VepKar :: Texts

Texts

Return to review | Return to list

Čirpi

history

September 16, 2019 in 16:21 Нина Шибанова

  • created the text
  • created the text: Ennevahnas ruistu ei leikattu – käzil nyhtittih. Mugai Kindahas ruattih. Kerran tulou matkalaine, a rahvas, nyhtijät, oldih kyläs syömäs. Sil matkumiehel oli čirpi. Leikkai se mies lyhtehen, dai oman čirpin sih jätti, iče iäre lähti. Tullah rahvas pellol, kačotah, ga mibo neče? Ruis on muga hyvin leikattu! – Kačos, mibo neče madozii ollou? Nečego rugehet leikkai, yksi mužikku virkoi. Akku otti čirpin, rubei leikkuamah. Hyvin leikkuau! Ei ehtinyh ni lyhtetty luadie, ku käin leikkai. Lykkäi čirpin: – Neče on koldovšiekku, ei pie sidä koskie! Ruvettih rahvas smiettimäh: midä koldovšiekal ruadua? – Vedeh pidäy iäre panna, muite et sit piäze! – A kuibo myö sen vedeh viemmö, ku kädeh ei sua? Tuodih nuoru, sivottih čirpi da davai randah vedämäh. A čirpi tartuu mättähäzih, kasekseh. Odva randah viettih. Löyttih rannal suuri kivi, sivottih nuoran toizeh agjah, murrettih kiven veneheh. Sovvetah venehel keskijovel, štobi lykätä koldovšiekku vedeh. Riidavuttih – kudai enne heittiä vedeh – čirpi vai kivi? Yksi sanou: – Koldovšiekku pidäy lykätä! – Ei, pidäy enne kivi! – Ka davai lykkiämmö kiven! Nostettih kivi venehen laijal da ku tuijatah vedeh! Nuoru se ku n’ulahtah, ga čirpi venehen laidah tartuigi. Veneh kuadui dai kai mužikat vedeh kirvottih. – Sen kačo pravvan sanoimmo – neče on koldovšiekku, meidy tahtoi upottua! Kodvu vie vies šlövistih, kuni randah piästih.