Texts
                                            
        
            Return to list
            
                    | edit | delete | Create a new
         
            | history
            | Statistics            
            | ? Help            
        
        
        
            
            Ažlak mecoi
         
        
        
                
        
        
        
                genre: About animals
                
                
                
                
                
                
                
                 
            
Source:
 
        Kändi vepsäks Darja Švecova, Kipinä. № 6, 2017, p. 14
        
                
        
               
        
        
    
        
                
        
            
            
            
                    
                
        Ažlak mecoi
        
        
        Veps
                
New written Veps
                
      
             (Evenaine sarn)
 
 Möhäsügüzel lindud lendiba mecan röunale, sikš ku oli tulnu aig lähtta lämihe maihe. Seičeme päiväd ned kerazihe da kucuiba toine tošt:
 – Oma-ik kaik lindud tägä? Kaik-ik oma vaumhed? 
 Kaik lindud kerazihe, vaiše mecoid ei olend. Kotkoi iški ičeze gurbnenal kuivad oksadme, iški völ kerdan, a sid’ käski norele tedrele kucta mecoid. 
 Leviti tedr suugid, lendi mecha i nägeb: mecoi ištub pus da pähkmid käbuspäi söb. 
 – Hüvä mecoi! Mö kaik lendam lämihe maihe, vaiše sindai jo seičeme päiväd varastim. 
 – Ei ole rigod! Kacu, äjak tägä om völ pähkmid. Kut niid jätta? Tedr pördihe mecan röunale i sanui toižile linduile:
 – Mecoi kedran pähkmid söb i ei tahtoi leta nikuna. 
 Siloi lendi habuk mecoinnoks. A mecoi ištub da kedran pähkmid söb. 
 – Mecoi! – sanui habuk – lindud varastiba sindai jo nel’l’toštkümne päiväd. Tarbiž jo leta lämihe maihe. 
 – Ala rigehti – andoi vastusen mecoi, – ehtim! Tarbiž söda hüvin edel pit’käd matkad. 
 Habuk pördihe linduidennoks i starinoiči, miše mecoi ei rigehti lendmaha, sikš ku tahtoib söda külläks. 
 Lendiba lindud lämihe maihe, a mecoi jo seičeme päiväd ištui kedral da söi pähkmid. Kahesandel päiväl hän lopi söda. Zavodi hän puhtastada nökud da suugid, a iče meletab:
 – Ei, nacein, kaikid pähkmid en voi söda! 
 Lendi mecoi mecröunale. Mi nece om? Mecröunal ei ole nikedä. Kavagneglad oma mas, oksad oma pal’had. Kahtes nedališ varastades mecoid lindud kokiba kaik neglad kavag’pus. 
 Itkeškanzi mecoi:
 – Vaiše minä jäin! Kut-žo minä tal’vdun üksnäin? 
 Kündlišpäi mecoin kulmad ruskniba. Siš aigaspäi kaik sen lapsed da vunukad kundleba necen starinan da itkeba. Sikš mecoiden kulmad oma rusttad kuti pihläčud.