, dedoi oliži ihastusiš.
Muštan, kut jäl’ges baban mahapanendad hän venui honuses, burbuti midä-se ičekseze. Aigvoččed puhtastiba kodid muštmižiden jäl’ghe. Tulin honusehe i čukerzimoi dedan verhe. Hän hilläšti pagiži voinan, Sevastopolin, toriden polhe... Akan surman jäl’ghe mi-se kuti katkoi hänen südäimes. Kaik, miš hän muga hätken oli vaikti, päzui valdale.
A ved’ konz-se dedoi oli ozakahan. 70.-vozil hän sai arbas ei televizorad vai lehmäd... Hän sai "Žiguli"-mašinan – VAZ-2101! Dedoi vaiše osti prostijan biletan 30 kopeikas. Hänel ei olend avtovedäitodištust, sikš hän lahjoiči mašinan vanhembale poigale, minun Vova-dädäle. Oranžmujuine "kopeik" om tulnu meiden eloho: möhemba mö äi kerdoid ajelim Kalagehe necil mašinal. Se služi Vova-dädäle pit’kha, eskai minun vel’l’ ehti ajada "kopeikal", konz hän sai avtovedäitodištusen.
Kaks’-koume jäl’gmäšt kezad, konz mö läksim Kalagespäi tagaze lidnaha, dedoi kaiken voiki – seižui tanhal, pühki sil’mäd kündlišpäi. Minä ištuimoi mašinaha i mugažo voikin: en varaidand, miše mö eriganzim igäks – minei oli žal’ händast. En tahtoind, miše hän muga gor’uinuiži.
Konz baboi kovas läžui i putui Šoutjärven läžundkodihe, mindai, penikašt, ei ottud rižamaha händast. Jäl’gmäižen kerdan vanhembad, däd’ da dedoi tuliba babannoks jo nenil päivil, konz hän venui tajutoman. Mamoi starinoiči, miše konz dedoi tuli palatha da nägišti baban, ka sid’-žo lanksi kombuile. I voikaškanzi.
Baboi koli keväz’kun ezmäižen päivän – opalahižeks tegihe keväden augotiž. Mö veim dedoin lidnaha meidennnoks. Hän eli meil vaiše nedalin – baboita hän ei tahtoind eläda.
Dedoi Aleksandr Ivanovič läksi pigai baban surman jäl’ghe. Läksi hilläšti, kut eli-ki.
No hän igäks jäb minun muštho – vähäsanaine, madalanke, vähäižen kidžaidajanke änenke "Belomoran" lopmatomas pipkutandaspäi, käzidenke, miččed teziba mad da radod, bardanke, mittušt minä muga navedin. Kündlidenke, miččed tähäsai koskeba südänt.