VepKar :: Texts

Texts

Return to list | edit | delete | Create a new | history | Statistics | ? Help

Raisa Lardot. Segoinuded lindud. 1 PALA. 7-9. lugu

Raisa Lardot

Segoinuded lindud. 1 PALA. 7-9. lugu

Veps
New written Veps
7. lugu
Mina lažuškanzin.

Minai om skarlatina, kaik panahk om rubes, niškal om bul’kuid. Venun pertin poles mamoin magaduzsijal, uks’ keitimpolhe om avaitud vahaižel. Mina muga lujas lažun, eskai pad en voi kandelta, a tarbiž vol kacta, miše vedehižed ei tulnuižigoi rindale. Mina eskai kaik palan.
Mamoi kuverdan-se aigad kacui mindai. Vaiše siloi, konz mina en voind jo pad leta, miše kauhaižespai vet joda, mamoi vei mindai lažundkodihe. Han kari mindai vauktaha nastiral’nikaha, oti kazile i, kut mina el’genzin, kandoi Šoutjarven avtobusale. Pa minai oli kardud, i mina en voind nimida nahta. Vaiše ninga oli eskai paremb: maman kormas minun sudain tuništui. Mina tahtoin, miše nece matk oliži mugoine pit’k i lopmatoi... No avtobus azotihe i anišpai, mehiden kavelusišpai mina el’genzin, miše mo tulim Šoutjarven lažundkodihe.
Lažundkodi, miččes minei tarbiž oli spravitoittas, oli tehtud, tedan, enččehe školha, vai miččehe-se toižhe pert’he. Mamoi vei mindai sudaimehe. Verajan han potkaiži kebnašti jaugal, vaiše verai toukaiži stolaižen, miččel venui erazvuiččid zellid stokulastjoiš. Helaiduz, juru, il’man tauti haju...
Mamale tegihe huiged ningomas vigas. Han kaiken pakiči prostindad. Lekarid ei karegandenugoi, ho el’genziba kaiken. Ho tuništoitiba mamad, keraziba stoklaižed, puhkiba lavan.
Mamoi toi mindai lažundpertin honusehe i pani magaduzsijale kaikid edembaižehe čogaha. Iče han edeleze kerazihe tagazmatkaha, avtobusan tulendahasai jai vaha aigad. Mamoi jati mindai uksnain verhiden ristituiden keskhe, verhaze tahoze, kuspai mina voin porttas vaiše siloi, konz nimida en tege kuzumata i en pane ičein vaged uhtei. Mina verin magaduzsijale pol’pimedaha čogaha modol seinaha. Jal’ges mina nouzlin kaikuččel homendesel, konz honustme pazui mitte-se tundmatoi haju. Nece murginoičiba suomalaižed lekar’sizaredneciš-žo honuses, vaiše toižes poles. Ho painoiba ičeze kuivleibad raudasižihe astjoihe. Mina heid en nagend, vaiše mujuin erazvuiččiš verhiš hajuiš paliči ičein armhan kodileiban hajud, mitte hillašti tauti kaiken pert’polen.
A jose mamoi ei tule otmaha mindai?
Mina iče en voind kavelta, lekar’sizared sirdliba mindai. Ezmaks niškpaišken čaptihe. Jal’ges mindai rušitihe alastomaks, nece azj oli jo toižes, penikaižes honuses, i lekar’sizar valoi mil-se minun pan i sugiškanzi rubed. Paiževezi rubidenke pazui mododme i kaiked minun nahkadme, mitte viluspai oli tehnus bul’kuikš. Vaged minai oli vaiše sen taht, miše seišta jaugoil likumata. Vaiše kaik mokičuz lopihe, i mina voin most peittas čogaha.
Kundlii neičukaine, – pagižiba lekar’sizared.
A kundlijad lapsed spraviše kaiken hotkemba. Paliči kuverdas-se paivas mina jo rohtin kaceltas umbri i nagištin, miše homendesel toižed lapsed valičiba ičeleze sobadei amu silitadud, veresen hajunke. Ken lapsišpai oli hotkemb, ka voi sada parahimid sobid. Lopuile jai puhthid, no kohetud jo štanoid i paidoid, kelle ka ei olend ičeze kazvon-ki modhe.
Mina pordimoi ičein penikaižehe miruižehe, kandimoi enččikš modol seinaha. Erasen pavan tuli mamoi rižamaha mindai. Han pani minun kazihe razinmačuižen I kuzui, en-ik tahtoi mina nagištada tatoid-ki.
Ei, ei, tatoile ei tarbiž tulda tanna, – šuhaižiba minun kuivad huled.
Mamoi kacui pordon minuhu. Han ei voind el’geta, miččiš tuskiš om minun heng. Oldes kodiš mina lujas varastin tatoin tulendad...
Mani ai nedalid, vaiše siloi mamoi tuli otmaha mindai. Mo ajoim mašinal, ištuim kabinas vedajan rindal. Kodiš kaikil laučoil ištui susedoid vai verhid ristituid.
Minei lanksi arb jada henghe, i kaik ihastuiba necen taht. Mina kaikile muhazin, tahtoin ozutada, miše olen terveh. Jal’ges mindai vedatiba honusehe, kus mina kaiken magazin. Mina sordin polusele ičein keritud pan, i unes nagištin Tomkad, kudamb vandi minun parahiman Klaša-sebranikanke. Ho uhtes kandihe minun polhe i jal’gmaine, mi jai muštho, oliba heiden pol’gastunuded modod, konz ho nagištiba mindai.
Pertin ezipoles oli hamar.
Konz uks’ oli avaitud, ka jauhondkived, miččed seižuiba seinad vaste, ei nagunus mugomikš opakoikš. Vaiše konz astud irdalpai uksennoks, ka kived naguiba kuti miččen-se pahan živatan hambhad, miččed muga varastiaba-ki, kut nenil teravil hambhil tabata penikaižid lapsid. Mamoi jauhoi juvid jauhondkivel. Vaiše nugud’, konz sina kukištitoi aitannoks peitošti, ka kived ei olgoi kived, a om hambhikaz su. Vaiše ei tarbiž sanuda nikelle necen polhe, eskai parahimile sebranikoile-ki.
Kodi-irdal voi lebahtada. Ka siga-ki tarbiž oli varaita kivitahkoid, miččid pandihe iknan alle kezahonuses. Necil tahkal mamoi tahksi kaiken veičid i vikatehid, i han kaiken kel’di meid, ei kaskend tulda rindale-ki necen kivennoks, ei kaskend kosketada hijotud raudkaluid.
Oli huva pazuda alahaks kul’betinnoks. Tehut vei ani kartohkpoudodme, i sidame voi putta čogaižehe, kus vihandal nituižel kazvoiba muiktad vai sol’hein.. Kombištatoi lambitadud paivaižel nituižele i, vai uksin lehtin, vai pijol-ki rastad nenid muikoid lehtesid i paned suhu. I mi enamban sod, ka se enamban tahtoid. Kuti su om reigukaz I kaik maneb siriči.
Klaša tahtoi tulda minunke, vaiše mina en otand handast tal kerdal. Minun hibu sed jo kazvoiba, vaiše mina vol en koskund ičhein. Hibused oliba kuti neglad neglikol, I mina meletin, miše Klašale om huiged olda rindal. Erasišti meid, sol’heiniden sojid, keradelihe eskai sur’ kogo. Kaik iloitelihe, nagroiba. Mina-ki tahtoižin olda mugoman. Vaiše minun nagrand ei olend mugoine kuti toižil lapsil. Kuti mina tahtoin nagrda heiden kartte, vaiše mikš ei olend muga?
Uhtel paival Ven’ka i Rozka maniba jogele kul’bele. Mina tahtoin manda heidenke, ei jada haškule-ki. Vaiše vol muštin, mi oli enččen kerdan, konz manin heiden jal’ghe. Kut mina joksin, mi om vaged, vaiše sizared kaiken ozuteliba, miše mina telustan heile. Lopuks Rozka meleti, kut pazuda minuspai. Tatoi tuli kodihe, – sanui han. Portte, ka nagištad handast”. I mina joksin kodihe. Tatoinece om toinevuitte oza, parahim. Ozakaz, joksin kodihe. Pigai tatoi sebadab mindai, otab uskha! Vaiše tatad ei olend kodiš.
Tal kerdal mina en anda manitada ičtain, tal kerdal manen lophusai. En kul’beškande, vaiše kacuškanden, kut toižed ujeleba.
Jogel oli ai rahvast. Kaik ujeliba. Mina kacuin, miččed udatikahad oma minun sizaredheid ed kadota sil’mišpai toižiden lapsiden keskes, kudambad joksendeba i uradiba vedes. Jogen pal muga lendli-ki lapsiden helaidajid anid, eskai iški paha, miše kaik meiden mir-ki om mugoi ilokaz i nagrakaz.
Randal seižui barbakaz pu, miččen al hamaras rušiše vaugedhibjaine naine. En voi unohtada necida nagendad.
Mina seižun kombuižil ani vedenno, minun paha paštab rakas paivaine. Veden hoštandaspai minun sil’mad sauptase, veden tippud lapsiden vandoišpai nukutaba mindai...
I, kacu, mina jo olen vedes. Štolaidan, eskai heng azotelese viluspai i pol’gastusespai. Sizared nagrandanke vedaba mindai jogespai. Umbri-ki kaik nagraba.

8. lugu
Maika sundui 1942.
voden heinkus. Sil aigal baboid ei olend kodiš. Han oli Petroskoiš sizarenno. Maika sundui aigoiš homendesel, laz nellad časud. Natalja-tadi, sused ulahaižes žiruspai, tuli abuhu. Mina nouzin, konz lambitadihe vet i penen aigan kal’t kului vagaižen kida.
Kudendes časus mamoi mani jo lupsmaha lehmad, konz tuliba suomalaižed, ka meil oli lehm, i sikš meiden som oli magukahamb. Mamoi lupsi lehman, jal’ges soti kanoid i pani lamha pačin. Toižed lapsed heraštuba siloi, konz oli pašttud ezmaižid pirgoid. Mina soin hulid paštatesid i join vaiše lupstud lamad vol maidod.
Vaiše mohemba el’genzin, miše mitte loumain i juged se homendez oli mamoin taht. En tedand, miše lapsen sundutandan jal’ghe hanele pidi lebahtada, se oli muga sel’ged, miše mamoi emagoičihe i radoi kut kaiken-ki, kuti nimida ei ozaidanus-ki. Ehtal baboi tuli kodihe. Han lajiškanzi mamoid, voib-ik ninga mokitas, kut vaiše sundutad last. Voib sada jugedan lažundan, a ku naba pazub. Ved’ laps’-se ei ole ezmaine, pidi teta neciš.
Mina en sanund nimida, vaiše kundlin baboin paginad. Meletin, miše mamoi tahtoi tehta kaiken, miše baboile oliži mel’he, kut mina-ki tehlin mamoin taht.
Maika nukkui pertin honuses riputadud lagehe katkes. Kaikile oli mel’he likutada katken. Sen taht, tedan, homendesespai ehthasai ken-se oli rindal i čibuti katken. Mamoi andli Maikale nižad. Ezmaks maidod oli lujas ai, sikš margad taplad naguiba eskai labi sobiš. Mohemba, konz Maikad voi jo sotta jo toižil somil nižamaidon ližaks, mamoi pehmenzi sus leibad i muga tungi nenid pehmdoid leibturuid noremban lapsen hambhitomaha suhu. En tieda, homaiči-ik mamoi, miše mina lujas navedin kacta, kut sottas sizart. Erašti mina rižin ičtain hanen sijalmamoin nižanno, mitte hajustab maidol.
Konz tuli aig louta lapsele ristimamad, ka mamoi pakiči suomalašt opendajad. Vaiše han muga rigehti, miše konz opendai tuli meiden pert’he, babad ei olend kodiš. Minei oli lujas žal’. Ku baboi oliži kodiš, ka ristimam toiži lahjan. Mina kacuin opendajaha, konz han ištui laučal. Sen pa kandihe sinna-tanna i se muhazi kaiken aigan vahaižen, vaiše sil’miš ei olend muhud. Mamoi-ki kacui opendajan kazihe, jose siš ei ole nimida. Sid’ opendai nagišti pautnasižen kazipaikan, mitte ripui penen stolan paltas venui erazvuiččid kaluid, bobid. Opendai ei voind tirpta i kosketi necen kazipaikan, eskai pasti labi sormid. Minei tuli paha, miše meiden adiv tahtoib sada necen kazipaikan lahjaks, sikš hatken seižub-ki sen rindal. Opendai sanui, miše hanen kodimal ei mahtkoi ombelta ningomid čomid kazipaikoid, miččed oma taspaivnouzmpoližes Karjalas. Voib olda, ku opendai toiži meile lahjan, ka mamoi lahjoičiži hanele kazipaikan. Vaiše nugud’ mamoi eskai ei tartund paginaha, vaiše adivoičeti pal’hal čajul samvaraspai kingitaden huled. Adiv ani kuti oti vepslaižen veron, konz kukertas čašk blodaižele loptes čajunjondad. Meil valetihe čajud hot’ kumne čaškad, ku čašk seižui oikti i adiv voi joda. Jal’ges opendai tondui pagižemha sen polhekuverzile mehile kulas han om ristimaman. Sid’ minei tuli paha mel’mamoiki meletab, miše kulahižed akad edel handast tomotiba opendajad olmaha ristimamaks heiden lapsile. Ka miččed voiba olda lahjad, konz oled janu jal’gmaižen!
Sil-žo nedalil tatoi tuli kodihe, hanenke oli ai sebranikoid-suomalaižid. Ho kuti lanksiba taivhalpai mašinal meiden pert’irdale. Heidenke oli mitte-se vanh professor i toižid-ki tundmatomid mehid, kudambad sid’-žo saiba fotokameroid i toižid čudosižid kaluid. Enamba mina en ehtind nimida nagištada sikš, miše pol’gastusiš peitimoi aidan taga.
Se oli hondomba kaiked, konz tuleskeliba nene radioradnikad, nece ei olend ezmašt kerdad. Min taht ho kaiken keradaba meid uhthe kogoho i tegeba fotoid? Mi oli meiš mugošt melentartušt? Kaikid enamba mina varaižin olda erilaižen, mi toižed. A ku mindai ottihe fotoho, ka mina meletin: ”Jose mina en kosku toižihe?! Tedan, olnuiži paremba peittas aidan taga i ei ozutadas verhile mužikoile. Ka heimod-ki, I susedad fototegendan aigan mugažo oliba toižed, kut kaiken. Vaiše konz radiomehiden mašin pasttes savud kadoi meiden pert’irdalpai, ristitud tegihe enččikš i laksiba pertidme.
Nenil paivil, konz suomalaižed oliba meidenno, tatoi-ki tegihe toižeks meheks, mina eskai en voind tundištada handast. Kaiken aigan han pidihe suomalaižiden rindal, pagiži verhal kelel, vaiše erašti vepsaks. Tatoi meiden polhe-ki sanuiho”, kuti oli korktemba meid arvol, i mugažo oli kuti veraz meile.
Mina en navedind nenid radiomehid.
Vol ližaks se hahk pamez’, kudambad toižed kucuibaprofessoraks”, nagrdes sanui, kut tatoi pajati radios. Ned oliba, meletan, venalaižed pajod. I lopuks tatoile kasktihe pajatada kukoin kartte. I han ved’ laulahti.
Ei olend čud, miše mina, konz tuliba suomalaižed radiomehed, tahtoin peittas heišpai edemba.
Muštan, kerdan professor ei ehtind tehta paivas radiokirjutest. Oli jo moha porttas Petroskoihe, i han tahtoi jada oks meiden kulaha.
Sid’ kaik eciškanziba osijad ningomale surele gospodinale. Kenen noks handast oigeta? Kaik meiden pertid naguihe miččikš-ne murenuzikš ningoman mehen taht. Sid’ ken-se johtuti: ka gospoža Bajer, han-ki ved’ verazmaine, nemcalaine om! Ka han-se kaikid paremba voib vastata sur’t adivod.
Kulahižed kaikel kogol kaimziba professorad Bajer-naižennoks. Necen naižen polhe teziba vaiše sida, miše sundui Berlinaha, laksi mehele venalaižen mojan taga, a jal’ges ho kahten moiba tavaroid Kijevas. Mohemba mitte-se su kaski valdanpidajile saubata heiden biznesan, a mehel olijoid kukstihe suriš lidnoišpaipenikaižhe Karjalan kulaižehe.
Nugud’ gospoža Bajer oli leskiakan i eli Šokšus Erna-tutrenke meiden, vepslaižiden keskes. Han eli erasiden, tedan, nemcalaižiden veroiden modhe. Muga, Bajer-gospoža navedi kazvatada saduid. Hanehesai saduiden polhe meiden rounas niken ei kulend-ki. Vaiše nece naine kaikile nevoimiččid erazvuiččid kazvandoid voib pidada, ei vaiše kartohkoid I lukuid kazvatada. Se kaik kulanikoile oli udheze. Abuhu Bajer-gospožale tuli suomalaižen somsijan radnik, kudamb openzi minun baboid kazvatamha ogurcoid. Baboi iče ei ištutand, vaiše valeli i kacui ogurcvezoid.
Professor magazi on huvas pertiš.
Homendesel han nouzi irdaližes paginkidaspai. Kacuhti iknaha: pert’irdal kulalaižed naižed hijoiba vikatehid, miččed hoštiba homendezpaivaižen sadegiš kalan somusiden kartte. Naižed kaikehe anehe rapatiba nugudlaižes hubas elostuleba-ik mugomad paivad, konz linneb voimuz kullaks sodaka, nacein, ei linne mugošt aigad. Vol naižed meletibakutak professor maneti oaigad udel sijal...

9. lugu
Todeks, ka minun baboi oli venalaine.

Han oli sundunu toižehe kulaha, edembahko meiden kulaspai. Mina en uht kerdad meletin sišmin taht ho oma mugomad erazvuiččedmamoi i baboi? Ei-ik painand se, miše baboil oliba venalaižed jured. Baboi oli kaikid melevambaks ristituks, keda mina tunzin. Enamab kaiked nece nagui hanen sil’mišpai. Ned oliba kaiked vahan opalas, kuti baboi kaiken om nahnu neciš mirus. Kut muštan ičtain, ka baboin hibused kaiken oliba hahkad, a hanen mod koskui tundmatoman lindun kuvaha: hoikad jonod, kacundkuti tun’ jarven laid.
Kaik mehed umbri minus vahaižel varaižiba baboid, vaiše mina en. Rahvaz kaiken varaidab sida ristitud, kudamb om melekaz i ištub vaikti, ei ličte nikenen sudaimehe, kuti minun baboi. Ningomiden mehiden polhe pagištas, miše heile nikenen taht ei ole nimittušt azjad.
Vaiše baboi ei olend hengetoi, han ei tahtoind nikeda koskta, ei tahtoind siesta poikhez... no han kaiken oli rindal, kaiken voi tulda abuhu, konz kelle-ni tarbiž oli hanen abu vai nevond.
A mina kaiken tahtoin olda baboinke. Mina navedin ištta hanen kombuil, toižil nikel ei olend aigad necihe. En teda, oliži-ik kel toižel uskas minei muga huvin ištta! Baboi pidi mindai valdas, vaiše muga vahvas, ka paha-ki minei ei tulend mel’, miše voib langeta. Konz mina ištuin baboin kombuil, ka en meletand i sen polheoma-ik babalain necil aigal miččed-ne toižed azjad.
A vol muštan: babtain ei varaidanugoi eskai kaikid varaidajad vilulindud. Tal’vaigal baboi lahtli kesk pert’irdad i seižutelihe oigetud edehe kaded i levitadud jaugad kangoiš. Han saupteli sil’mad i pol’he an’he, vahaižel kovertud pal, saneli miččid-ne tundmatomid sanoid. Sil aigal baboin kamned koskuiba kahtehe astjaha, kaikuččehe edeleze oli tungnus vilulinduid.
Ka, rusttanrindhaižed vilulindud...
Mina ihastusiš eskai taputaškanzin kazihe. A baboin kamniš kuti kaks’ anikod libui. Baboi oli tehnus ani kuti anikpu, mitte kazvoi man sudaimespai. Ka anikoiče, baboi, tauduta minun parahim laps’aig rusttoil ozakahil anikoil! Helaikaha minun elo, i sina, armaz, anda minei tuged necil mal!
Oli žal’, miše baboi paksus ajeli Petroskoihe erazvuiččihe azjoihe.I ken vol voiži necida tehta, ku tatoi enamba aigad maneti nugud’ suomalaižidenke. Vol se oli hond, miše tatoi lugetihe kuti voinas tabatud mez’. A mamoi nikut ei tahtoind ajada lidnaha. Handast eskai čeresnic loi vaiše uhtes melespai, miše tatoi voib olda verhiden akoidenke. Konz mamoi ei nagend tattain ičeze sijal, ka han kaiken aigan pani ecindaha i kolkoti verajihe, miččiden taga voi olda hanen mužik.
Baboi, konz hanele laksi ajada Petroskoihe aigoiš homendesel, paksus pordihe tagaze sil-žo ehtal. I necil-ki paival baboi pordihe, kut pagištas, konz vol ei olend moha eht. Kut nece paha azj ozaižihe, mina en voind johtutada-ki. En mušta, konz baboi-ki oli tulnu. Minei vaiše sanutihe, miše sil paival han pordihe aigemba, kuti riži mida-se pahad.
Kaik tegihe siloi, konz mamoi oli radol kaiken paivan. A mo Tomkanke i Maikanke jaim kodihe. Ka, vol Vas’ka-ki oli kodiš. Han kaiken oli rindal, meiden pert’irdal, kaik jo harjeniba neche. Mina harvoin kacuin-ki Vas’kan pale, kuti handast ei olend-ki. A nugud’ ka meletan, miše han oli-ki tulnu vaiše uhteks paivaks meiden pert’he.
Mamoi oli sida mel’t, miše Vas’ka om niššat, koditoi, i kaikile tarbiž žalleita handast. Žalleiči siloi-ki, konz priha oli kaznu jo sureks. Vas’ka rambiči vahan oiktale jaugale, a hanen kazi siš polespai ripui kuti nor. Vas’ka pagiži ani kuti oli pandud tauz’ su kartohkoid. Laps’aigan han oli langenenu pordhilpai i satatanu pan.
Minun muštho Vas’ka jai ičeze vauvhal nahkal i handikahan kacundal. Oli-ik se vaiše sil paival?
Mo kaiken paivan olim pertiš sikš, miše irdal vihmui. Mo vandim peitoižihe. Vas’ka oli ecijan i tahtoi tabata meid. Nece hanele ei olend kebn tehta. Mo nagroim kactes Vas’kan pale, kuti andoimoiš tabata, vaiše jal’gmaižel aigaižel pagenim hanen tervhes kadespai. Muštan, kut mina heitin nagrandanmindai pol’goitiba Vas’kan sil’mad: ho kacuiba minuhu kaikjal, en voind nikuna peittas. Mina ličimoi pertinpolhe, kus oli karzinan reig, vaiše siga-ki mindai sabuti Vas’kan sil’miden paha kacund, hot’ han taboiteli molembil kazil minun sizarid.
Muštan todeks, mamoi pordihe kodihe, pani lamha kul’betin. Vaiše rigehtides han ei kacuhtand-ki minun pale. Han tahtoi pesta lapsid baboin tulendahasai. Ei-ei... kelastan... sil paival ei lambitagoi kul’betid. Mina olin sizaridenke, rindal oli Vas’ka, a Ven’ka i Rozka oliba sil paival školas. A konz ho tuliba školaspai, ka kaik oli jo tehnus. Eskai čapoihe minun mušthoVas’ka venui magaduzsijal, kus mo baboinke i Tomkanke kaiken magazim. Ka, Vas’ka venui magaduzsijal, a pertiš nikeda ei olend sil časul. Konz Vas’ka kucui mindai ičezennoks, mina en rohtind vastustada, hot’ jaugadki ei tahtoinugoi astta. Minei ei tulend paha-ki, miše voin pageta pertedesehe. I mina saimoi Vas’kannoks magaduzsijale...
...Rozka da Ven’ka ozutihe kuti unes kundusel i azotihe, konz nagištiba mindai. Mina en nagend nikonz ningomid modoid. Mina muga pol’gastuin, ka eskai kadotin mušton...
Konz avaižin sil’mad, ka muštin, miše venun stolal. Pertiš oli ai rahvast. Niken ei ištund, kut sil kerdal, konz mindai todihe lažundkodišpai. Kaik seižuiba umbri mindai. Abuta, Ižand...” mamoi lugi malitvan i ristihe Jumalan čogaha.
Ken-se pezi minei vacan i jaugad. Vezi oli lujas vilu, mindai eskai tabazi saru. Jal’ges most kadoin, lanksin pimedaha. Sid’ minun sil’mad most avaižiheumbri oliba tutabad i tundmatomad modod, kenen-se kaded, vacale oli pandud mi-se marg, kuluiba ristituiden aned, kenen-se voik... Pimed... Most lamoi čapab sil’mid, a rahvaz ištub jo vaitti laučoil.
Tedan, mina most jain hengehe. Ken-se vedatab minun pale sijakatusen. Mod-ki peitkat”, – šuhaidan mina. Edel suvad unt minai om janu vaged vaiše nenihe sanoihe.