VepKar :: Texts

Texts

Return to list | edit | delete | Create a new | history | Statistics | ? Help

Mieletöi Iivan

Mieletöi Iivan

Livvi
New written Livvic
Elettih enne ukko da akku. Heil oli vähämieline poigu Iivan. Lähtiettih tuatto da poigu kylyh. Tuatto laudazil kylveh, a poigu löylyy lykkiy. Lykkiy da lugou:
Ei nouze, ei nouze!

(Se löyly buiteku ei nouze), a tuattah on palamas räkkie. Enämbi tuattah ei voinnuh tirpua dai poijan hiilaval vastal riehkii. Poigu kodih tuli da sanoi:
Muamo, minuu lyödih.

Midäbo pahua ruavoit?
A tuatto kylbemäs oli, minä löylyy lykin da sanoin: “Ei nouze, ei nouze”. Dai tuatto minuu löi.
Oh, sinä, sinä, pideli sanuo: “Nouzou, nouzou”.
Vuota, muamo, huomei.
Lähtöy huomei Iivan pihale, ga vietäh pokoiniekkua. Häi davai kirgumah:
Nouzou, nouzou!

Rahvas duumaittih, pokoiniekku nouzou dai Iivanua gurbih annettih. Tulou Iivan itkun kel kodih, muamale žualuičeh:
Muamo, minuu lyödih.

Midäbo pahua ruavoit?
A pokoiniekkua viettih, a minä kirruin: “Nouzou, nouzou!” Dai minuu perrettih.
Oi, sinä, sinä, pideli sanuo: “Sv’atii božii, sv’atii krepkii, sv’atii besmertnii, pomilui nas”.
Vuota, muamo, huomei.
Huomei lähtöy Iivan pihale, ga svuad’bu ajau. Häi davai kirgumah:
Sv’atii božii, sv’atii krepkii, sv’atii besmertnii, pomilui nas.

Izvoščiekku suutui, midä neče brihačču pokoiniekoin malittuu kirguu dai pletil vieldi pitkin selgiä. Se uvvessah tulou itkun kel kodih:
Muamo, minuu lyödih.

Midäbo myös pahua ruavoit?
A svuad’bu ajoi, a minä kirruin: “Sv’atii božii, sv’atii krepkii, sv’atii besmertnii, pomilui nas”, dai minuu lyödih.
Oi, sinä, sinä, pideli ottua soitto da pajattua, pläššie da kirgua: “Hyvä mučoi”, vie rahvas kiitettäs.
Vuota, muamo, huomei.
Huomei lähtöy Iivan pihale, ga kodi palau. Häi juoksi kodih, koppai soiton da požuaran pihas davai soittamah da pläššimäh. Rahvas požuarua sammutetah, a Iivan hyviä mieldy pidäy dai hänen piäle viluu vetty rengi kuattih. Tulou Iivan kodih, märgy ku n’oloi da muamale žualuičeh.
Midäbo, gor’aššu, pahua ruavoit?
Kodi paloi, a minä pläšin da pajatin.
Oh, sinä, sinä, pideli ottua rengine da rahvahan kel tuldu sammuttua.
Vuota, muamo, huomei.
Uvvessah huomei lähtöy pihale, ga mužikku poččii korvendau. Iivan raviembah koppai rengin da davai tuleh vetty kandamah. Jälgimäi mužikku suutui da kegälehel kai rožat Iivanal hieroi.
Uvvessah Iivan tulou itkun kel kodih:
Midäbo nygöi pahua ruavoit?
kyzyi muamo.
Mužikku poččii korvendi, a minä tuleh vetty kannoin da tulen sammutin.
Oi, sinä, sinä, pideli sanuo: “Täs sinul Äijänpäivän vero.”
Vuota, muamo, huomei.
Huomei ku lähti pihale, kaččou, mužikku kylyn tuan kyköttäy. Iivan meni tyveh da sanou: “Täs sinul Äijänpäivän vero.”
Mužikku kuovastih Iivanan pergamah da omih štaniloih öntästyi. Kuni niidy nosti da kohendi, sini Iivan pagei. Sit kerras jäi Iivan pergamattah. Sillegi suarnu loppih.